10 päeva Burjaatias - imeline Baikal ning maailma suurim Lenini pea

Reedel jõudsin ilusti ja tervelt Burjaatiast tagasi. Olin puhkusel. Sai üksi ja metsikult seal täitsa ilusti hakkama. Kes viitsib veel käia Venemaad avastasmas, tehku seda julgelt. Aga kõigest siis järjekorras. Panen siia algusesse kaks kaarti. Üks on Venemaa kaart, et näeksite kus Burjaatia ja Baikali järv asub (kes kohe ei leia, siis vihjeks - otsige Mongoolia kohalt)
Teine kaart on siis Burjaatia oma. Pealinn Ulan-ude asub Burjaatia keskel ja mina liikusingi sealt siis kõigepealt otse üles Baikali äärde ja pärast otse alla Mongoolia piirile. Irkutsk asub järve allotsas idakaldal. Seal, kus kaardil nagu naaskliteravik üks laia jõe moodi asi turritab. See on Angara jõgi tegelikult ja seal kus see lai osa lõpeb, asubki Irkutsk.


9. mai
Lendasin kõigepealt Irkutskisse. Miks just sinna, aga mitte kohe Ulan-Udesse (Burjaatia pealinn), sellest veidi hiljem. Lennuk väljus Moskvast õhtul kell 9 Domodedovost. Minu arust on see mugavaim ja parim lennujaam Moskvas. Sinna on kõige lihtsam pääseda, sest ainsa lennujaamani käib sinna kesklinnast shuttle-train. See väljub Pavletskaja jaamast iga 30 minuti tagant ning viib 40 mintsaga lennujaama. Pilet maksab 150 rutsi. Lisaks saab kohe samas rongijaamas ära teha ka näiteks check-in oma lennukile ja pagasi ära anda. Selle eest võetakse 150 rutsi ekstraraha, aga mulle see teenus meeldib, sest seal pole peaaegu kunagi järjekorda.
Näiteks Šeremetjevosse (kust läheb ka lennuk Tallinna) pääsemine on igavene rist ja viletsus. Kas lähed taksoga ning maksad 1000-2000 rutsi või siis seikled metrooga kõige pealt Retšnoi Vokzali ja sealt mikrobussidega edasi. Õnneks aasta lõpust peaks ka Šeresse hakkama kesklinnast, Valgevene vaksalist hakkama käima shuttle-train.
Lendasin sellise kompaniiga nagu S7. Hea kompanii, üks Vene suurimaid, julgen soovitada. Nad kasutavad väga palju Airbusi, millega on ikka võrreldamatult mugavam lennata kui TU 134 ja 154-dega. TU-de salongid pole just mugavad, aga noh, peaasi, et kohale toimetavad. TU-des võib vahel saada ka päris teravaid elamusi. Kui kevadel Dagestanis käisin, siis lendasime Mahhatškalasse Dagestan Airlines´iga. Nagu Moskvast õhku tõusime, siis umbes 15 sekundit hiljem kukkusid minu kohal alla laepaneelid ning rodu juhtmeid pudenes rippuma. Siis tulid stjuardid ning hakkasid neid vandudes tagasi toppima. Umbes pooled istmed ei pidanud tõusuturbulentsile vastu ning seljatoed kukkusid siraki! tagaistujale sülle. Kudiagi siis üritati istuda nii, et ühe käega hoiti tooli seljatuge kinni. Ise võite arvata, kui palju sellises olukorras turvarihmast ja muust kasu oli.

10. mai
Pärast viietunnist lendu maandusin Irkutskis. Arvestades ka veel viietunnist ajavahet, oli kell 7 hommikul. Irkutskisse olid mul sellepärast piletid võetud, et algul pidin ma lendama koos sõber Tiiduga, et käia ära ka Olhoni saarel (suurim saar Baikalil, paistab ka kaardil, väga šamanistlik paik). Aga Tiit jäi vahetult enne reisi haigeks ning mina ei viitsinud maanteed pidi Olhonile minna. Oleks mööda järve kaatriga saanud, siis oleks läinud. Aga kuna järv oli veel suures osas jääs, siis kaatriga veel ei saanud ning ma jätsin plaani katki. Kaatriga oleks sõit maksnud muide 1300 rutsi üks ots, see kestab miskit seitse tundi. Bussiga minnes oleks edasi-tagasi sõidu peale jubedalt aega kulunud, otsustasin kohe edasi Burjaatisse sõita.
Ostsin siis rongipiletid Ulan-Udesse, maksis 950 rutsi. Oli aega veidi Irkutski peal kolada. Linn jättis päris hea mulje. Võiks öelda kohe, et Siberi kohta väga ilus linn. Eriti Ulan-Udega võrreldes.
Transsiberi raudteed pidi olin Ulan-Udes kaheksa tunniga. Sõitsin kupees ühe noore raudtee-ehitajaga. Ta rääkis, et nüüd ehitatakse uuesti BAMi üles, see jookseb Baikalist mööda põhjapoolt.
Esimene mulje Ulan-Udest (390 000 elanikku) – kõik keskealised mehed on purjus! Aga eks ma jõudsin ka õhtul sinna, eks selleks ajaks olid paljud ennast ära jõudnud sättida. Tänavatel oli palju nõuka-aegset värki. Näiteks kuulutusetahvlid „Neid otsib taga miilits”. Tahvel oli pättide mordasid täis.
Ööbisin hotellis nimega Burjaatia, täiesti kesklinnas, künkakese otsas. Ühene tuba maksis 1100 rutsi, aga kuna sooja vett polnud siis sain väikest alet – 990 rutsi öö. Krediidkaardiga sai täitsa maksta.


11. mai
Hommikul sõitsin kohe Ulan-Udest edasi põhja poole, Baikali äärde. Bussijaamas võtsin esimese marsa, mis sinnapoole läks. Marsad väljuvad sealkandis peamiselt hommikuti, alates kella seitsmest. Pilet maksab umbes nii, et 1 kilomeeter on 1 rubla.
Nagu järve äärde jõudsin, palusin ennast maha panna. Asula nimi oli Turka. Suur küla ühesuguste majadega. Otse järve ääres. Täpselt Olhoni saare vastas, mille mäed paistsid ilusti Turkasse ära. Panin kohe ummisjalu kaldale. Pisike pettumus, aga järv oli veel täiesti jääs, kuigi sooja oli üle 15 kraadi juba. Kohalikud ütlesid, et jääst vabaneb Baikal alles ehk mai lõpuks-juuni alguseks. Parim aeg sinna minekuks pidi olema august või isegi september – siis on veel ka ilus, aga turiste vähem.
Üllatav, aga kohalikud olid minu suhtes täiesti ükskõiksed, keegi ei tulnud uurima, kes ma olen. Ma saan aru küll, et nad ilmselt turistidega harjunud, aga sellises ajal peaksid seljakotiga turistid seal ju haruldus olema. Tegelt suhtuti kogu reisi jooksul minusse suht ükskõikselt, mõned üksikud kohalikud tulid ise minuga juttu tegema.

Õhtuks liikusin piki kallast edasi kohta nimega Gorjatšinsk. Teadsin et seal on sanatoorium ja lootsin seal öömaja leida. Nii oligi. Sanatooriumis oli päris palju rahvast, aga 500 rutsi eest sain endale luksnumbri koos sooja duši, teleka ja suure voodiga. Lisaks sai selle raha eest veel õhtu- ja hommikusöögi.
Vot Gorjatšinskis oli äge rand. Suur ja lai liivarand nagu meil Pärnus. Väga ilus. Istusin seal rannas ja vaatasin-kuulasin (seda on tõepoolest väga hästi kuulda) mitu tundi jää sulamist ning jõin konjakit. Ühtegi inimest ei olnud. Sain selle vajaliku laksu kohe kätte, mispärast Baikali äärde tahtsin tulla.

12. mai
Sõitsin Gorjatšinskist edasi ülespoole pikki Baikali kallast. Tahtsin minna niikaugele kuni enam-vähem normaalne autotee veel viib. Ega väga palju ei viinud, kuskil paarsada kiltsa sai veel edasi.
Teed on siin ägedad muidugi nagu ka mujal Venemaal, kui suurelt föderaaltrassilt maha keerad. Auk augu otsa, kohati polegi enam asfalti. Seal tehti veel lisaks teeremonti. Ja suurejooneliselt – korraga oli umbes 150 km asfalt maha võetud ning maastik oli nagu kuul. Enamasti oli asfalti asemel liiv. Ja kuna mikrobussid reisijatega tundusid omavahel võistlust tegevat, et kes kiiremini sihtkohta jõuab, siis kohati meenutas sõit Pariis-Dakari kõrberallit, kus liivas kimati sajaga mitmes reas. Suht hull värk oli, korra oleks eile näiteks alla ajanud ühe väikse koolipoisi, kes teele jooksis. Kaugelt oli minu arust näha, et ta jookseb üle tee, aga kuna kiirus oli nii suur, siis me ei saanud liivas muidugi pidama eriti hästi. Hea, et ka buss üldse püsti jäi.
Teel ülespoole tuli ka jõepraamiga üks jõgi ületada. Täitsa pull kogemus. Vahemaa oli umbes 200-300 meetrit. Kaater vedas köiega pargast edasi-tagasi ning korraga mahtus pargasele umbes 5-6 autot.

Õhtuks jõudsin Jarõkta datsani (buda klooster), see asub Barguzini rajoonis. Kuna ma oli kohalikes külades joodikutega (a juuakse seal ikka koledalt, eriti noored) jagelemisest juba nii tüdinenud, siis tahtsin jääda sinna ööbima.
Järgnev oli nagu mingi absurdikomöödia, millest loodan Päewalehes pikemalt kirjutada. Lühidalt – selgus, et datsani olid kogunenud kõigi Burjaadi kloostrite ülemad, kaasa arvatud kogu Venemaa kõrgeim buda vaimulik hambo-laama. Hambo-laama tuli isiklikult minuga juttu rääkima, lobises päris kaua ning käskis mind pärast kutsuda laamade pidulauda, kuhu väikemaid usuvendi ei kutsutudki. Ööbima võtsid nad mind kaasa ühte kohalikku haiglasse (kloostris polnud enam ruumi), kust kohalik võim oli selleks puhuks kõik haiged välja peksnud. Haiglas oli ainult mõnes ruumis elektrit, vett ja kanalisatsiooni polnud, sital tuli käia umbes 200 meetrit haiglast eemal mingis saras. Mind pandi ühte tuppa ööbima koos kolme laama autojuhtidega. Need kolm jõid ennast pilgeni täis ning siis vaheldumisi tülitsesid ja leppisid ööläbi. Vahepeal harjutati ühiselt karatelööke selles väikses toas, kus ma üritasin magama jääda. Siis mindi õdesid kabistama jne. Kogu see jant kestis umbes kella viieni hommikul...
See siin fotol on mu värske tuttav Jarõkta datsanist - Rintšin. Ta on alles õpilane seal. Ta oli mulle teejuhiks ja abiliseks datsanis.


13. mai
Tulin põhjast tagasi allapoole. Põhjas olid ägedamad mäed – kuni 2,5 kildised, isegi suvel lumiste tippudega. Oleksin tahtnud nende otsas kolada, aga kohalikud keelasid ära. Ütlesid, et praegu on karud just talveunest ärganud, näljased ning väga tigedad. Et inimese kisuvad kohe ribadeks. Et nad ise ka ei käi praegu metsades. Olgu, olgu, kohalikke tuleb uskuda.
Juba pealelõunaks jäin Maksimihha kanti ühtede kalurite juurde paigale. Ajasin nendega maast ja ilmast juttu, ilma oli soe, ümbrus hunnitu – ühesõnaga väga mõnus oli. Eriti kui nad tõid välja 3-liitrise purgi praskaga. Pidin ära proovima, et neid mitte solvata. Praska on põhimõtteliselt nagu samaka algaine, umbes 15-kraadine rüüba. Nagu kange koduõlu, aga maitse on muidugi teine. Õieti üsna maitsetu on see jook. Kui ma õigesti aru sain, siis tehakse nii, et 3 liitri vee jaoks võetakse 250 grammi pärmi ja 1 kilo suhkrut ja hoitakse seda 3 päeva umbes 30-kraadise temperatuuri juures ning ongi joogike valmis. Pärm teeb ise kõik tööd ära.
Külitasime siis kaldal, päike praadis meid, jõime praskat ja sõime kala. Kurat, kui hea on Baikali oomul!
Vanad valvasid kohakaasluse alusel ka ühte turismibaasi. Samas kõrvale ehitati Baikali kaldale suvilaid kindralitele. Päris uhked tükid olid. Kalurid väitsid, et kõige uhkem pidi tulema endisele kaitseministrile Sergei Ivanovile.
Üks vanadest, Gena teadis rääkida, et tunneb ühte kohalikku eestlast – Enn Püvi. Pidi olema ligi 60-aastane, aga endiselt suur ja tugev nagu karu. Elab ta Onohoi asulas, mitte kaugel Ulan-Udest, aga ei ma jõudnud teda otsima. Gena jutu järgi olla Enn kunagi, vist 60-ndatel sõbraga Vladivostokki sõitnud rongiga, aga seal kellegag kaklema läinud ning Vladivostoki asmele hoopis vangi sattunud mõneks ajaks. Kui välja tuli, siis ei vitisinudki enam Eestisse tagasi minna ja jäi sinna elama. Selline, veidi legendilaadne lugu...

14. mai
Õhtuks sõitsin tagasi Ulan-Udesse, sest tahtsin mõneks päevaks sõita ka lõunapoole Burjaatiasse. Sain kokku Dulma Aljušejevaga, Eesti buda-huviliste sõbraga Ulan-Udes. Linnart Mälli jt abiga õpib tema tütar praegu Tallinnas ülikoolis.
Kuna sõitsin paljudest küladest läbi, siis peab ütlema, et välise pildi järgi läheb ka seal elu ikkagi paremaks – ehitatakse uusi maju, poode on palju ning kaupa täis, autosid liikus üllatavalt palju maarajoonides, kusjuures ka uusi ja suuri maastureid. Midagi pole öelda, Venemaal läheb märgatavalt elu paremaks. Kuigi selge, et vaesust on ka ja eriti joomist, aga positiivseid märke on ka palju.

See siin fotol on väidetavalt maailma suurim Lenini pea. Asub see Ulan-Ude keskväljakul. Burjaatias oli üldse silmapaistavalt palju Lenini kujusid, külades eriti. Üldse hakkas endist nõuka-sümboolikat palju silma.

15. mai
Käisin Ivolga kloostris, mis on suurim budausu datsan Venemaal ning hambo-laama residents. Datsan asub umbes 40 kiltsa Ulan-Udest lõunasse. Marsakaga saab U-Udest sinna 30 rublaga üks ots.
Datsan asub mägede jalamil, elab seal umbes paarsada buda munka ja laamat. Kui veab, siis õnnestub teil näha ja osaleda huraalil, mis on nende jumalateenistus. Päris huvitav elamus, kuidas laamad paar tundi jutti palveid loevad. Saad ka oma lähedaste nimed paberile kirjutada ning siis loetakse ka nende eest palveid ja palutakse tervist. Ma kirjutasin terve rodu nimesid, kelle eest lasin paluda, maksin 50 rutsi ning sain isegi tšeki selle kohta!

Kogu kloostri ala on ümbritsetud hurdedega - palvetamistrummidega. Nende pööramine on võrdne mantrate (palvete) lugemisega. Keerutad hurded ja see trumm justkui sinu eest loeb mantrat. Fotol üks noor buda munk näitab kuidas see käib.
Õhtuks tulin tagasi Ulan-Udesse ning möllasin kohalikes restoranides. Ega seal väga odav ka nüüd polnud. Keskmine restoarve koos napsu ja õllega tuli alati vähemalt 200 krooni kanti. Ööbisin ikka Burjaatia hotellis.

16.-17. mai
Tegin tripi Mongoolia-Venemaa piirile. Piirilinna Kjahtasse oli Ulan-Udest u 220 kilomeetrit. Mulle meeldib niimoodi bussidega läbi maa sõita, lust on aknast välja vaadata. Erinevalt ilusa loodusega teekonnast oli Kjahta linn (18 000 elanikku) suht masendav koht. Tõeline pärapõrgu. Hoolimata sellest, et kunagi oli ta õitsev kaubalinn, sest sealt läks läbi ajalooline Teetee, kust tuli Hiinast Venemaale tee. Kjahtat nimetati siis Venemaa idaväravateks. Kjahtast läksid toona teele mitmed kuulsad ekspeditsioonid, nagu näiteks Preževalski oma.
Aga tänapäeval pole Kjahtas isegi kusagil normaalselt süüa. Parimad olid mõned kohvikud, aga need nägid ka võib olla ainult sutsu paremad välja kui Etioopia maanteeäärsed räpabaarid. Egas midagi – käiku läks vana retsept sellisel puhul: pärast sööki räpaurkas on 100 g kanget alkoholi kohustuslik, et kõht korras püsiks. Taas toimis kõik.

Linnakese ainuke hotell oli tõeline tare-tareke. Seda võib näha ka siin fotol. Selline tunne, et toas, kus ma ööbisin, võis kunagi samades tingimustest varjuda ka Lenin, kui tal oleks olnud Siberis konspiratiivkorter.
Käisin ka päris piiril ära. Nägin Mongoolia ära, kuigi kaugelt. Piiripunkt oli umbes metsaveokitest, mis veavad Siberist metsa Hiinasse. See pidi olema täiesti metsik äri Siberis. Keegi ei suuda seda kuidagi kontrollida. Ja kummaline – piiripunkti kõige minevam kaup oli... Žiguli õlu, mida piiriületajatele müüdi suurt kastide kaupa nagu fotoltki näha.

18. mai
Hommikul lendasin Moskvasse. Erilist midagi ei juhtunud. Kõige lõbusam oli vast see, kuidas ohvitserid juba kell 9 hommikul Ulan-Ude lennujaama puhvetis pudelitekaupa viina sisse kühveldasid. Tunnuste järgi oli tegemist Vene armee kosmosevägede ohvitseridega,
Ulan-Ude lennujaama eripära on, et seal tuleb kõige pealt läbida põhjalik turvakontroll ning alles siis pääsed check-in´i. Seal aga ei kontrollita selle-eest isegi enam dokumente.