Kaug-Idas – Tõndast Vladivostokki: Blagovetšenskis ja Heihes

Jätkan oma reisikirja, mis algas Irkutskist ning jõudis välja Tõndani (vaata allpool, 19. september). Tänses osas rändan Amuuri jõe äärde Venemaa-Hiina piirile, kus ühel pool kallast asub Vene linn Blagovetšensk ja teisel pool Hiina linn Heihe.

KOLMAPÄEV, 1. SEPTEMBER
Teel Blagovetšenskisse. Teadmistepäeva veetsin peamiselt rongis. Kuna magama sain väga hilja (Tõndast läks rong välja kell kolm öösel), siis tukastasin peaaegu lõunani. Restoranvagunit polnud ja kuna rong (Nerjungri-Habarovsk) kusagil pikemalt ei peatunud, siis koristasin koikul kõhtu. Ühes peatuses sain tädikestelt perroonil miskit punast kala osta taignas.
Kuna rong Blagost (kohalike lühend lohiseva Blagovetšenski kohta) läbi ei sõitnud, siis pidin Belogorskis maha astuma. Belogorskist on Blagosse u 130 km, sealt käivad marsakad Blagosse. Soovituste järgi lidusin rongilt kohe vaksali väravate juurde, et saada kindlalt kohta marsrutkale. Alati ei pidavat kõigile jätkuma. Mina sain. Pilet maksis 350 rubla. Belogorskist läbi sõites jäi silma peatänava ääres asunud tšekist Džerzinski-nimeline park. Oli teine üsna hoolitsemata, aga Verise Feliksi peanupp paistis rohu seest välja. (Džerzinski pole Venemaal sugugi ”out”. Putini võimuletuleku algul tegi näiteks Lužkov ettepaneku panna tagasi Lubjanka platsile Feliksi kuju. Ime küll, aga läbi see ei läinud. Aga näiteks Moskva miilitsvalitsuse eest Petrovkal seisab Džeržinski büst rahumeeli edasi. Venemaa provintsides näeb samuti vahetevahel tema kujusid ja kohtab Džerzinski tänavaid.)
Marsaka hinna sees oli Blagos aadressi järgi kohaleviimine. Mina sattusin muidugi viimane olema, kes kohale viidi. Teised sõitjad ei elanud kesklinnas lihtsalt. Tuttavad soovitasid võtta hotelli sõbraliku nimega Družba. Hotell asus kohe emakese Amuuri kaldal. Hiina linn Heihe paistis kohe ilusti kätte hotelliaknast, mida ei saanud kyll kahjuks lahti teha. 2000 rubla (800 krooni) maksis ööpäev, hommikusöök veel eraldi 150 rubla (60 krooni) lisaks (ja mis koosnes vedelast mannapudrust ja paarist võikust! Raisad sellised). Tuba oli ok, üldse oli hotell kaks korda parem kui Tõndas sama raha eest. Kui keegi peaks aga Blagosse sattum, siis ma soovitaks veel hotelli Asia, mis on linna ainuke kõrghoone. Seal toad sama hinnaga, aga välis mulje järgi on seal kvaliteet hulka parem. Hotell kuulub hiinlastele ning nad pidi väga püüdlikud olema. Asia miinus Družbaga on see, et asub jõest eemal.
Blagos oli meeldivalt palju kohvikud ja restosid. 40 protsenti kohtadest pidi olema hiinlaste omad. Hiinakad välistasin kohe, sest peale suvist puhkust Hiinas oli mul hiina köögist pehmelt öeldes küllastus. Leidsin paar üllatavalt kobedat kohvikut, mida vaheldumisi külastasin. Hinnad olid seal peaegu nagu Moskvas (sellistes keskklassi kohtades), aga mõlemad kohad olid pidevalt täis. Tähelepanuväärne, et peaaegu kusagil Blago kesklinna kohvikutest-restodes ei tohtinud suitsetada, selleks pidi välja minema.
Kui pimedaks läks sain nautida Heihe siluetti üle jõe – see on ilmselt Blago suurim vaatamisväärsus. Kohalike sõnul on Heihe üsna hea näide Hiina imest. 15 aastat tagasi oli Heihe olnud üks suur küla, kust üle jõe paistnud Blagosse pimedas kolm-neli tuld. Tänaseks on see korralik industraliseeritud linn, mis pimeduses särab juba rohkem kui Blago.
Veidi fotosid Blagost.


Blagovetšenski kesklinna tänav.


Meeste idüll pargis - ...ja kõik meie jutud räägitud said.


Hiina lähedus ikkagi mõjub hästi - ka Blagos võib hommikuti näha võimlejaid.


Inimesi kutsutakse koosolekule kuulama tõde vanglaromantika ning gootide-emode kohta. Eks mõlemad ole jah rasked probeelmid Venemaa jaoks.

NELJAPÄEV, 2. SEPTEMBER
Pühendasin päeva sellele, et aru saada, kui palju vastab tõele väide, et hiinlased kohe-kohe ujutavad Venemaa Kaug-Ida üle. Et neid olla seal vaat et rohkem kui venelasi juba. Blago peaks selle väite kinnituseks või ümberlükkamiseks olema hea koht, sest suurtest Kaug-Ida linnadest asub see Hiina piirile kõige lähemal (500 meetrit üle jõe) ning kohe Blago vastas asub meie mõistest suur Hiina linn.
Peab tunnistama, et kõik need väited Hiina ohust osutusid välisel vaatlusel müüdiks. Tänaval ma peaaegu üldse ei kohanud Blagos hiinlasi. Neid nägi peamiselt ehitustel ja kohalikel turgudel. Etterutates – sama pilt avanes ka Birobidžanis, Habarovskis ja Vladivostokis. Ka kohalikest ei kaevanud keegi, et hiinlased ei anna elada, ronivad igale poole. Ei midagi sellist. Mul ei õnnestunud leida ühtegi kohalikku Vene poliitikut, kes oleks rääkinud mulle ksenofoobilist juttu hiinlaste kohta ja nõudnud nende kohaloleku piiramist. Nende kohalolekut niigi piiratakse riiklike kvootidega, mida jälgitakse üsna karmilt. Mul õnnestus hankida ka enam-vähem täpseid arve Blagos ja mujal elavate hiinlaste kohta, aga midagi tuleb jätta ka Päewalehe lugude jaoks. Aga seda ma ütlen, et need olid üllatavalt väikesed. Ma muidugi skeptikuna küsisin üle, et nojaa, aga enamus vist elab ja töötab teil siin illegaalselt. Vastati, et mingi osa ehk jah, aga neid pidi olema väga vähe, sest neid püütakse väga aktiivselt ja hiinlased ise ei taha riskida sellega, et nad ei saa enam kunagi ametlikult Venemaal töötada.
Lugesin, et Tallinna ülikoolis avati Konfutsiuse instituudi filiaal. Blagos õpib sellises instituudis 500 inimest. Instituudi direktor Andrei ütles, et hiinlaste üks eesmärke on selle instituudi abiga ületada venealste usaldamatust ja kartust hiinlaste suhtes. Blagos on isegi üks kool, kus hiina keelt õpitakse esimest klassist. Üldiselt hiina keelt kohalikud muidugi ei räägi.
Kohalikud kiitsid, et Venemaa jaoks hullud 1990-ndad aitasid neil üle elada just kaubandus Hiinaga ja odavad Hiina kaubad. Poleks Hiinat olnud, olnuks Kaug-Ida elanikel ”polnõi absatz” olnud, sest Kaug-Ida tööstus oli ju enamuses orinteeritud armee vajadustele ning enamus tehaseid polnud peale NSV Liidu lagunemist kellelgi vaja ning pandi üksteise järel kinni. Kohalikud olid sunnitud kõik kauplema hakkama. Blago kesklinnas on isegi mälestusmärk ”tšelnok´idele”. Tšelnok´ideks kutsutakse neid kaupmehi, kes suurt kaubakottidega pidevalt Hiina vahet käivad. Nüüd pole see enam nii levinud, meetodid on rohkem tsiviliseeritud.
Paar iseloomustavat detaili Amuuri oblasti kohta. Venemaa suuruselt teised sojatootjad ja kolmandad kullatootjad (kulla varud aga üsna suured ja peagi peaksid jõudma teisele kohale Jakuutia järel). Siia oblastisse – Uglegorskisse - plaanib Venemaa ehitada uue kosmodromi, et pääseda Baikonuri rentimisest kasahhide käest. Selleks plaanitakse ehitada sisuliselt uus linn 35 000 elaniku jaoks. Praegu elab Uglegorskis u 3000 inimest. (Uue linna plaan meenutab mulle lugu Ust-Lugasse sadama juurde umbes sama suure linna ehitamisest, millest pole enam midagi kuulda.)
Veel pildikesi Blagost:


Toredad tüdrukud kõnnivad Blagos Amuuri jõe kaldapealsel, mis on suveõhtuti kõige popim ajaveetmiskoht Blagos.

Sellisena paistab Heihe Blago poolt üle Amuuri jõe. Jõe keskel paistab Vene rannavalvelaev.

Blago kesklinnas seisab mälestusmärk kotikaupameestele ehk vene keeles "tšelnok´idele", kes 1990-ndatel hoidsid kogu Kaug-Ida sisuliselt elus.

Järjekordne näide inglise keele tungimisest vene igapäevakeelde - "Aissi tšai".

REEDE, 3. SEPTEMBER
Hiinlaste Heihe ja venelaste Blago vahel sõidavad pidevalt jõepraamid, umbes iga paari tunni tagant. Edasi-tagasi pilet maksis 1500 rutsi (600 krooni) ehk siis üsna kallis. Sõit ise 10 minutit. Piir jookseb keset jõge, kus patrullivad Vene ja Hiina sõjalaevad. Kohalikud rääkisid Blagos, et Vene piirivalvel on isegi spetsiaalne akvalingistide üksus, kes nö patrullib vee all, et miskit keelatud ei veetaks.
Kummaline, et Blago ja Heihe vahele silda pole veel ehitatud, sest just siin on ilmselt kõige elavam liiklemine Vene ja Hiina vahet. Talvel pidi buss üle jõe käima.
Sõidad laevaga 10 minutit, aga ajas satud korraga kaks tundi tagasi. Hiinas on üle riigi üks aeg, Pekingi aeg. Iseenesest mugav, aga kujutan ette, et kuskil Lääne-Hiinas võib see päris tüütu olla.
Piiriületus Hiinas kujuneb aeganõudvaks, nagu ma kartsin. Siinsed Hiina piirivalvurid vist nägid esmaskordselt Eesti passi. Igatahes võeti see mult ära ja ma ootasin ligi 45 mintsa, kuni miski kõrge ülemus sellega tagasi tuli. Ta küsitles mind veidi vigases inglise keeles ning lasi siiski riiki. Ette rutates – samal õhtul tagasitulles oli sama jama, jälle viidi pass miski kõrge ülemuse kätte, kes siis isiklikult tuli mulle Venemaale tagasipääsemiseks luba andma. Tundis veel suurt huvi mu fotoka vastu, et kas on hea Canoni mudel jne.
Heihe oli muidugi täitsa teistsugune linn kui Blago. Eelkõige ses mõttes, et tegemist on väga uue linnaga, nagu eespool märkisin. Uued laiad avenüüd, suured terasest pilvelõhkujad, palju rohelisi rannapromenaade jne. Üsna sümpaatne linn. Väga puhas. Ja hiinlasi polnud ka nii palju sebimas, suurte Hiina linnadega ei anna selles mõttes Heihed üldse võrreldagi.
Heihes on venelaste jaoks väga odav elada ja puhata. 1500 rubla eest (600 krooni) saab toa neljatärnilises hotellis. 100 rubla (40 krooni) eest saab juba korraliku särgi jne. Vene raha võetakse igal pool vastu, tagasi antakse ka rublades.
Heihes kehtiks justkui ametlikult kaks keelt. Igal pool ripuvad venekeelsed sildid, kuigi venelasi elab piirkonnas alaliselt heal juhul tuhatkond, aga hiinlasi ligi kaks miljonit. Linna keskel asub suur uhiuus jalakäijate tänav, mille alguses on suurelt vene keeles kirjutatud „Peamine kaubandustänav“. Kvartal edasi seisab triumfikaare taolisel moodustisel jällegi venekeelne kiri: „Vene kaupade tänav. Tere tulemast!“. Absoluutuselt kõikide poodide, hotellide, restoranide sildid on nii hiina kui vene keeles. Heihe ülikoolis on kõik sildid kakskeelsed. Kõik tänavasildid on kakskeelsed. Kõik Hiina müüjad räägivad sinuga igal pool vene keeles.
Heihe rannapromenaadil tulevad keset päeva vastu peamiselt venelased. Heihe lähedal kuurortites on kõik kliendid ainult venelased. Nädalavahetusteti pidi Heihesse puhkama, lõbutsema ja ostlema oma kaks-kolm tuhat venelast.
Minu teejuht Pu Wei Wei õpib Heihe ülikoolis kolmandal kursusel vene keelt. Ta ütleb, et ainuüksi tema kursusel õpib 800 vene keele tudengit. On alles mastaabid! Ilma vene keelt oskamata ei saa Heihes ühtki normaalset töökohta, ütleb Pu. „Kogu Heihe äritegevus on pühendunud sellele, et rikkamate venelaste pealt teenida,“ nendib Pu.
Uurin Heihe palkade kohta. Vene keele oskusega müüja pidi saama suurusjärgus 1000 jüaani (1700 krooni). Arstidel pidi hea palk olema 3000 jüaani kuus (5100 krooni). Võrdluseks – uute korterite ruutmeetri hind pidi maksma kesklinnas 4000-5000 jüaani (6800 krooni-8500 krooni).
Pu räägib, et hiinlastel on raske saada Venemaa viisat. Äriviisat tuleb tema sõnul oodata kaks kuni kolm kuud ja see maksab Eesti rahas ligi 7000 krooni. Lihtsamini ja tunduvalt odavamalt saab küll turistiviisat, aga seda antakse ainult gruppidele minimaalselt neljast inimesest. Hiinlased, vastupidi, teevad kõik, et venelasi enda juurde meelitada. Kui varem võis Vene kodanik Kaug-Idas viisavabalt Hiinasse pääseda kord kuus ja viia koju üle piiri 35 kilo kaupu, siis nüüd võib Hiinas viisata käia kasvõi iga päev ja korraga üle viia 50 kilo kaupu.
Heihe jättis ühesõnaga üsna hea mulje. Tuli välja, et õhtuti panevad hiinlased kõik oma kõrghooned meelega täistuledes särama, et Blagole muljet avaldada. Kah hea psüholoogiline võte.
Õhtul sõidan Blagost öise rongiga edasi Birobidžani, Juudi autonoomse oblasti pealinna.
Fotosid Heihest:
Heihe üks suurimaid kaubamaju, nagu näete, siis enamus sildid on kakskeelsed - nii hiina kui vene keeles.


Minu teejuht Heihes Pu. Oleme parajasti kohalikus restorandis söömas. Fotol on ka näha, mis head me kõik tellisime. Kui ma õigesti mäletan, siis see läks maksma kokku kuskil 60 krooni.


Sattusin Heihes restoranis peale pulma ettevalmistustele. Sel puhulkogunevad kõik külalised kokku ning annetavad pulmade pidamiseks raha. Fotol loebki üks sugulastest annetusi kokku. Kõik pannakse ilusti vihikusse kirja - kes sugulastest ja kui palju andis.


Tüüpiline Heihe tänav kesklinnas - lai tee, hea asfalt ja ümber uued kõrged elumajad.

Venekeelne silt kutsub vene kaupade tänavale.

Venekeelne tervitus peamise kaubandustänava alguses.

Vene kaubaturistid arutavad mida veel võiks osta.

Heihe kakskeelsed tänavasildid


Vigases vene keeles silt keelab rannapargis koertega sisenemise.