Pronksmees Tammsaare eest?

Pronkssõduri teema on kõiki küll ära väsitanud, aga mulle hakkas Moskva lehes „Novoja Gazeta” (seesama, kus töötas Anna Politkovskaja) silma duumasaadik Aleksandr Lebedevi artikkel sel teemal. Seal olid mõned tähelepanuväärsed remargid, mis näitavad suhtumist Eesti ajaloosse. Refereerin neid.
Vene duumas kaasmaalaste komitee aseesimees, endine FSB ohvitser ja üldse mitte rumal mees Lebedev (tema on siin pildil) on seesama, kes saatis suure meediakäraga president Ilvesele kirja, et ostab Pronksmehe monumendi ära. Adressaat oli küll nii vale kui veel vähegi võimalik, aga see selleks. Oma artikli kirjutas ta vastuseks Novoja Gazeta ajakirjaniku Aleksandr Podrjabineki arvamusloole, mille sõnum oli, et Pronksmehe monumendi saatus on Eesti riigi siseasi ning selle kohta levitatakse Venemaal teadlikult valet. Kusjuures on huvitav, et Lebedev on koos Mihhail Gorbatšoviga 50 protsendiga selle sama Novoja Gazeta lehe aktsiate omanikuks (ülejäänud pool peaks veel lehe ajakirjanikele kuuluma). Pole seni näinud, et näiteks Luik oma lehe toimetuse ajakirjanikega oma lehe veergudel vaidleks.
Niisiis Lebedevi artiklist.
Hakatuseks kirjutab ta nii: „mulle tundub, et kui meie võimud otsustaksid Sotši lähedal Krasnaja Poljanal lammutada või kuhugi pärapõrgusse üle viia Eesti klassiku Anton Hansen Tammasaare majamuuseumi (põhjendades seda näiteks vajadusega ehitada sinna rajatisi Sotši taliolümpia jaoks), siis ei jääks Eesti avalikkus ükskõikseks.”
Edasi arutab Lebedev selle üle, et Nõukogude repressioonide all ei kannatanud kõvasti ainult eestlased, vaid ka venelased ning sellega seoses märgib Tartu rahu kohta, et see „oli ju Nõukogude valitsuse kingitus ning Lenin ja Trotski omavad samasugust õigust iseseisva Eesti riigi rajajate tiitlile nagu Päts ja Laidoner.”.
Lebedev ei saa aru, kuidas saab üldse rääkida Eesti „anastajatest” ja „vallutajatest” kui „see maa on kõigest kaks lühikest, ajaloo mõttes lausa olematut, aega olnud iseseisev – 1920-1939 ning 1991. aastast tänapäevani. Kogu ülejäänud aja on Eesti territoorium – erinevalt näiteks Leedust – kuulunud teiste riikide koosseisudesse ning olnud erinevate rahvast võimu all – taanlaste, sakslaset, rootslaste, venelaste.”
„Eesti kujutab endast üht suurt okupatsioonide muuseumit lahtise taeva all,” jätkab Lebedev.
Seetõttu ei erine Lebedevi meelest Pronkssõduri monument poliitilises mõttes millegi poolest Norra kuninga Olav II auks nimetatud Oleviste kirikust, Peeter I lossist Kadriorus, krahv Orlovi poolt ehitatud lossist Maarjamäel. „Miks mitte lammutada ka need „anastamise sümbolid”? jõuab Lebedev enda meelest loogilise küsimuseni.
Iseenesest tore ju kui suure naaberriigi poliitikud tunnevad huvi meie ajaloo ja kultuuriväärtuste suhtes. Ega keegi ei keela meil ka Venemaa ajaloo või arhitektuuri kohta sõna võtta.