Reede õhtu – üks huvitav reisiidee ja esmatutvus klubidega

Eile õhtul tegin esimese õrna tutvuse Moskva ööeluga. Kõigepealt tegime Jürkaga väikse soojenduse Dom Žuris ehk ajakirjanike liidu baaris. Seal oli õhk suitsust nii paks, et silmad hakkasid valutama. Mõnevõrra meenutas see koht omaaegset ajakirjandusmaja baari Tallinnas. Eks ajakirjanike joomakohad ole vist igal pool ühesugused.
Sain seal tuttavaks Vanja, Nikita, Ljohha, Paša ja Andreiga. Andrei töötab kuulsas Baumanni-nimelises tehnikaülikoolis. Aga oluline on see, et tal on 10-meetrine jaht Moskva lähedal veehoidlas ja ta pakkus välja huvitava idee sõita suvel jahiga Moskvast Tallinnasse! See on täitsa võimalik, sest mööda jõgesid ja kanaleid saab kõige pealt Onega järve, edasi Laadogale ja sealt on Soome laht juba mööda jõgesid lähedal. Oleks uhke küll.
Andrei on kõva purjetaja, väitis, et tema isa on ammustel aegadel korra võitnud Balti regatil Pirital. Star-klassis. Olla võistelnud koos kuulsa Mankiniga, kes on mitmekordne olümpiavõitja.
Edasi käisime saatkonnast läbi, kus Franek korraldas väiksemat sorti vastuvõttu teiste saatkondade nö noorematele diplomaatidele. Passisime seal mõnda aega.
Ammu pärast keskööd panime edasi Nižni Mnevnikisse mingisse Bike-baari. Täitsa tore koht oli, ainult et tümps oli seal nii karm, et ma lausa füüsiliselt tundsin, kuidas mu püksisääred tümpsu taktis liikusid. Sissepääs maksid 300 rutsi. Rahvast oli murdu, isegi siis kui ma kuskil peale nelja öösel sealt minema läksin. Enam ei jaksanud.
Võtsin takso – õigemini peatasin esimese mööduva masina (öösel on peaaegu kõik autod Moskvas taksod), maksin kojusõidu eest 300 rutsi. Ehk oleks odavamalt ka saanud, aga ma ei viitsinud kaubleda. Juht oli aser (kui Bike-baari sõitsime, siis oli taksojuht usbekk). Rääkisin talle, et plaanin millalgi Mägi-Karabahhi minna ja küsisin, kuidas seal olukord on. Vaatas mind kõige pealt pika pilguga ja andis lühiülevaate ning arvas, et ma olen loll, et tahan sinna minna.
Magasin poole päevani. Siis jalutasin niisama linna peal ja käisin poes. Kesklinnas on kõik toidupoed üsna kallid ja ega neid kusjuures eriti polegi. Minu juurest umbes 10-mintsase jalutuskäigu kaugusel on õnneks suur-suur toidupood 24 tundi lahti, „Perekrjostok” on nimi. Ostsin mitu suurt kotitäit tavaari, kokku läks 1305 rutsi (umbes 600 krooni – seega enam-vähem Eesti hinnad).
Homme plaanin minna CSKA halli vaatama, kuidas Ksenija Balta hüppab uue Eesti rekordi kauguses. Kui kõik hästi läheb, siis proovin uuest rekordihüppest ka video teha.