Pipragaas, puruks rebitud väike Eesti trikoloor ja võililled - Eesti suursaadiku tänane päev

Sündmused Eesti suursaadiku ümber nägid täna välja nii.
Kell 12 pidi mitte kaugel Turgenevi väljakust Mjasnitski tänaval AIFi hoones algama Kaljuranna pressikonverents. Kui mina kohale jõudsin, siis nägin, kuidas AIFi turvamehed ei lasknud pressikonverentsile saatkonna ees proteste organiseeriva noorteliikumise Naši juhti Vassili Jakimenkot koos veel nelja-viie kaaslasega. Neil paluti hoonest lahkuda, sest nad ei olnud ennast eelnevalt kirja pannud.
Pressikonverents pidi kohe algama, suursaadik oli juba kohal, kuid polnud veel tulnud pressikonverentsi saali, kui hoovis algas käratsemine. Teise korruse akendest oli näha, kuidas Naši noored üritasid jõuga uksest sisse tungida. Kui see ei õnnestunud, avastasid nad mõned lahtised aknad, ning ronisid sealt sisse.
Mõne hetkega oli hoones umbes paarkümmend 16-20 aastast noorukit, kes skandeerides „Fašism ei lähe läbi!” jooksid pressikonverentsi ruumi.
AIFi üksikud turvamehed ei olnud võimelised neid takistama, miilits ilmus alles kuskil viie minuti pärast.
Samal ajal üritasid osa Naši noori tungida ruumi, kus istus Eesti suursaadik. Suursaadikut kaitsnud erariides Eesti politseiniku sõnul oli ründajaid umbes viis-kuus. Kuna nad olid väga agressiivsed, siis laskid politseinik nende pihta tühjaks kaasa olnud pipragaasi ballooni.
Samuti jooksis appi suursaadikut saatnud saatkonna pressiatašee Franek Persidski. Koos veel ühe AIFi töötajaga õnnestus neil kolmekesi ründavad noored tagasi hoida. Miilitsat ei olnud kuskil näha. Suursaadik kuidagi kannatada ei saanud.
Gaasi kasutamise tõttu oli hoones mõnda aega isegi raske hingata. Kuigi kõik aknad tehti ruttu lahti, köhisid hoones olijad veel mõnda aega. Isegi kolmveerand tundi hiljem oli tunne nagu oleks sattunud gripiviiruse kõrghooajal ühistransporti – kõik köhisid.
Keegi ajakirjanikest siiski kannatada ei saanud. Küll oli näha vesiste silmade ja kergete koordinatsioonihäiretega ründajaid. Pärast väitsid Našid, et gaasist said kannatada kuus noort (ilmselt siis kõik, kes üritasid suursaadiku tuppa tungida), aga kui tõsised need kannatused olid, seda ei olnud võimalik kontrollida.
Alles seejärel kohale saabunud miilits sundis kõik protestivad noored hoonest ja õuest lahkuma.
Enne veel puhkes väga terav sõnavahetus pressikeskuse juhi Salauddin Islamovi ja Našide juhi Vassili Jakimenko vahel. Islamov süüdistas Jakimenkot pressikonverentsi rikkumises ning ühe toa sisustuse lõhkumises. Jakimenko süüdistas omakorda teda selles, et teda pressikonverentsile ei lastud.
Hoovis rebisid protestijad Eesti saatkonna auto küljest ära ja seejärel tükkideks Eesti väikse trikoloori.
Suursaadiku pressikonverents algas tunniajase hilinemisega, selleks ajaks oli hoone tuulutatud. Marina Kaljurand nägi ajakirjanike ette astudes välja särav ja võitluslik nagu alati.
Pressikonverentsi vastu oli suur huvi. Kui nädal tagasi oli suursaadiku pressikonverentsil seal samas kohal kümme kaamerat ja paarkümmend ajakirjanikku, siis eile juba üle 50 ajakirjaniku ja üle 20 telekaamera.
Mõned näited küsimustest.
„Millal lõppeb Eestis venelaste tagakiusamine ja tagakse neile eestlastega võrdsed õigused? Millal lõpetatakse Eesti koolide ajalooõpikutes Eesti häbistamine?”, „Kas politseil on lubatud kasutada 9. mail protestide laiali ajamiseks relva? On ju teada, et Eesti reservväelastele on juba relvad välja jagatud.”, „Miks Vene võimud saatkonna turvalisuse tagamiseks midagi ette ei võta?, „Kas saaksite täpselt öelda, millistelt Vene ametkondade IP-aadressitelt rünnati Eesti valitsusasutuste internetikülgi?”, „Me teame, et surma saanud Vene kodanik Dmitri aheldati käeraudadega laternaposti külge ja peksti siis kumminuiadega surnuks?”, „Kas Eesti üldse austab Suure Isamaasõja veterane?”, „Miks Pronkssõdur tükkideks saeti?”
Pressikonverents kestis umbes kolmveerand tundi.
Kuna AIFi hoov oli kohale saabunud miilitsa eriüksuse OMONi abiga protestijatest tühjaks tehtud, siis õnnestus suursaadiku autol ilma eriliste probleemideta tänavale sõita.
Hetke pärast selgus, et Naši-noored osutusid miilitsast ja OMONist kavalamaks või ei tahtud-ei osanud need natuke ette näha.
Umbes 400 meetrit eemal ajasid Našid suursaadiku auto ette kaks oma inimestega autot, mis blokeerisid edasisõidu. Ka tagasi polnud enam võimalik pöörata.
Seal oodanud paarkümmend protestijat viskasid autole kuhjade viisi võilille õisi ning skandeerisid „Häbi!”, „Välja!”, „Võta kohver ja kao!”. Samal ajal takistasid kaks autot endiselt edasisõitu.
Autode vahel seisis Vassili Jakimenko ja hüüdis oma autojuhtidele aeg-ajalt: „Sõitke väga aeglaselt, ärge seisma jääge, seista ei tohi.” Ja teistele protestijatele: „Saadiku autot ärge puutuge, olge kahe meetri kaugusel!”
Nii hoiti saadiku autot kinni vähemalt viis minutit ja edasi liiguti vähem kui sada meetrit, siis alles jõudis kohale OMON tänava teisest otsast. Samast kohast tulnud ajakirjanikud oli juba ammu kõik kohal.
OMONi abiga sai suursaadiku auto lõpuks liikvele ja sai sõita tagasi saatkonda.