Selline vahva pontšik politseinik jäi mulle ükspäev Moskva ühel peatänaval Tverskaja uulitsal silma. Miniautomaat hooletult üle õle, suits ühes, mobla teises käes, furaška kuklas – tõeline hirmuäratav uljaspea. Ei mäletagi enam, mida ta kaitses. Eks tal vaesekesel võiks palav olla, kui päeval Moskvas üleeile üle 30 kraadi küttis. Kõigil oli palav. Poleks uskunud, et mais siin sellised ilmad on.
(Muide, sääsed on juba välja ilmunud. Just üks lendab mul köögis ringi.)
Saabunud suvi tähendab seda, et kõik pargid on pilgeni noori täis. Peamiselt armastajaid. Kampasid ei näegi nii palju. Ilus on neid kõiki vaadata... Kadeduseuss närib kohe südant Muruplatsid ka noori täis. Ja ega nad ennast tagasi hoia. Alles eile õhtul, oli juba pimedaks minemas, jalutasin Kremlist mööda, kus on see Aleksandrovski aed, ja ühed ei pidanud paljuks (nüüd sain sääse lõpuks kätte!) otse sealsamas murul seda va samust tegemast... Tüdruk oli kutil ilusti hellalt süles jne. Samas polnud paha koht – kaitseva Kremli lähedal, Kreml ju nii väga muretseb kehvakese demograafia pärast Moskvas. (Need siin fotol on ühed teised armsad noored, kes üksteist loodetavasti väga armastavad.)
Õlut juuakse ikka massiliselt avalikes kohtades edasi, kuigi duuma võttis kolmapäeval vastu seaduse, mis peaks nüüdsest selle keelama ja see jõustus kohe, nagu ma aru sain. Aga eks Venemaal ole palju seadusi vastu võetud. Nagu siin öeldakse, et seadus võib ju olla, ega see ei sega kedagi. Igatahes saaksid nüüd miilitsad avalikus kohas õlle joomise eest 100-300 rutsi trahvi teha. Eks algul võib mingeid kampaaniad tulla ja näidistrahvimisi, aga küll siis varsti juuakse vanamoodi parkides-tänavatel edasi. No võib olla vähem avalikult.
Täna nägin huvitav vaatepilti, mis tekitas mõningaid mõtteid. Läksin jooksma ja võtsin sihi Suvorovi väljakule, kus on Jekaterina park. Ei ole eriti suur, aga siin kus ma elan, on roheliste aladega tõeliselt kitsas käes. No mitte kuskil pole jooksmas käia.
Park oli pilgeni rahvast täis. Enamus jõid teadagi õlut. Palju oli lastega jalutajaid (neil sama mure mis mul jooksmisega – ega neil ka palju kohti pole siin linnaosas, kus lastega jalutada). Siis märkasin ühte kuttide seltskonda, kes võtsid rahulikult õlut. Ei olnud nad purjus midagi ja ühel hetkel hüüdsid nad „Au meie veteranidele!” ja hüüdsid mitu korda „Slava, slava!” (au, au!), nendega ühinesid paar kõrvalpingi seltskonda. Kusjuures nad olid minu arust üsnagi kained poisid kõik.
Minu arust oli see üsna tähenduslik käitumine. See uhkus Suure Isamaasõja võitmise, seal osalenud veteranide austamine, see on venelastele emapiimaga sisse antud. Ma olen kindel, et peaaegu kõik seal pargis olijatest kiitis noorte käitumise heaks. Ma ei usu, et keegi taunivalt mõtles, et küll karjuvad, et kas on mingid natsionalistid või?
Võtame nüüd sama olukorra Eestis. Esiteks, kas keegi üldse kujutaks ette, et eesti noormehed spontaanselt midagi sarnast karjuksid. Mis ajaloosündmus neil üldse sellise patriotismipuhangu peaks esile kutsuma? Vabadussõda? Tuhka. Jüriöö ülestõus, Sinimäed, Pitka-poiste lahingud? Vaevalt neistki ükski. Enamuse jaoks meil polegi sellist sündmust.
Teiseks, kui isegi mõned patriootlikud noored karjuksidki midagi sarnast, siis ma kardan küll, et enamus möödaminejaid mõtleks, et küll röögivad, ilmselt on mingid natsionalistid!
Kordan - see uhkus Suure Isamaasõja võitmise üle on Venemaa meeletu. Ja seda tuleb respekteerida.
Ma kavatsesin vahepeal juuni algul sõita Mägi-Karabahhi. See koht on kõigil meelest ära läinud, tahtsin vaadata, kuidas nad nüüd elavad seal nii, et de iure on see Aserbaidžaani territoorium, aga de facto Armeenia oma. Aga ikka ei lähe praegu. Hiljem. Sõidan hoopis Sotši kommandeeringusse.
Juuli algul valitakse välja 2014. aasta taliolümpiamängude korraldaja ning Sotši šansid on taas tõusmas. Kui algul oli Austria Salzburg suurem favoriit, siis pärast seda, kui Rahvusvaheline Olümpiakomitee Austria Olümpiakomiteed trahvis suusatajate dpoingukahtluse tõttu Torino mängudel, siis nüüd arvatakse, et ootamatult on Sotši taas mängus tagasi.
Vene valitsus paneb praegu Sotsši piirkonna arengusse meeletult raha. Seda lähengi vaatama. Ofkoors – vaatan siis ka järele, kuidas eestlased seal Punasel Lagedal (sinna tuleb ju suur osa ehitatavates olümpiarajatistest) ja samas kõrval Abhaasias elavad.
Aga vähemalt nädal olen veel Moskvas.
Päewalehe homsest Laupäeva-lisast lugege minu kõige absurdsemast seiklusest Baikali ääres. Sellest ma blogis kirjutasin hästi lühidalt. Lisaks on lehes veel lugu Kremli tšinovniku Modest Kolerovi mõtetest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar