Kas sa lähed Marina juurde?

Täna tegelesin peamiselt endale korterisse interneti saamisega. Lõpuks tegin lepingu firmaga Stream. Kodukontori jaoks on kiirus piisav - download 1024 kb/sek ja upload 256 kb/sek. Parim mis võtta oli. Maksab 25 taala kuus. Lisaks pidin ostma modemi, juhtmeteta modem maksis 65 taala.
Parimal juhul saan interneti kodus käima 3-4 tööpäeva pärast. Piduriks on kohalik telefonivõrk, nagu väitsid streami-omad. No pole hullu, peatoimetaja Lea ütles, et talle panid Starmani omad koduses Tallinnas interneti sisse tervelt 14 päeva pärast peale soovi avaldamist.
Õhtul linna peal käies, kaesin ka seda kuulsat piketti Eesti saatkonna ees, mida kohalikud noored on lubanud pidada „võiduka lõpuni”. Poole viie ajal õhtul oli neid seal vaid kuus tükki. Molodaja Gvardia omad. Ütlesid, et nemad on vahtkond, suurem punt piketeerib päeval.
Sain kuttidega kenasti jutule. Täitsa normaalset juttu sai nendega rääkida, kuni küsimuseni „Kas sa oled fašišmi poolt või vastu?”. See võttis ausalt öelda tummaks. Ja tekitas igasugu mõtteid. Aga ma kirjutan sellest lähipäevil Päewalehte ühe kommentaari. Ja lähen joon nende poistega vahepeal õlut mingi õhtu. Vaatame, mida nad mõtlevad.
Eile õhtul sattusin esimest korda tipptunnil metroosse. Huvitav kogemus. Läksin maa alla nii kesklinnas kui veel võimalik, Ohotnõi Rjadi peatuses. Enne ekskalaatorit (mis muide sõidavad metroos vähemalt kaks korda kiiremini kui Tallinnas Stockmanni kaubamajas) oli 50-meetrine totaalne inimmassi ummik. Umbes 50 meetrit liikusin selles umbes kuue meetri laiuses summas kümne sentimeetri pikkuste sammudega. Nagu tibu. Aga osa moskvalastest luges samal ajal rahulikult raamatut või lehte. Ehtsad suurlinlased ikka!
Sõitsin siis oma maakleriga kohtuma, et talle vahendustasu ära maksta. Ma ei leidnud kohe õiget tänavat üles ja küsisin ühe vanema mehe käest. See lubas näidata, ütles, et ta läheb samas suunas. Natuke aega läksime vaikides, siis ta küsis „Kas sa lähed Marina Rostovtseva juurde?” ja õhkas mulle umbes kaks kilo viinahaisu ninna. Ja-ja, kindlasti lähen ma kellegi Marina juurde! Aga vanamees ei teinud mu itsitamise peale teist nägugi. „Ma lähen siis ise,” ütles ta veidi hiljem. Küll Marina rõõmustas!
Väike juhuslik tähelepanek ka ajakirjandusest. Märkasin et tänases SLÕhtulehes kirjutas meie arnastatud keskerakondlik siseminister Laanet pika loo sellest, kuidas tuleb otsustavalt hakata võitlema selle eest, et liikluses hukkuks vähem inimesi. Kindla peale on see täitsa juhus, aga eilne Moscow Times kirjutas, et samasuguse üleskutse tegi ka Vene asepeaminister Dmitri Medvedjev, kes kuulub Keskerakonna kuulsusrikkasse sõprusparteisse Ühtne Venemaa. Vandenõuteoreetikud, marss seoseid otsima!
Statistikat ka siis juurde – kui Eestis hukkub aastas teedel suurusjärgus 150-200 inimest aastas, siis Venemaal 36 000 inimest aastas.