Intervjueerisin Päevalehe jaoks kolme rahvusvahelise inimõiguste organisatsiooni liiget, kes käisid Tshinvalis andmeid kogumas. Kõik kolm on venelased, sest välismaalasi ei lasta endiselt vabalt L-Osseetiasse (LO), ainult Kremli „ekskursioonidega“ saab sinna.
Üks neist oli Human Rights Watchi (HRW) esindaja Venes Tanja Lokšina, kes viimased 6-7 aastat on süvitsi tegelenud Tšetšeenia ja Inguššeetia probleemidega, tunneb hästi Kaukaasiat seetõttu. Ülejäänud kahe organisatsiooni inimesed palusid nende „firmat“ ja nime mitte avaldada, kuna enne raportite valmimist ei tohi nad nähtust ametlikult rääkida. Väikse vihjena, et üks neist oli enam-vähem maailma kõige tuntuma ininõiguste organisatsiooni esindaja. Ja üks neist rääkis minuga tingimusel, et ma üldse ei lindista ega kirjuta tema juttu üles. Lihtsalt mulle teadmiseks.
Kuna Erinevalt Gruusiast on teated Lõuna-Osseetiast siiani olnud vastuolulised, siis ma panen konspektiivselt kirja, mida nad mulle rääkisid. Kuna enamus jutust lihtsalt ei mahu Päevalehte.
Tanja Lokšina (TJ) tuli Tshinvalist tagasi eelmisel nädalal ja see, keda ma nimetan tingilikult Anonüümseks Inimõigustekaitsja (AI) saabus tagasi eile. Kordan igaks juhuks üle, et mina ise pole seal käinud, ma praegu vahendan vaatlejate juttu, kes seal ise käisid.
Kõigepealt hukkunute arvust.
TL: „Vene võimude väide 2000 hukkunust pole millegagi tõestatud. Arv tekitas meis šokki, sest LO elanikkond on maksimum 40 000 inimest tegelikkuses. Hukkus justkui 5 prossa. Sõitsime kohale ja rääkisime arstidega, algul Põhja-Osseetias (PO), siis LO-s. LO-s on ainus haigla Tshinvalis, kõik haavatud toodi sinna. Rääkisime arstidega. 6. augustist, ehk päev enne aktiivse sõjategevuse algust kuni 11 augustini, kui kõik lõppes, toodi haiglasse kokku 273 haavatut. Meie rääkisime nendega 12. aug. Selleks ajaks olid kõik haavatud viidud kõigepealt sõjaväe välihospidali Džavas ja sealt edasi PO-sse välishospidali. Enne Tshinvali sõitmist me rääkisime nende kahe välihospidali arstidega ning need haavatute arvud kattusid. Haavatute hulgas olid nii sõjaväelasi, peamiselt omakaitse liikmed (opoltšentsõ), kui tsiviilisikuid.
Me kasutasime standartset valemit relvastud konfliktide puhul – hukkunuid on umbes kolm korda vähem kui haavatuid. Selge, et tuhandetest hukkunutest rääkida oli täiesti vale.
Haigla arstid fikseerisid 43 surnut. Arstid ütlesid kohe, et hukkunute arv pole täielik, sest osa maeti sõna otses mõttes aedadesse. Aga see oli ka siiski näitaja. See kõik käib ainult osseetide kohta, sest grusiinide laibad vedelesid tänavatel ja suhteliselt kaua. Neid lihtsalt ei koristatud.
Siiski, ka kümned hukkunud tsiviilisikud on katastroof.
Kui levitatakse neid tohutuid numbreid teadlikult, siis need muidugi fikseeruvad inimeste alateadvuses. Kui me küsisime inimestelt LO-s, et kuidas teile tundub, kui palju oli hukkunuid, siis inimesed vastasid, et 2000 ehk sama number mida öeldi välja pidevalt televisioonist. See on üks neist olukordadest sõdade puhul, kus müüt tõrjub täielikult reaalsuse välja. Sellised müüdid inimeste seas mõjuvad väga negatiivselt edaspidi konflikti reguleerimisele.
Kui Vene uurimiskomitee teatas oma andmed 133 hukkunust, mis kattuvad enam-vähem meie andmetega, siis me väga rõõmustasime. Need arvud pole loomulikult ammendavad, aga need põhinevad reaalsetel andmetel. Kusjuures, kui uurimiskomitee räägib 133 hukkunud tsiviilisikust, siis nad omakaitse (opoltšentsõ) liikmed loevad ka tsiviilisikute hulka. Sest nad pole formaalselt sõjaväelased.
(Minu küsimuse peale arvas, et hukkunute arv võib olla maksimaalselt ehk üle 200. jutt käib ainult osseetide kohta, nende hulgas pole seal elanud grusiine! Pole teada, kui palju sinna jäänud grusiine hukkus või tapeti. Rõhuv enamus jõudis põgeneda.)
See on tõsi, et osa hukkunud osseete maeti maha ilma et oleks haiglasse või surnukuuri toodud, kuid nüüd on hakatud neid registeerima ja ümber matma. Mis tähendab, et ise maeti maha? See tähendab, et algul maeti kiirelt maha, et hiljem ümber matta. Kui me olime seal, siis juba toimusid ümbermatmised.
Isegi Medvedev oma teisipäevases esinemises tunnistas, et hukkuneid oli sadu. Veel nädal tagasi leinapäeva puhul rääkis ta tuhandetest hukkunutest rahuliku elanike seal. See on väga tähtis.“
AI: „(Aedadesse matmisest). Kohtusin ühe vaimulikuga, kes mattis 8 inimest nii. Arvame, et lisaks 44 hukkunule, kes toodi Tshinvali haiglasse, oli linnas veel umbes mitukümmend hukkunut. Külades oli veel umbes samapalju hukkunuid. Tõene võib olla 150-180 hukkunut maksimaalselt. Meie arvama, et mittekombatante, see tähe naisi, lapsi ja vanureid, on hukkunute seas vähe. Ma arvan, et jutt käib mitte üle paarikümnest hukkunust nende seas - neid hukkus pommitamise tagajärjel ning tõesti ka tankist tulistamise tagajärjel autode pihta. Meil ei õnnestunud leida aga ühtki kinnitust väidetele, et kui Gruusia väed sisse tulid, et nad käisid mööda maju ja keldreid ning lasid lihtsalt naisi ja lapsi maha. Jah tapeti vabatahtlikke, aga nemad kaitsesid relv käes linna.“
Kas Gruusia kasutas Tshinvali ja tsiviilelanike pihta Gradi-süsteemi?
TL: „Rääkisime kümnete inimestega inimestega, kes varjasid ennast keldrites. Gruusia kasutas Tshinvali vastu relva, mida on keelatud kasutada nendes kohtades, kus elab tihedalt tsiviilelanikke. Nimelt süsteemi Grad. Gruusia väed tulistasid maju otsesihtimisega ning me fikseerisime ka juhtumid, et tankid otselaskudega tulistasid keldreid, kus varjasid ennast tsiviilinimesed. Kui asi jõuab kohtuni, siis loomulikult hakkab Gruusia õigustama ennast sellega, et neid kohtades varjasid ennast vabathtlikud. Meie info järgi tõepoolest mõnedes nende keldrites olid vabatahtlikud, kes tulistasid vastu. Kuid rahvusvahelise humanitaarõiguse kohaselt ei ole relvastaud vabatahtlike vastu õigustatud sellise disproportsionaalse relva kasutamine kohtades, kus viibivad ka tsiviilelanikud.
Strasbourgi inimõig kohtu üks esimesi otsuseid Tšetšeenia asjus puudutas seda, kui vene armee lennukid ründasid Tšetšeenia põgenike kolonni 99. aastal, kellele anti koridor lahkumiseks. Vene armee õigustas seda sellega, et nende andmetel liikus kolonnis veokitel ka relvastatud võitlejaid. Euroopa Kohus ütles üheselt, et isegi kui see oli nii, siis VF tegevust ei saa õigustada selles olukorras, sest ohtu seati tsiviilelanike elud. See pretsedent hakkab siin töötama. Gradi kasutamine elurajoonide pihta ei saa millegagi õigustada.
Saakašvili väidab et Tshinvali pommitamine on Vene vägede süü, et Gruusia ei puutu asjasse. HRW pole andmeid, et see oleks nii. Selge, et kui linnas olid otsesed kokkupõrked, siis on selge, et midagi on ka Vene vägede tgevuse tagajärg, aga meie intervjuurisime inimesi, kes konkreetselt näitasid purustusi oma majadel, mis tehti enne Vene vägede saabumist linna. Me nägine Gradi rakettide purustusi. Oli näha, et need raketid olid tulistatud just Gruusia poolelt. Inimesed rääkisid nendest rünnakutest Gruusia poolelt nii detailselt, et mul pole mingit alust nende väidetes kahelda. Suur osa purustustest oli põhjustatud Gruusia poolelt.
AI: „Gradi kasutati, seda on näha majade purustuste iseloomu järgi.“
Tshinvali purustustest
TL: „Fotodele ei mahu suurt pilti. Ikka pildistatakse üksikuid hooneid, keegi ei saa fotole võtta kogu linna. Meie tehtud fotod pole vähem dramaatilised kui ajakirjanduses ilmunud, kuid kui võrrelda Groznõi purustustega 2000-ndate alguses, siis need on kaks erinevat asja jumal tänatud. Kuid muidugi kolmepäevase sõjategevuse jooksul linnale tehti tõsiseid purustusi, eriti keskosas ja lõunaosas. Vene regionaalministeeriumi andmetel on Tshinvalis purustused 20 prossa ja taastada ei saa 10 prossa hoonetest. Ma ei saa väita et need arvud on 100 prossa õiged, kuid enam-v tõesed võivad need küll olla.“
Gruusia küladest LO-s
TL: „See on täiesti lubamatu, mis seal toimub. Rahvusvahelise õiguse seisukohalt kvalifitseerub see kui tsiviilelanikkonna tagakiusamine. Lihtsamalt öeldes on see etniline puhastus.
Enamus Gruusia külade elanikest lahkusid kohe konflikti algul. Kuid nagu alati sõdade puhul, siis kõige vanemad ja kõige kaitsetumad jäid maja, neid olid kümned vanakesed. Kes ei suutnud lihtsalt liikuda, kes lihtsalt vanaduse tõttu (sellega puutusin palju kokku Tšetšeenias) ei suutnud lihtsalt aru saada, mis toimub, et miks nad peavad maha jätma oma kodu, oma aia, mida nad on nii kaua harinud, kus nad tahavad elavada kuni surmani.
See mida me nägime oma käikudel Tshinvali ümbruse gruusia küladesse, see oli jube. Me nägime, kuidas majad põlesid nagu faakelid, just põlema pandud. Me nägime maradööre, Osseetia vabatahtlikke, kes viisid majadest välja mööblit, vaipu, telekaid jne ja laadisid autodele. Marodöörlus oli väga, väga ulatuslik. Me nägime vanakesi, kellega me rääkisime nende kodude varematel, mille vabatahtlikud olid põlema pannud.
Me rääkisime vabatahtlikega omakaitsest. Saime enamasti sama vastuse – me teeme seda selleks, et grusiinidel poleks kuhugi tagasi tulla. Sest kui nad tulevad tagasi, siis tulevad jälle enklaavid, tulevad jälle konfliktid ning see ei lõpe nii kunagi. Nad ei varja seda üldse. Mõned õigustasid veel sellega, et oseetide majad ju said kõvasti kannatada, purustati, ja nad nüüd siit võtavad seda mida vaja on. Ja et õigesti teevad.
See on ühe rahvusgrupi süsteemne väljatõrjumine piirkonnast.
Kas kõik Gruusia külad hävitati? Meie saame väita ainult nende kohta mida me nägime Tshinvali ümbruses. Kuid meieni on jõudnud info, mida me peame veel kontrollima, et see puudutab enam-v kõiki grusiinidega asustatud külasid.
Meie info peale oli vähemasti see positiivne, et päev pärast seda, kui me selle avalikustasime, siis Vene väed panid oma blokkpostid nende Gruusia külade juurde ja Osseetia vabatahtlikke ei lastud enam nii vabalt tegutseda. Marodöörluse tase langes järsult. Nüüdseks on tulnud aga taas info, et Vene armee postid on vahetatud Osseetide postide vastu ning marodöörlus on taastunud.“
AI – „Umbes paarkümmend vanakest on endiselt gruusia külades, suur osa viidi Vene eriolukordade ministeeriumi abiga gruusiasse. Külad on tõesti põletatud. Rääkisin sinna jäänud gruusia vanakestega, nende majad olid alles, nad väitisid et omakaitse neid ei puutu.
Znauri rajoonis, LO lääneosas, on aga grusiinide külasid, mis pole kannatada saanud. Seal kohalik administratsioon hoidis ära pogrommid, kaitsesid neid. Sealt sõitis ka palju välja, aga mitukümmend meest ja naist jäid sinna ja on teatanud, et tahavad seal edasi elada, ei taha Gruusiasse sõita, tahavad, et nende lapsed tuleksid tagasi. Nad ka muidugi ka kardavad, aga administratsioon kaitseb. Olid katsed alustada pogromme, aga adminn hoidis ära.
Ülejäänud enklaavidest paljud endiselt põlevad ja seal käivad marodööride salgad. Kuigi seal sesiavad vene armee postid, siis see ei peata kedagi.“
Vangidest
TL: „Meie teada oli ametlikul LO võimude käes 125 vangi, nende seas ka naisi. Enamus mehi oli 45-60 aastased, tsiviilisikud. Veel oli nö eravange omakaitse käes, keda loodeti vahetada omade vastu.“
Põgenike arvust
AI: „Palju inimesi on veel teadmata kadunute hulgas, LO ei suuda andmeid anda, sest seni pole teada, kui palju täpselt lahkus, kui palju tuli tagasi, kui palju jäi PO, kui palju sõitis mujale Venemaa regioonidesse jne. Teisest küljest sõidab Tshinvali praegu väga palju inimesi. Minu hinnangul, aga ma olin seal ka enne konflikti, on seal linnas praegu rohkem inimesi, kui oli enne konflikti. Palju on sinna kohale sõitnud neid, kes pole seal olnud 5-10 aastat, kellel on Tshinvalis oma maja. Paljuski on see seotud lootusega saada kompensatsiooni. Tänavatel on väga palju inimesi, mis ei olnud iseloomulik linnale enne sõda.
Tshinvalis elas enne konflikit ametlikult 30 000 inim, minu hinnangul max 15 000. 30 000 oli kogu LO elanikkond, osseetide osas.
Suurem osa põgenikke on tagasi tulnud. Põgenike nimekirjad on vastuolulised, sest kõiki pole, osa inimesi nimekirjas, kellel pole pistmist LO-ga, aga kes nt üritavad nüüd nii dokumente saada. Väidetavalt ületas piiri nimekirjade järgi kuni 34 000 inimest! Seal peab olema topeltarvestus. Nt need, kes käisid üle piiri mitu korda, algul viisid pere, siis tulid tagasi, siis uuesti üle piiri.
Eelmise reede seisuga oli PO-s veel 4500-5000 põgenikku. Mujal Kaukaasias 3000-3500 põgenikku. Tänaseks on see kõvasti vähem.
Lapsi on veel väga vähe linnas, nemad viidi organiseeritult kõik välja veel enne sõda. Naised on tagasi enamuses. Veidi lapsi ka. Varsti 1. sept. Fakt, et koolid ei avata 1. sept. Kohalikud võimud rääkisid, et nad üritavad koolid avada 2-3 nädala pärast. Peaaegu kõik koolid said tugevalt kannatada.“
Elu Tshinvalis praegu
AI: „Mõnedes linnaosades on elekter ja vesi, aga enamuses linnas pole. gaasi pole kuskil. Töötavad mõningad poed juba. Seal üritatakse jagata tasuta leiba, aga viimased 2 päeva olid probleemid ka sellega.
Humanitaarabi jagamine on probleem. Ametlikult on sinna saadetud palju abi, aga tegelikkuses inimesed kaebavad, et peale konservide pole nad midagi saanud. Riiete, ehitusmaterjali saamine on väga bürokratiseeritud. Paljud rääkisid, et me tahaks kasvõi kilet saada, et puruks aknad kinni tõmmata. Külades ei jagata üldse humabi praegu, aga neil vähemalt oma põllusaadused.
Kusjuures ma ise nägin kuidas autod humabiga lähevad LO-sse, nägime ka Tshinvalis neid. Kardan et probleem on laialijagamisega ning kontrolliga selle üle. Kohalikud ka kaebavad, et telekast näeme, et humabi saadetakse, aga kus see kõik on?“
Mis edasi?
TL: „HRW hakkab nõudma, et sõjakuriteg süüdi olevad mõlemad pooled saavad karistatud. Rõhutame, et mõlemad. See on välistatud, et me töötame ainult ühel poolel, seetõttu töötame ka Gruusias. Mida HRW teha saab? HRW ei algata kohtuasju, aga meie ettekandeid saab kohus kasutada kui kinnitavat materjali kohtuasjades. HRW materjale on korduvalt kasutanud Strasbourgi inimõigust kohus. Kui asjast mitte huvitatud 3. pool, kui ekspert.“
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar