Veel yks intervjuu - Moskva tuntud ajakirjaniku Julia Latõninaga

44-aastane Julia Latõnina on Moskva üks tuntumaid ajakirjanike sel sajandil. Ta juhatab igal laupäeval Ehho Moskvõs (välismaalaste jaoks kyllap kõige tuntum Vene raadiojaam) tunniajast poliitilist ühenaiseshow´d „Ligipääsukood“. Lisaks kirjutab perioodiliselt uurivaid lugusid Novaja Gazetas (välismaa jaoks tuntud kui ajaleht, kus töötas mõrvatud Anna Politkovskaja), Moscow Times´is ja portaalis www.ej.ee. 2008. aastal pälvis USA välisministeeriumi auhinna vabaduse kaitsmise eest (Freedom Defenders Award), samuti on ta pälvinud Itaalia väljaande Corriere della Sera uuriva ajakirjanduse preemia. Latõnina on ka tuntud kirjanik, kes on kirjutanud üle 20 romaani. Viimastel aastatel on ta kirjutanud terve sarja romaane sündmustest Põhja-Kaukaasias.
Julia Latõnina esineb 4. novembril Tallinnas Avatud Eesti Fondi üritusel. Minge kuulama!
Intervjuus raagib ta pohiliselt sellest, miks mängivad blogid Venemaa elus järjest suuremat rolli, aga muuhulgas ka sellest, kuidas ja kelle eest kaitsesid FSB agendid tema elu peale Vene-Gruusia soda 2008. aastal.

Millised on teie jaoks kõige tähelepanuväärsemad positiivsed muutused viimasel ajal Venemaal?
Interneti areng. Meil on juhtunud väga kummaline lugu, sest on rikutud riigi monopol uudistele. Ja selle murdis internet. Televisioon oli ju esimene, mille Vladimir Putin (Venemaa eelmine president, praegune peaminister-J.P.) võttis (kontrolli alla). Jäid küll sõltumatud ajalehed, jäi sõltumatu raadio, kuid nad ei toiminud uudiste loojatena. Nad tegid kommentaare, kuid kommentaar ja uudis on väga erinevad asjad. Viimase kahe aasta jooksul on tekkinud tendents, et internet on hakanud Venemaal tegema uudist.

Mida te peate silmas?
Seda võib jälgida kasvõi selle järgi, kuidas reageeriti tippametnike rasketele liiklusõnnetustele. Kui tollase kaitseministri Sergei Ivanovi poeg ajas alla eaka naise (juhtus see 2005. aastal, kriminaalasi Aleksandr Ivanovi vastu lõpetati kuriteokoosseisu puudumise tõttu-J.P. ), siis see oli väga marginaalne uudis. Inimesed sellest muidugi rääkisid, aga see ei olnud laialtlevitatud uudis. Kui aga nüüd Lukoili asepresident Barkov ajas Moskvas Leninski prospektil otsa Citröene'ile, kus hukkus kaks naisterahvast, siis see oli absoluutselt uudis number 1 just tänu internetile. (Avarii juhtus tänavu 25. veebruaril, reaktsioonid sellele tekitasid Venemaa blogosfääris tõelise tormi. Ametliku versiooni järgi oli süüdi Citröeni juht, kuid paljud ei usu seda-J.P.)
Lisaks juhtus veel mitu märkimisväärset sündmust. Näiteks suvel olid need suured metsapõlengud. Putin ilmus tulekahjukohale ja televiisorist näidati, kuidas ta kohtub inimestega. Veel mõned aastad tagasi oleks kõik, mida ajalehed oleksid teinud, need oleksid kommentaarid umbes nii, et Putin ilmus liiga hilja õnnetuskohtadele – Venemaa põles juba kaks nädalat, aga keegi ei pööranud sellele tähelepanu. Aga nüüd riputati interneti välja videolõik sellest, kuidas inimesed tegelikult Putinit vastu võtsid. Inimesed karjusid talle: “valitsus erru”, “maha”, “oinad”, “meid ei aita keegi”. See ei olnud enam kommentaar. Selge, et seda lõiku internetis vaatas vähem inimesi, kui nägi teleuudist sellest kohtumisest, aga igal juhul oli neid palju.
Kui Putin sõitis kodumaise kollase Lada Kalinaga mööda Kaug-Ida (tänavu septembri algul läbis Putin ise autoroolis 2000 km Habarovskist Tšitaase mööda uut, Kaug-Ida ülejäänud Venemaaga ühendavat maanteed-J.P.), siis seda näidati teleuudistes kui isakese-tsaari reisi. Veel mõned aastad tagasi me oleksime saanud endale lubada selle kohta vaid kommentaare a la ”näete sõidab mööda Kaug-Ida, aga teed pole ju asfalteeritudki veel”. Aga nüüd juhtus, et mingid tüübid Tšitaast, kes nimetasid ennast klubiks ”Diversant” sõitsid Putinile vastu ja võtsid mobiiltelefonidega üles, kuidas teda saatis ligi sadakond masinat, mis kõik olid välismaised, ja veel kaks ühesugust kollast Lada Kalinat. Nad olid bloggerid, ja ma olen kindel, et paljud inimesed mäletavad seda nende videot internetis, mitte ametlikke reportaaže.

Mis muutusi veel bloggerid Venemaa infoväljal on teinud?
Lisaks on muutunud internet kohaks, kus viiakse läbi uurimisi, seda mida me teame uuriva ajakirjanduse all. Loomulikult ei puuduta need uurimised seda, mis arvete kaudu mis kuhugi liikus või mis tegusid on korda saatnud tippametnikud. Näiteks oli hiljuti juhtum Jekaterinburgis ühe “kuldse nooruse” jõuguga, kes sigatsesid liiklus, lõigates liikluses teed teistele autodele ning tulistades nende juhte õhupüstolitest. Võimud ütlesid, et nemad ei tea, kes need sigatsejad sellised on. Kuid mitmetel bloggeritel õnnestus pildistada nende autode numbreid ja teised bloggerid selgitasid kiiresti nende nimed välja. Tuli välja, et nad elavad Tjumenis ja et nende isa on Ühtse Venemaa (Venemaa võimupartei-J.P.) liige jne. Neid pole siiamaani vastutusele võetud tulistamiste eest, kuid kõik teavad, et nemad tegid neid asju.
Mõni aeg tagasi oli juhtum, kus Venemaa peaprokurör Tšaika pojale tundus, et üks naisterahvas riivas autoga tema autot. Ta saatis tema juurde miilitsad, kes läksid naist kinnipidama umbes selliste sõnadega, et ta ründas peaprokuröri enda autot! Aga see naine pildistas seda miilitsat ja pärast pildistas ta ka miilitsate autot ning pani fotod välja internetti. Ja siis tuli välja, et see auto kuulub 21-aastasele kutile, kes osutuski Venemaa peaprokuröri pojaks.
Ja kõik sellised asjad saavad avalikuks. See on Venemaal põhimõtteliselt teistsugune olukord sellele, mis oli veel mõned aastad tagasi, kui keegi poleks saanud selliseid asju tõestada ja keegi polekski selliseid asju teada saanud. See näitab, et internet on saavutanud Venemaal sellise ulatuse, et võib iseseisvalt viia läbi uurimisi. Jekaterinburgi bloggerid võivad avaldada foto autost, mis tuvastatakse Tjumenis. See on väga kõva asi.

Kas võib öelda, et bloggerid on tänavu teinud Venemaa muidu riigi poolt üsna kontrollitud infoväljal väikest revolutsiooni?
Vaatame, milleni see revolutsioon viib. Sest üks variante on piirata internetile ligipääsu, kuigi see on väga raske. Isegi Hiinas võib ju keelata teemade arutamise nagu ”vabadus”, ”demokraatia”, aga sa ei saa keelata internetis arutada liiklusavariisid. Teisisõnu – kas internet võidab režiimi või režiim võidab interneti!

Kohe nii julge väide Venemaa kohta!
Nõukogude Liidu krahi kutsus ju muuhulgas paljuski esile sõltumatu ajakirjanduse ja infotehnoloogia kiire arenemine. Kui tulid piiramatult käibesse videomängijad ja paljundusmasinad. Putini süsteemi üks kõige iseloomulikumaid jooni on ükskõik millise kohaliku võimu ametniku täielik karistamatus. Need ametnikud on aga väga halvasti kohandunud internetiajastuga. Vaatame, millega see kõik lõpeb.

Millegi suure muutuse serval Venemaa siis seisab?
Ma ei ole kindel... Ma ei tahaks ennustada sel lihtsal põhjusel, et keeruliste süsteemide käitumist on keeruline ette ennustada. Keegi ei ennustanud 1917. aasta jaanuaris Veebruarirevolutsiooni. Lihtsate süsteemide käitumist on lihtsam ennustada. Nagu tuli uudis Juri Lužkovi mahavõtmisest (Moskva linnapea kohalt-J.P.) ja ma sain teada, et Putin puhkas salaja koos Sergei Sobjaniniga, siis ma ütlesin kohe, et uueks linnapeaks saab Sobjanin. Mitte sellepärast, et ma olen tark, vaid et see on lihtsalt selline süsteem! Kremli käitumist ette ennustada on kerge, aga vot Venemaa käitumist raske.

Aga miks just sel kevadel-suvel hakkasid bloggerid nii tugevasti Venemaa infoväljal ilma tegema?
Sest, et ühel hetkel kasvab kvantiteet üle kvaliteediks. Näiteks Jegor Bõtškovi juhtum, kes oli Nižni Tagilis fondi ”Linn ilma narkootiumiteta” kohalik juht. Talle määrati just 3,5 aastat vangistust selle eest, et ta sisuliselt võitles narkomaffia vastu. Asi on selles, et selliseid lugusid oli Venemaal olnud juba mitmeid ja seni polnud ükski sellist resonantsi esile kutsunud. (Selle sügise kõige rohkem laineid lööv juhtum Venemaa blogosfääris, millele on reageerinud ka juba Venemaapresident Medvedev ning üle Venemaa toimub Bõtškovi toetuseks miitinguid-J.P.)

Mis te arvate, kas mingis mõttes kutsus president Medvedev ise selle kuradi justkui välja, kui ta hakkas blogi pidama ning viis blogimise ja blogide lugemise nö massidesse?
Kindlasti mitte! Medvedevil on väga piiratud vabaduse tasemed. Ta võib ilma loata nuusata. Talle on ilmselt lubatud ilma loata, kuigi ma pole selles kindel, magada oma abikaasaga. Ja talle on lubatud aeg-ajalt ilma loata öelda mõnele ametnikule, et ma vallandan sind. Aga ainult öelda seda, sest vallandada pole lubatud! Isegi kui see on vanemkojamehe nooremabi. Internet on talle üks selliseid vabadusetasemeid. Moderniseerimine on veel selline vabadusetase, tal on lubatud rääkida moderniseerimisest. Veel on lubatud sõita Läände ja rääkida seal vabadusest. Ta teeb seda väga hea meelega ning ilmselt tõesti loodab, et Lääs panustab tema peale, mitte Putinile.

Kuidas teile paistab, kas võimud üritavad teha Venemaal midagi interneti piiramiseks?
Perioodiliselt tekib selliseid ettepanekuid, kuid seni pole midagi tõsist toimunud. Tehniliselt on see võimalik, nagu me näeme Hiina näitel. Selliseid katseid tuleb kindlasti veel. Näiteks teevad kohtud aeg-ajalt regioonides otsuseid a la et Youtube tuleb keelata. See on muidugi hoiatav signaal. Senaator Slutski rääkis interneti keelamisest pärast seda, kui seal ilmusid tema turvameeste ülekuulamisprotokollid, mis viitasid senaatori võimalikule seotusele KGB kindrali Trofimovi mõrvaga. Slutski on mõjukas senaator.

Aga sellist sihikindlat riigi poliitikat interneti piiramiseks te ei näe?
Ei näe.

Lisaks bloggeritele on tänavu tavatult palju reaktsioone võimudel suutnud saavutada mitmed ühiskondlikud liikumised, näiteks Himki metsa kaitseks Moskva-Peterburi kiirtee ehitamisel, Moskvas ajaloolise hoone päästmisel Kadašis jne. Mida see näitab? Võib seda panna ühte ritta interneti tõusu saavutustega?
Mitte päris, kuigi oma tuntuse saavutasid need liikumised just tänu internetile. Ma ikkagi ei näe Venemaal selliste tõsiste ja tugevate uute ühiskondlike või poliitiliste liikumiste tekkimist. Riik väga jäigalt reageerib kõigele sellisele. Võimu eesmärk on näidata, et selliste liikumiste tegevus on kontraproduktiivsed. Kui need liikumised midagi nõuavad, siis riik mitte mingil juhul ei täida nende nõudmisi, sest see tähendab oma nõrkuse näitamist. Selline on Putini filosoofia.
Himki on hea, kuigi keeruline näide. Kui Medvedev tegi sammu tagasi Himki metsa kaitsjate nõudmiste peale ning teatas, et jah oleks vaja veel mõelda asja üle, siis kohe kutsuti Valgesse Maja Lužkov ja kästi tal Medvedevile peale lennata. Välja tuli väga nutikalt – Medvedev sai Lužkovi poolt avalikult all lastud, aga ühtlasi sai Medvedev põhjuse vallandada Lužkov. Tegelikult oli see selgelt Putini intriig, mitte Medvedevi iseseisev otsus.

Kui palju on bloggerite populaarsuse põhjus selles, et nende kaudu on võimalik leida mingitki õiglust Venemaal? Et blogid on juskui ühiskondlikud kohtud Venemaal?
Õiglust pole meil ammu olnud. Internet muutus meil mõjukaks alles nüüd. Põhjus on puhtalt selles, et internetiside levik on ületanud kriitilise taseme. Oli vaja suurt kasutajate hulka.

Kuidas on suured muutused internetis mõjutanud Venemaal traditsioonilist ajakirjandust, kas on mingeid positiivseid trende? Eelkõige ma pean silmas telekanaleid.
Muidugi mitte. Meil on kogu aeg jätkunud trend vabaduste piiramise suunas alates Putini võimuletulekust. Vabadust jääb kogu aeg avalikus elus vähemaks, aga üha rohkem on internetti ja inimesi internetis.

Oktoobri alguses möödus neli aastat tuntud ajakirjaniku Anna Politkovskaja mõrvast. Kas on ajakirjaniku elu muutunud ohutumaks Venemaal? (”Reporterid ilma piirideta” märkisid äsja oma raportis, et eelmine aasta ei tapetud ühtegi ajakirjanikku Venemaal tema kutsetöö pärast-J.P.)
Venemaal ei ole endiselt olla ohutu töötada ajakirjanikuna, sest sa lihtsalt ei tea kunagi ette, mis kellelgi võib pähe lüüa. Esiteks, Venemaal pole ohutu olla üldse kodanik, ärimees, või kasvõi ettekandja või koristaja! Kui sa oled ärimees, võidakse sult äri ära võtta, kui sa oled koristaja, siis võidakse sulle lihtsalt millegagi vastu pead anda jne. Ma ei ülehindaks ajakirjaniku elukutse ohtlikkust Venemaal.
Mul endal on olnud selline juhus, kus ma märkasin, et mind jälitatakse. Juhtus see kohe peale Vene-Gruusia sõda (2008. aasta sügisel-J.P.), kui ma väga palju kritiseerisin (Lõuna-Osseetia) presidenti Kokoitat. Ehho Moskvõ (kus Latõnina juhib iganädalast poliitikasaadet-J.P) juht Venediktov pöördus FSB-sse (Venemaa julgeolekuteenistus-J.P.), kes siis mind mitu kuud turvas. Ma polnud loomulikult selle vastu. Ja nad uurisid välja, kellega mu jälitajad olid seotud.

Kellega nad olid seotud?
Seda mulle ei öeldud, aga ma teadsin seda isegi. Nad, jälitajad, olid kõik Kaukaasia-päritolu ning töötasid kõik ühes ja samas autopesulas ning olid kõik mitu korda karistatud. Mulle öeldi, et nad jälitasid mind huligaansetel ajenditel. Ma näitasin siis neile (FSB-le-J.P.) nende fotosid ning nimetasin autopesula omanike nime. Nad küsisid imestunult vastu, et kust teie teate?
Ütleme nii, et see autopesula omanik oli lähedane sõber ühele tunnustamata Kaukaasia vabariigi presidendile. Ma sain muidugi aru FSB murest minu suhtes, sest kui minuga oleks midagi juhtunud, siis kes oleks uskunud, et seda tegi Kokoita? Kõik oleks muidugi mõelnud ju kohe Putinile.

Kritiseerite oma saadetes Ehho Moskvõs palju Venemaa võime, aga tihti ka rahvusvahelisi õiguskaitse organisatsioone. Mille eest neid?
Rahvusvaheline õiguskaitse on senisel kujul oma aja ära elanud. Fransiscus Assis elas väga askeetlikult, aga frantsiskaani mungad kandsid juba kuldehteid ning jõid väga palju veini. See on alati karismaatiliste organisatsioonide häda, et ühe-kahe põlvkonna jooksul muutuvad nad väga oluliselt. Eriti puudutab see Lääne õiguskaitseorganisatsioone. Rahvusvaheline bürokraatia ei tule lihtsalt toime, sest neil pole näiteks valijate ees, ega üldse kellegi ees, mingit vastutust! Vastupidi nad on huvitatud lahendamata probleemide loomisest! Iga kord, kui rahvusvahelised õiguskaitseorganisatsioonid hakkavad tegelema rahvusvaheliste probleemidega – terrorism, vaesus, Iisraeli-Palestiina konflikt jne-, muutuvad need lahendamatuks. Mulle see ei meeldi.

Milles on põhjus, et nii kipub minema?
Eelkõige puudutab see rahvusvahelist bürokraatiat ÜRO, UNESCO ja teiste sarnaste organisatsioonide näol. Mind paneb imestama, et Euroopa Liit, mis suutis võita kommunismi, on alla jäämas bürokraatiale. Aga bürokraatia ongi seesama kommunism. Euroopa võitis ”külma sõja”, aga kaotab millelgi, millest ei saada isegi täpselt aru.
Me võime võrrelda näiteks, kuidas elavad moslemist immigrandid USAs ja Euroopas. USAs on nad ühiskonda hästi integreeritud, kes teenivad kuus korda rohkem kui keskmine ameeriklane. Euroopa immigrantidest moslemid elavad toetustest ning räägivad, et islam, see on ühiskonna helge tulevik. Nad ei ole abosluutselt integreeritud ühiskonda ning nende ümber istub terve hulk bürokraate, kes heietavad teemal, et mida me peaksime veel tegema, et neid aidata. See on jällegi üks näide sellest, kuidas probleem on muudetud bürokraatia abiga lahendamatuks.
Venemaa on ise üks osa sellest probleemist, sest juhtunud on nii, et tsiviliseeritud maailma ei oma õigust vägivallale, aga igasugused lurjused võivad vägivalda kasutada. Õigust vägivallale omavad Afganistani Taliban, igasugused ahmadinejadid ja hugochavezid. Õigust vägivallale omas Putin, kui ta ründas Gruusiat. Ja juhtub paradoksaalne asi, et Venemaa ja Gruusia said enda pihta sõnnikut võrdselt, kuigi Saakašvili (Gruusia president-J.P.) oli väljapääsmatus olukorras ja pidi midagi ette võtma.
Huligaanidega viisakas olemine lõppeb sellega, et huligaanid sülitavad teie pihta! Ma saan aru muidugi, et jämedalt võttes ei ole tänapäeva maailmas vägivald efektiivne ja sellepärast riigid, mis ei tarvita vägivalda, lõppkokkuvõttes siiski võidavad, kuid ei ole vaja viia olukorda absurdini!
Vägivalla hukkamõistmine suurte arenenud riikide poolt muundub vägivalla kasutamiseks riikide-huligaanide poolt, kes sülitavad kõigi peale. Ja seejuures räägitakse neile riikidele-huligaanidele – me hakkame teiega sõbrustama, sest ükskord see nagunii mõjub teile. Pakistan aitas avalikult Talibani, aga USA ei katkestanud oma häid suhteid Pakistaniga. Kui kongressis küsiti Albrightilt (USA endine välisminister-J.P.), et miks seda ei tehtud, siis ta vastas ausalt, et muidu me poleks saanud enam kuidagi Pakistani mõjutada. Kui ma küsisin ühe suure Euroopa riigi kõrge ametniku käest, et miks Tagliavini (Euroopa Nõukogu raportöör Vene-Gruusia sõja kohta-J.P.) kirjutas sellise valeliku raporti Gruusia suhtes, siis ta vastas mulle, aga muidu me ei saaks neid (Venemaad-J.P.) kuidagi mõjutada!
Minu arust tuleks Venemaale ainult kasuks, kui Lääne riigid võtaksid jäigema positiooni Putini suhtes. Ma ei ütle, et tugevalt tuleks kasuks, aga iga kord kui Putin saab Lääne käest vastu nina, tõmbub ta tagasi.

Kuna rääkisime enne internetist, siis ma ei saa jätta küsimata moderniseerimise kohta Venemaal. Kui palju Venemaa eliit toetab seda Medvedevi üleskutset?
Venemaal pole mingit moderniseerimist. Venemaa on tüüpiline tooraineriik, mille müügist elatuv riiki juhtiv inimeste grupp eksisteerib mitte tänu oma konkurentsivõimele, vaid tänu vägivalla monopolile. See eliit ei ole huvitatud riigi siseselt mingite klasside tekkest, mis suudaksid genereerida uusi ideid. See juhtiv eliit on huvitatud ainult nafta müügist ning selle eest Mercedeste, vaipade, eralennukite või ükskõik mille ostmisest Läänest. Läänes hoiavad nad ka oma raha, mis on iseenesest hea, sest kui sa hoiad oma raha Šveitsi pangas, siis see tähendab, et sa ei saa Šveitsi pikalt saata... Selles on Putini režiimi suur vahe Nõukogude Liidust, see on Lääne jaoks positiivne. Oma lapsi saadavad nad õppima Läände, aga sõbrustavad seejuures Chavezi ja Ahmanedjaniga (Venetzuela ja Iraani riigipead-J.P.). Sellel eliidil ei ole mingit elementaarset huvi oma riigi tuleviku vastu. Aga just seetõttu – nagu tahab bandiit tunda alati, et ta teeb kõike õigluse pärast, nagu tahab terrorist tunda ennast solvatu ja alandatuna – tahavad need, kes elatuvad nafta müügist, tunda ennast vertikaalse võimu loojatena.

Kuidagi kummaline tuleb välja – kas eliit arvab Venemaal tõesti, et ainult tooraineid müües võib kaua välja vedada?
Aga mis see eliit teha saab? Eliidi seas on väga suur rahulolematus, seda on palja silmaga näha. Ükspuha, kellega sa ka omavahel ei räägi, kas siis ärimehe või ametnikuga, kõik haaravad peast kinni ja ütlevad: ”Kurat küll, no mida nad ometi teevad!” See ei takista neid endid, kui sa küsid mingi konkreetse asja kohta - näiteks Gruusia sõja kohta, hakata rääkima ORT (Venemaa riigi kontrolli olev üks kahest suurimast telekompaniist-J.P.) väljenditega. Aga põhimõtteliselt on neil paljudel arvamus, et mis küll ometi toimub! Bardak on riigis selline, et isegi kui ärimees on saavutanud palju igasuguseid soodustusi, mille arvelt ta üldse eksisteerib, siis alati leidub ”vasakult” mõni FSB kindral, kes talle peale lendab. Ja sellisel hetkel haarabki see ärimees peast kinni ja ütleb: ”Kurat küll, no mida nad ometi teevad!” Kuigi ta ise on korduvalt palganud FSB kindraleid (oma äri huvides-J.P). Enamus sellest eliidist, kes peast haarab, elab ise selle süsteemi sees ning on võimeline eksisteerima ainult selles süsteemis. Kas Baturina (Venemaa rikkaim ärinaine, Moskva endise linnapea Lužkovi abikaasa-J.P.) oleks olnud konkurentsivõimeline ausalt vabal turul? Ei, vaevalt! Osa kindlasti oleks, nagu Fridman või Deripaska (Venemaa ühed rikkaimad ärimehed-J.P.)
Õnneks pole Venemaa veel seal, et protsessid oleksid pöördumatud, kuid protsesside muutmiseks on vaja eliidi tahet. Kindlasti pole Putin ja Medvedev sellised inimesed, kes on võimelised selleks vajalikke otsuseid tegema.

Te tunnete hästi Kaukaasiat. Milliseid arenguid te näete Põhja-Kaukaasias? On seal võimalikud positiivsed arengud?
Seal on sündmused ületanud selle punkti, kust ei saa enam tagasi pöörduda. Seal on positiivsed arengud vähetõenäolisemad kui Somaalias. Mõned aastad tagasi olukord polnud seal veel pöördumatu, aga tänaseks toetan ma tugevalt Põhja-Kaukaasia eraldumist Venemaast. Ma rõhutan, et kogu Põhja-Kaukaasia, mitte Tšetšeenia. See saaks olema muidugi väga valuline ja tooks kaasa Kaukaasias millegi sarnase tekkimise nagu on Palestiina, kus agresiivne vähemus hakkab enamusele oma tahet peale suruma ning mis hakkab omama suuri pretensioone suurele osale Stavropoli ja Krasnodari kraile.

Väga omapärane ja pessimistlik arvamus. Miks te arvate, et Põhja-Kaukaasias on sündmused juba pöördumatud?
Islami fundamentalismil on väga ebameeldiv omadus, et kui seda on juba üle teatud taseme, siis ta võidab ükskõik millises ühiskonnakorralduses. Täna muutub Põhja-Kaukaasias islami fundamentalism üha tugevamaks poliitiliseks jõuks mitte sellepärast, et üha rohkem inimesi toetaks seda, vaid sellepärast et ükskõik milline bojevik võib tulla ükskõik millise ärimehe või ametniku juurde ja nõuda raha. Kui ärimees või ametnik keeldub, siis ta lüüakse lihtsalt maha. Kui juhtub ime ning Venemaal muutub süsteem ning hakatakse jälgima inimõigusi jne, siis andke andeks, aga tõelise demokraatia tingimustest areneb fundamentalism Kaukaasias veel kolm korda kiiremini.

Mis roll on teie meelest nendes arengutest Ramzan Kadõrovil (Tšetšeenia juht-J.P.)?
Kadõrov oli pikka aega äärmiselt efektiivne. Tegelikult on ta siiamaani kõige efektiivsem vahend bojevikkide (riigivõimu vastased relvastatud võitlejad-J.P.) vastases võitluses P-Kaukaasias. Ta teeb seda täiesti keskaegsete vahenditega, aga seal on ka tegemist keskaegse (usu)vooluga. Jah, ta võtab seal bojevikkide peresid pantvangi, aga see on ainuke tõhus vahend praegu, et hoida ära 15-aastaste poiste minemist mägedesse võitlema. Mul poleks Kadõrovile mingeid pretensioone, kui ta eristaks bojevikke õiguskaitsjatest.