neljapäev, oktoober 28, 2010

Vladivostoki politoloog: Venemaa elab usus, et Hiinaga ei tule konflikti

Jatkuks eilsele pikale loole hiinlastest Kaug-Idas riputan yles septembris tehtud intervjuu Vladivostoki tuntuim politoloogi Andrei Kalatšinskiga, kes töötab kohaliku riikliku majandusülikooli esimese prorektori asetäitjana. Ta ytleb, et Hiina on Venemaa jaoks tugevam naaber, kes aga õnneks ei käi nuiaga ringi ega ähvarda nõrgemat. Vahemalt praegu mitte.

Kuidas te iseloomustaksite Hiina suhtumist ja plaane Venemaa Kaug-Ida suhtes?
Hiina käitumine Kaug-Ida suhtes on olnud väga kaalutletud, väga tark ja väga taktitundeline. Asi on selles, et Hiinas pöörati tähelepanu nendele hirmudele, mis olid Kaug-Idas, ja üldse Venemaal, siis kui toimus Nõukogude Liidu lagunemine. 1990-ndatel toimus Vene-Hiina riigipiiri lõplik demarkatsioon. Primorski krai tollane kuberner (1993-2001) Jevgeni Nazratenko astus igasuguste järelandmiste vastu hiinlastele. Teda võis mõista, sest ta on traditsioonilise mõtlemislaadiga Vene inimene, kes teab, et Venemaa pole kunagi ega kellelgi oma maad ära andnud. Kui aga Vene-Hiina piiri täpsustati, siis oli vaja seda paaris-kolmes kohas õgvendada, sisuliselt oli vaja tõsta piiri jooksmise koht ühelt sopkalt (nii öeldakse mäe kohta Kaug-Idas-J.P.) teisele. Nazratenko suutis seda, et mõningates kohtades ta säilitas senise piiri jooksmise koha ehk siis hiinlased läksid järeleandmistele.
Miks ma seda räägin? Selleks, et näidata, et siis Kaug-Idas kardeti Hiinat ja tollane kuberner rääkis palju Hiina ohust – et ei tohi neile näidata nõrkust. Samal ajal tegelikult meie armee oli ju sisuliselt siin laiali aetud, majandust praktiliselt siin polnud, ja sellisel hetkel kellelgi midagi ära anda – muidugi see oleks näidanud väga-väga suurt nõrkust.

Hiina ohust ei rääkinud ju ainult teie kuberner, vaid sellest räägiti kõva häälega Moskvas, ja siiani räägitakse, kuigi üha vaiksemalt.
Kui Nazratenko ära läks, siis siin jutud Hiina ohust lõppesid. Kuid 1990-ndate lõpus ärkasid Moskvas politoloogid ja mõned saadikud, kes hakkasid rääkima Hiina ohust, kusjuures absoluutselt ilma mingite numbriteta. Räägiti seda, et üle piiri tuleb Venemaale palju hiinlasi, kuni selleni, et Kaug-Idas on vaat et kolmandik elanikest juba hiinlased. See oli täielik jama!
Siin pole kunagi olnud palju hiinlasi. Võib olla ehk enne revolutsiooni (1917. aasta oma-J.P.), kui Vladivostok oli väga rahvusvaheline linn. 1990-ndatel said Primorje krai ja Hiina piiriäärsed elanikud viisavabalt piiri ületada. Siis väga palju hiinlasi sõitis siia ja väga palju venelasi sõitis sinna. Aga ei saa öelda, et selle vaba piiriületuse ajal oleks hiinlasi siia elama kolinud. Ma tegelesin tollal selle teemaga ja tean täpselt, et peeti ranget arvestust sellel üle, kui palju hiinlasi ületas piiri ja kui palju läks tagasi. ”Kadus” ära umbes kümme inimest aastas, mitte rohkem.
Pealegi, tuleb Hiinale au anda, sest 1990-ndatel Hiina sisuliselt päästis Kaug-Ida elanikud: nad võimaldasid meile odava toidu, odavad riided. Kaug-Ida elanike olukord oli väga raske. Peaaegu kogu kaitsetööstus jäi seisma, inimesed kaotasid töö. ”Tšelnok´ide”-kaubandus (nii kutsutakse Venemaal väikeärimehi, kes kottidega üle piiri kaupa veavad-J.P.) päästis Primorski krai ja kogu Kaug-Ida. Naljaga pooleks on tehtud ettepanekuid, et tuleks ”tšelnok´idele” püstitata ausammas, sest tollal nad päästsid riigi.

Blagovetšenskis (linn Kaug-Idas Vene-Hiina piiril-J.P.) juba on selline mälestusmärk!
Väga õige! Ma ise käisin Hiinas esimest korda vist 1992. aastal. Ma olin Suifenhes (lähim Hiina linn Vladivostokile-J.P.), mis oli siis äärmiselt vaene küla. Mul olid kaasas nõukogude aegne kell, fotoaparaat Zorki ning hakklihamasin, mis oli Hiinas tollal millegipärast väga nõutud. Seda kõike sai seal vahetada nahkjope, söögi või ükskõik mille vastu, mida oli vaja. 20 aasta jooksul on Suifenhe muutunud kaasaegseks ja ilusaks linnaks, aga kahjuks tollal samasugune küla olnud Gradekovo (Vene piirijaam, Suifenhest u. 20 km-J.P.) pole eriti arenenud.
Hiina piiriäärsetel aladel saavad inimesed aru, et neile on peamine äri võimalus Venemaa. Väga paljud sealsed hiinlased õpivad omal käel vene keelt. See on väga imekspandav minu meelest, aga kui ma lähen Suifenhesse, siis esiteks võetakse seal minu käest kõikjal vastu vene rublasid – isegi tagasi antakse vene raha! - ning teiseks kõik räägivad minuga vene keeles selle saja sõna piires, mis on kauplemiseks vaja. Muideks - meie ülikoolis õpib umbes tuhat hiina tudengit. Nad õpivad väga pragmaatilisel põhjusel siin – et teha äri Venemaal. Neile on muidugi peamine ära õppida vene keel, mitte saada selgeks eriala.
Ma olen kohtunud Suifenhe linnapea ja linna parteikomitee juhtidega ning nad alati rõhutavad, et Hiina juhtkond vaatleb neid kui eksporditsoone kauplemiseks Venemaaga.
Nii et kokkuvõttes ma loen, et hiinlased käituvad Venemaa suhtes väga hästi ja õigesti.

Te ütlesite, et peate Hiina poliitikat Kaug-Ida ja üldse Venemaa suhtes väga kaalutletuks. Miks?
Näiteks oma esinemistes toonitavad Hiina seltsimehed siiani, et Venemaa osutas suurt abi 1940-50-ndatel Hiina majanduse arengule. Ma ei ole Hiina poliitikutelt kuulnud kunagu negatiivseid sõnu Venemaa aadressil.

Mida te ikkagi vastaksite neile ekspertidele, kes räägivad järjekindlalt Hiina majanduslikust ekspansioonist Kaug-Idas, Hiinast kui sõjalisest ohust?
Võtame kõigepealt sõjalise ohu. Kui me arutleme teoreetiliselt, siis meil on külje all väga tugev ja väga suur armee (Hiinal on maailma suurim armee, mille tegevteenistuses on vähemalt 2,3 miljonit inimest-J.P.). Eelmisel aastal korraldas Hiina isegi õppuse selleks, et harjutada vägede kiiret üleviimist oma põhjapiiridele. Muidugi oli see väga, väga ebameeldiv uudis.
Mul on väga hea tuttav Viktor Larin (Venemaa teaduste akadeemia alla kuuluva Kaug-Ida ajalooinstituudi direktor-J.P.) Tema räägib mulle alati: Hiinal on valida, kuhu suunas areneda, kas lõuna või põhjapoole. Hiina ei hakka vaatama põhja poole, sest lõunas on tal rohkem huvisid. Kui isegi vaadata strateegiliselt ja sõjaliselt, siis miks peaks Hiina ronima põhjapoole, kus on küll nõrgenenud, kuid ikkagi ohtlik Venemaa. Kui venelased välja vihastada, siis nad võivad väga tugevalt sõdida, nagu me teame. Samas on Hiinal väga tugev mõju ja väga tugevad hiinlaste kogukonnad Filipiinidel, Indoneesias, Vietnamis. Lisaks veel Aafrika.
Praegu pole Hiinal majanduslikku motiivi tulla siia põhjapoole. Sõda algab millest? Selleks et kindlustada mingeid territooriume mingitel eesmärkidel. Larin arvab siiralt, et meil on naabriga vedanud, sest Hiina pole ohtlik naaber ning järgmise 50 aasta jooksul on sõjaline konflikt Hiinaga väga vähetõenäoline. Teisest küljest – me oleme kaks korda sõdinud Jaapaniga, peaaegu oleks läinud sõjaks USAga, aga neid me ju ei karda nii väga praegu.
Nüüd majanduslikust ekspansioonist. Praegu käib Hiinas, meie piirist mitte kaugel üks majandusnäitus, muidugi oluliselt väiksem kui Šanghai (peab silmas maailmanäitust seal-J.P.). Üks mu kaastöötaja käis seal ja rääkis, et Venemaa paviljonis polnud kahjuks mitte midagi huvitavat, peale ehk energeetika ja lennukitööstuse. Hiinas areneb majandus kujutlematu tempoga. Hiina on muutunud töökojaks terve maailma jaoks. Meil pole Hiinaga midagi võrreldavat. Mida tähendaks Hiina ekspansioon? Et nende kapital tuleb siia ja ostab kõik kokku? Praegu pole midagi sellist näha. Ma ei oska teile nimetada ühtegi Hiina suur- või isegi keskmise suurusega firmat, mis oleks investeerinud Primorski kraisse. Mitte ühte sadamat ei kuulu hiinlastele. Jah, hiinlased ostavad siin ja Siberis metsa kokku, aga nad ei pane raha näiteks metsatööstuse alla. Nad lihtsalt tellivad puid ja ostavad seda kokku.
Nii et esialgu ma kumabgi ohtu ei karda. Teoreetiliselt jah, me võiksime karta nagu nõrk inimene tugevamat inimest, aga esialgu see tugevam inimene ei käi niuaga ringi ega ähvarda meid. Annaks jumal!

Kas te peate negatiivseks, et Venemaa on muutunud Hiinale sisuliselt suureks energiatarnijaks?
Hiinat huvitavad Venemaalt eelkõige gaas, nafta ja muud energiaressursid. Räägitakse, et Mihhail Hodorkovski (Venemaa naftafirma Jukose endine juht-J.P.) pandi istuma muuhulgas veel sellepärast, et ta üritas hakata ehitama naftajuhet Hiinasse ja tahtis seda seejuures teha odavamalt, kui taheti ehitada toru, mida oli vaja teistele isikutele. Nüüd on see juhe teiseltpoolt Baikalit läbi Skovorodino Hiinasse valmis. Väga hea, et meil on veel üks ostja meie naftale. Väga hea, et meil on ostja meie metsale. See on normaalne.

Millest siis need hirmud Venemaal Hiina suhtes? Sellepärast et kaugelt paistab koledam?
Kui ma istuks Kremlis, siis ma vaatleks ka Hiinat kui üht kõige ohtlikumat meie naabrit. Kogu Venemaa riigipiirist haarab piir Hiinaga enda alla peaaegu kolmandiku. Hiina ja Mongooliaga, kui olla täpne. Hiinlased austavad inimesi, kes on ausad, korralikud ja tugevad. Kui aga meie president ja peaminister räägivad ühte, teevad teist, aga mõttes peavad veel silmas kolmandat, siis on muidugi meiega raske asju ajada.
Objektiivselt võttes on Venemaa praegu väga halvas olukorras ning seetõttu peame meie kui nõrgemad muidugi Hiinat kartma. Aga teha tuleb seda mõistusega. Kui Moskvas löödi laiali kogu hiinlaste kaubandus Tšerkizovo turul ning koguni Hiina asepeaminister sõitis kohale asju klaarima, siis temaga ei hakanud ju keegi üldse rääkimagi! Sisuliselt käisid seal bandiitide omavahelised klaarimised selle üle, kellele hakkab kuuluma kontroll kauplemise üle, aga kannatasid selle all tohutu riigi huvid. Mis meist arvab pärast seda Hiina? Et me oleme lurjused – ja õigesti arvab. Kui ma oleks riigijuht, siis ma igal juhul arvaks, et Hiinaga tuleb elada alalises valmisolekus ning hoiaks Kaug-Idas tugevat armeed.
Hiina oli üks aeg väga aktiivne Venemaa sõjatehnika ostja. Täna on kõik nende raketid, tankid ja lennukid ehitatud Vene analoogide põhjal. Nad on neid kopeerinud 1:1-le. Kas see on meile meeldiv? Ei ole. Kui meie Vaikse ookeani laevastik omab vist vaid kolme-nelja korraliku pealveelaeva ja kuut-seitset aatomiallveelaeva ning Hiina ehitab muudkui rohkem pealveelaevu ning räägib allveelaevastiku loomisest, siis muidugi on see meile ebameeldiv. Kui midagi peaks juhtuma, siis Kaug-Idal pole piisavalt kaitset. Sisuliselt pole ju Venemaal lahinguvõimelist armeedki. Kummaline, et just kõige lahingvõimelisemad üksused formeeriti ümber – meil seisis siin Vladivostokis merejalaväebrigaad, see muudeti üksikuks polguks. Kui te sõidate täna bussiga Vladivostokist Hiina piiri poole, siis te näete, et kõik teeäärsed sõjaväegarnisonid on sisuliselt kinni pandud. Me oleks nagu sattunud teise maailma, kus enam kunagi sõdasid ei tule.

Kas te näete, et Moskva on hakanud viimasel ajal rohkem mõtlema Kaug-Ida julgeolekule?
Sel aastal olid Kaug-Idas suured sõjaväeõppused ning siia sõitsid kaks suurt sõjalaeva teistest laevastikest (Musta mere ja Põhja laevastikest-J.P.). Idee järgi peaks olema Vladivostok Venemaa kõige suurem sõjasadam, sest peamine ebastabiilsuse tsoon võib olla just siin. Õppustele ajal hakati rääkima, et vähemalt ”Pjotr Velikii” (Venemaa suurim ristleja, Põhja laevastiku lipulaev-J.P.) peakski siia jääma, sest siin olnud analoogsed laevad müüdi ju vahepeal maha. Need õppused näitasid, et riik otsib ikkagi mingeid võimalusi, et viia vägesid ühest sõjateatri piirkonnast üle teise, kus neid on rohkem vaja. Samal ajal muudeti ära ka Venemaa sõjaväeringkondade senine süsteem, mille järgi neid ringkondi muutus vähemaks, ning esimest korda juhatab just Vaikse ookeani laevastiku ülem kõiki sõjaväeliike Kaug-Idas. Harjutati ka hävituslennukite ja pommitajate ümberviimist Kesk-Venemaalt Kaug-Itta. Mingeid kaitseid on niisiis näha. Varem oli Kaug-Ida ju väga militariseeritud, meil seisis siin oma poole miljoni mehe suurune armee.

Palju nüüd on jäänud?
Ma ei tea täpseid numbreid, aga ma arvan, et vähemalt kümme korda vähem.

Milliseid prognoose te oskate teha Kaug-Ida jaoks?
Praegu on näha, et peaminister Putin üritab midagi teha Kaug-Ida ja Vladivostoki jaoks, siia pannakse väga palju raha föderaaleelarvest (2012. aastal Vladivostokis toimuva Vaikse ookeani riikide tippkohtumise jaoks ehitatakse linnas uusi objekte 80 miljardi krooni eest, muu hulgas kolm uut silda ja kümneid kilomeetreid uusi teid-J.P.). Siia üritatakse meelitada väliskapitali, eelkõige jaapanlasi ja lõunakorealasi. Riik üritab, üritab. Mis neil sellest välja tuleb, ma ei oska ennustada.

Seda on Vladivostokis näha, et raha jah Moskvast tuleb, aga kas Kremli suhtumine on ka muutunud Kaug-Idasse?
Kahjuks suhtumine Kaug-Itta pole endiselt muutunud. Primorski elanikele mõjus ikka väga rängalt tollide tõstmine kasutatud autodele (Kaug-Idas on väga levinud kasutatud autode toomine Jaapanist, tolle tõsteti neile 2009. aastast, et kaitsta Venemaa autotootjat VAZi-J.P.). Väga palju inimesi sõitis siit minema, see oli järjekordne lahkumiste laine, sest nad kaotasid siin kõik. Lisaks veel saadeti (2009. aasta talvel-J.P.) spetsiaalselt Moskvast Zubr-eriüksus inimeste vastu, kes protesteerisid Moskva otsuste vastu. See jättis väga ebameeldiva tunde paljudele Primorski elanikele.
Rosgosstrah (Venemaa suurim kindlustusfirma-J.P.) korraldas üle Venemaa küsitluse, kuidas inimesed hindavad oma majanduslikku olukorda, kuhu nad panevad oma raha jne. Habarovskis ja Vladivostokis (Kaug-Ida kaks suurimat linna-J.P.) on elatustase, sissetulekute tase enam-vähem sama, aga küsitlus näitas, et inimesed Vladivostokis ei taha siia oma raha paigutada, vaid nad tahaksid pigem ära sõita, aga Habarovskis vastasid inimesed, et nad on oma eluga rahul ja nad ei taha kuhugi ära sõita. See näitab inimeste erinevat moraalset suhtumist. Siinsed inimesed on väga solvnunud. Vladivostokis on alati hääletatud kõige vähem Putini ja Ühtse Venemaa poolt. (Viimastel duumavalimistel oli Ühtse Venemaa toetus Primorje krais 55 protsenti, mis oli üks madalamaid riigis-J.P.)

Kas need miljardid siis ei suuda kohalikke ära osta?
Küsimus on selles, kes selle raha saavad. Russkii saarel (sinna tuleb Vaikse ooekani riikide tippkohtumise keskus ning suur föderaalne ülikoolilinnak-J.P.) käib tohutu ehitamine. Aga seda teeb Aserbaidžaani kapital, nemad on põhitöövõtjad. Mis veel on huvitav: käivad suured ehitused, tundub, et siin on olemas väga hea baas ehitamiseks – on liiva, kive, betoonitehased. Aga Moskva firmad toovad kaugelt kohale eraldi tsementi, eraldi kive, eraldi liiva, teevad ise betooni oma väikestes betoonitehastes, mis nad siia püsti panid. Sellise betooni hind on kaks-kolm korda kõrgem kui kohalikul betoonil. Nad väidavad, et neil on betoon kolm korda parem – no ei saa sellist asja olla! Nad (Moskva-J.P.) ei anna Primorje elanikele midagi teenida sellelt suurelt ehitamiselt! Väga vähe kohalikke firmasid on kaasatud ehitustesse. Kohalikud pole saanud ka eriti töökohti, sest pea- ja alltöövõtjad toovad siia ehitajaid Kesk-Aasiast, ka Vietnamist ja Põhja-Koreast. Neile võib maksta palka, mille eest kohalikud ei lähe tööle.
See kõik on Primorje elanikele väga ebameeldiv. See oli ilmselt üks raha Vladivostokile eraldamise tingimusi, et me anname raha, aga ise ka jagame ja kasutame – ”me anname teile raha, aga te ei saa seda raha”. (Naerab oma viimase lause peale-J.P.)

Kas linn vähemalt võidab palju nendest suurtest ehitustest?
Muidugi. Kõige tähtsamad on kaks uut teed, neist üks linnast lennujaama (lennujaam asub Vladivostokist 55 km eemal-J.P.). Ehitatakse uusi sildu, mida tegelikult võib olla pole isegi vaja. Ehitatakse palju Russkii saarel, mille vajalikus on tegelikult samuti küsimärgi all. See ülikool Russkii saarel on üldse suur küsimärk, sest pole aru saada, kellele seda ehitatakse, kes hakkab seal tööle, kes hakkab selle juhiks. 2012. aastaks peaks ülikool iseenesest valmis saama.

Miks Moskva valis just Vladivostoki kohaks, kus tuleb tippkohtumine ja valab siia meeletult raha?
Nii nagu konkureerivad alati Moskva ja Leningrad (nii ütleski!-J.P.), nii on Kaug-Idas Habarovsk ja Vladivostok. Habarovsk on siin nagu Moskva. Vladivostok on ikkagi sadamalinn, lõbusam, elavam. Panus tehti Moskvas ilmselt sellele, et sadamalinn peab arenema.

Kummast Kaug-Ida regiooni areng rohkem sõltub, kas rohkem Venemaa majanduse või Hiina majanduse arengutest?
Hiinast. Kui vaadata Primorski krai väliskaubandusbilanssi, siis enamus kaupadest tuleb siia lähisvälismaalt. See on loomulik, sest vedada kaupu mööda raudteed Kesk-Venemaalt on lihtsalt liiga kallis. Kesk-Venemaalt me saame ainult moodsaid Jaapani telekaid. Teate miks? Sest neid on odavam laadida tohutule laevale, mis viib need ümber maailma Helsingisse, kus need laaditakse veoautodele ja viiakse Moskvasse, kust need siis mööda raudteed satuvad meile.
Aga ma ei usu, et Hiina SKP kasvu pidurdumine kuidagi meil tunda annaks, sest Hiina otseinvesteeringuid meil ju praktiliselt pole. Meie sõltume endiselt väikekaupmeestest, kes toovad Hiinast siia kaupu.

Miks Hiina ei investeeri Venemaa Kaug-Itta?
Ausalt öeldes ma ei oska öelda. See on huvitav, sest näiteks ükski meie sadam pole saanud välismaalt invsteeringuid. Ilmselt on nii Moskvas otsustatud, et sadamatesse ei lubata välisinvesteeringuid.

Millised on veel valusad küsimused Kaug-ida elanike jaoks, mille lahendamist Moskvalt oodatakse?
Väga kallid lennukipiletid Kesk-Venemaale. Ma vist pole aastat kümme Moskvas käinud. Minu jaoks on sinna liiga kallis lennata (reeglina maksab edasi-tagasi pilet vähemalt 5000-6000 krooni). Jah, pensionäridele ja tudengitele (kuni 26-aastastele-J.P.) tegi riik suured soodustused, aga ülejäänud inimesed ei saa mingeid soodustusi. Ja isegi rongipilet on kallis, rääkimata sellest kui kaua tuleb sõita. (Ekspressrong sõidab Moskvast Vladivostokki kuus ööpäeva ja piletid maksavad 3200-14 000 krooni-J.P.)

Inimeste lahkumine Kaug-Idast seega endiselt kestab?
Kahjuks jah. Küsitlused näitavad, et pooled ülikoolide lõpetajatest tahaksid proovida karjääri teha kuskil Kesk-Venemaal või välismaal. Vladivostokis on väga raske leida tööd, kus makstakse nii hästi, et noor inimene võiks endale peagi osta korteri või maja. Moskvas on sellist tööd lihtsam leida. Seepärast aktiivsed inimesed sõidavad ära või plaanivad ära sõita.

Mul oleks huvitav teada saada, kuidas kauge Vladivostoki politoloogile paistab sisepoliitiline seis Moskvas. Septembris möödus aasta Venemaa presidendi Dmitri Medvedevi kuulsast artiklist ”Edasi, Venemaa!”, mis kutsus üles Venemaad moderniseerima. Mis on selle aastaga muutunud Venemaal, kas midagi presidendi ideedest on hakanud realiseeruma?
Ei ole midagi eriti muutunud. Medvedev andis väga õiged hinnangud olukorrale, ta püstitas täiesti õiged eesmärgid. Ta üritab midagi teha ära riigi moderniseerimiseks, kuid tulemusi ma seni ei äae. Näis, mis saab Skolkovost (Medvedevi projekt luua Venemaal oma Silicon Valley-J.P.)

Ja mis te arvate, mis sellest välja tuleb?
Selleks, et riiki arendada, tuleks vähemalt mõneks ajaks unustada raha, mis sulle taskusse pistetakse. Tuleb töötada riigi heaks, aga seda ma ei näe. Tappa raha nimel saab, aga surrakse mitte raha nimel. See on ideoloogiline küsimus, mida pole siiani lahendatud Venemaal. Seetõttu Primorjes inimesed väga ei armastagi Putinit, inimesed teda väga ei usalda, seetõttu Primorjes inimesed äärmiselt skeptiliselt suhtuvad paljudesse lubadustesse. Teda ei võeta siin just väga rõõmsalt vastu, see on fakt.

Kuidas Vladivostokist paistab, kes ruulib Moskvas?
Putin muidugi. Seda on näha kasvõi kesktelevisioonidest: keda näidatakse rohkem, kellele rohkem aega kulutatakse. Kellele rohkem aega, see on tähtsam. Vaadake ka, keda kuidas näidatakse, kui kohtuvad Medvedev ja Putin. Vaadake seda, kes kuidas räägib alluvatega. Aga kõik võib muutuda, ennustada on võimatu mis saab 2012. aastaks. (Siis toimuvad Venemaal presidendivalimised-J.P.)

Millise mulje on teil Medvedevist jäänud?
Medvedev on väga nõrgalt esinenud, kahjuks. Kui avameelselt öelda, siis on Putin temast energeetiliselt palju tugevam, isiksusena palju tugevam.
Me peame esialgu kahjuks kannatlikult ootama, mis hakkab muutuma. Vaadake, Jaanus, siiski see, mis toimub meie riigis praegu, ja viimasel ajal, see on juba tohutu samm edasi võrreldes Jeltsini ajaga. Tema ajal oli sõnavabadus muidugi tohutu, aga mulle on tähtsam, et inimestel oleks, kus elada ja oleks süüa, aga Jeltsini ajal seda polnud. See oli lihtsalt õudus, mis siin siis toimus. Sellepärast inimesed kardavad seda ja on valmis tegema kõike, et seda aega ei korduks. Praegu enamus inimesi, vähemalt kes elavad linnades, elavad juba mitte halvasti. Nad on küll sunnitud andma altkäemakse kõikjal, ja see ei meeldi neile, aga nad on tänulikud selle eest, et saavad rahulikult elada, sõita välismaale, osta kortereid. Ühesõnaga et saavad normaalselt elada. Muidugi mitte kõik, sest pensionärid ja need, kes elavad maal, elavad endiselt vaeselt, kuid osa linnaelanikest elavad Venemaal väga hästi praegu.

1 kommentaar:

Adams Kevin ütles ...

Olen Mavis Calos, esindaja Aiicco kindlustus plc, anname välja laenu individuaalsed erinevused usalduse ja au. anname laenu intressimääraga 2%. kui olete huvitatud võtke meiega ühendust selle ettevõtte e-post: (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) nüüd jätkata oma laenu üleminekudokumendi ok. kui teil on vaja laenu, et luua ettevõtte või kooli te olete väga teretulnud Aiicco kindlustus plc. Võite meiega ühendust võtta ka selle e-post: (amaah.credit.offer@gmail.com). saame üle kanda summa, mida taotletakse enne nädalas.