Eestlane pole üldse Moskvas paha olla

Kõige levinum küsimus, mida mu Eesti sõbrad ja tuttavad on mulle viimastel päevadel esitanud, on see, et kas venelased suhtuvad minusse kurjalt? Üks sõber küsis koguni, et kas moskvalased mind lintšida pole tahtnud? Taustaks on muidugi need kired Venemaal Pronkssõduri ümber.
Vastus on – kaugelt sellest! Ükski venelane pole minuga siin oldud esimese viie päeva jooksul isegi sellel teemal juttu teinud. Välja arvatud nood noored poisid, kes Eesti saatkonna ees pikettisid, aga nendega ma läksin ka ise juttu tegema. Teistega on nii, et ükskõik kellega räägid, kõik ütlevad Eesti kohta häid sõnu. Üks kahest – kas räägivad nad sellest, et küll neile meeldis Nõukogude ajal Eestis käia või et nad tahaksid hirmsasti Eestisse käima tulla.
Minu arust on moskvalastel tohutu huvi Eestisse turistina tulla. Seda näitab kasvõi Eestisse viisade väljaandmise statistika, mis jämedalt võttes kasvab iga aasta 30 protsenti. Eelmine aasta andsid Eesti konsulaadid välja üle 100 000 viisa Vene kodanikele. Ometi jääb see veel kõvasti alla Soomele. Aga pole ka ime – ainuüksi Peterburis töötab Soome konsulaadis 100 inimest.
Aga veel tagasi tulles Pronkssõduri teema juurde. See on ikka müstiline, millised legendid selle kohta liiguvad. Sel teemal ma kirjutan homses Päewalehes ka ühe kommentaari. Nende müütide kujukaks näiteks on Moskva linnapea Juri Lužkovi tänane avaldus sel teemal – et fašismi rehabiliteerimine Eestis ähvardab maailma tsivilisatsiooni! Enam absurdsemaks asi minna ei saa! Mingu vaadaku, mis Peterburis toimub – alles üle-eelmisel nädalal veristasid noored nudipead seal ühel miitingul hoolega ühte antifašistliku noorteliikumise aktivisti, kes viidi paarikümne (!) nohaavaga haiglasse.
Internetile ligipääsuga on mul ikka veel kehva lood – korteris mul endiselt netti pole. Pean paar korda päevas kuhugi kohvikutesse põikama, kus wifi on. Parim koht, mida julgelt soovitan, on N-Joy kohvik otse Kremli külje all Roždestvenka tänaval. Tasuta ja kiire. Aga näiteks capuccino maksab seal 95 rutsi ehk siis 45 krooni. Ilma ka istuda ei saa.
Kui veab, siis arvestan, et kolmapäevaks peaks korterisse interneti lõpuks saama.
Mis veel silma on jäänud? Ahjaa – huvitav oli vaadata pühapäeva hommikul kohe mu kodu lähedalt jooksvat Tverskaja-Jamskaja uulitsat, mille üks tänavaäär oli umbes poole kilomeetri pikkuselt täis miilitsa ja OMONi suuri veokeid. No mis nüüd lahti? Ei midagi erilist, vene rahvuslased pidasid suurt miitingut Triumfalnaja väljakul.
Plakatid, mida nad kandisid, olid väga kõnekad. Ainult üks näide: „Juudi küsimus on täna Venemaa uhkuse ja au küsimus. Elu ja surma küsimus Venemaa rahva jaoks!” (Vaata ka fotot, mille leidsin lehest Moscow Times). Seda loosungit pole vist mõtet üldse kommenteeridagi...
Ahaa – üks võlg on veel. Lubasin laupäeval blogis, et lähen pühapäeval vaatama kuidas Ksenija Balta CSKA hallis uue Eesti rekordi kaugushüppes teeb ja panen rekordhüppest video ülesse.
Kahjuks jäi veidi puudu...6.46 oli Ksenija parim katse. Anu Kaljuranna 21 aastat tagasi Leningradis hüpatud rekordist jäi 15 senti puudu.
Aga Balta oli tubli. Ta sai väga hea kogemuse. Esiteks olid tema vastasteks neli väga kõva Vene hüppajat eesotsas olümpiavõitja Tatjana Lebedevaga, kes võitjana hüppas kopikatega üle 6.80. Teiseks sai ta väärt kogemuse suure ja lärmaka publiku ees võistlemisega. Kahju, et teised Eesti kergejõustiklased nii vähe sellistel võistlustel üritavad osaleda.
Ksenija treener Andrei Nazarov ütles mulle, et suveks on neil kindel eesmärk – seitsmevõitluses uus Eesti rekord. Avastardi teeb Ksenija mai lõpus Götzises.
Mina hoian talle väga pöialt. Temas on tippsportlase närvi. Isegi Moskvas oli näha, et kuigi hüpped ei läinud, polnud vajalikku teravust enne äratõuget, siis oma parima katse suutis ta teha just finaalis, neljandal katsel.