kolmapäev, oktoober 27, 2010

Venemaa Kaug-Ida massiline hiinastumine on müüt


(TEGEMIST ON TÄNA PÄEWALEHES ILMUVA LOO TÄIELIKU, KAKS KORDA PIKEMA VARIANDIGA. Fotol: hiinlastest meistrimehed Vladivostokis Sportivnaja turu väravas.)

Mult on paljud tuttavad Eestis ja ka Euroopas juba mitu aastat küsinud, kas vastab tõele, et Venemaa Kaug-Ida on juba peaaegu täielikult Hiina mõju all. Umbes nii, et kõik kohad on seal hiinlasi täis ja et järjest tugevneval Hiinal poleks erilisi raskusi oma inimeste tarbeks seal veidi maad juurde vallutada. Võin kõigile kinnitada - no ei ole see nii!
Peale Nõukogude Liidu lagunemist on Venemaa Kaug-Idas üles kasvanud terve põlvkond, kes on palju käinud Hiinas, aga pole kordagi jõudnud Moskvasse. Nad mõistavad paremini hiinlasi kui Moskva otsuseid.
„Kaug-Ida jaoks on Lääne-Venemaa nagu kergelt müütiline paik – see eksisteerib, aga see on väga kaugel,“ ütleb Habarovskis asuva Vaikse ookeani riikliku ülikooli politoloog Leonid Blehher. Habarovskist sõidab Venemaa lihtrahva lemmiksõiduvahendi rongiga pealinna Moskvasse kuus päeva.
„Uuralid ei ole meie jaoks naabrid, vaid Heilongjiang,“ räägib Blehher. „Kaug-Ida jaoks on maailmaga suhtlemine läbi Hiina lihtsalt palju aktuaalsem.“ Heilongjiang (eesti keeles „musta draakoni jõgi“, nii nimetavad hiinlased Amuuri jõge-J.P.) on Kirde-Hiina provints, millel on kõige pikem piir Venemaaga.
Tuimad arvud näitavad Venemaa Kaug-Ida jaoks masendavat olukorda. Venemaa vastas asuvas Kirde-Hiina kolmes provintsis elab ligi 110 miljonit inimest. Venemaa Kaug-Ida oblastites elab ainult 6,5 miljonit inimest ja seegi arv väheneb endiselt. Ainuüksi Heilongjiangi pealinnas Harbinis elab poolteist korda rohkem inimesi!
Loogiliselt võttes peaks Venemaa Kaug-Ida mustama hiinlastest. Vähemalt on selline levinud arvamus. Aga see ei ole nii!
Venemaa on üle riigi seadnud välistööjõule ranged piirangud, ning eriti kehtib see hiinlaste kohta Kaug-Idas. Näiteks Saksamaa-suuruse Amuuri oblasti peale on välismaalastest töötajate kvoot vaid 16 000 inimest.
„Neist hiinlasi on maksimaalselt 4000 inimest,“ ütleb Vene-Hiina sõprusühingu Amuuri oblasti osakonna juhataja, suure turismifirma Fööniks direktor Aleksandr Kival. „Mis hiinlaste invasioonist me sel puhul räägime?“
Blagovetšenskis asuva Amuuri ülikooli andmetel töötas 2007. aastal Kaug-Idas üldse 54 000 hiinlast. Nende arv pole tänaseks kindlasti eriti tõusnud.
Äkki siis elab ja töötab suurem osa hiinlasi Kaug-Idas illegaalselt?
Enamus intervjueeritavaid väidab, et nii võis see olla Venemaa jaoks segastel 1990-ndatel aastatel, aga täna püüavad eri ametkonnad illegaale nii aktiivselt, et nende arv on kindlasti väiksem ametliku tööloa omanikest.
„Ehk kümmekond tuhat hiinlast töötab siin illegaalselt, mitte rohkem!“ kinnitab Blehher. Seega on Hiinast tulnud hiinlasi täna vaid veidi üle ühe protsendi Kaug-Ida elanikest. Seda ei ole just palju.
Igal juhul on fakt see, et Amuuri oblasti pealinnas, 210 000 elanikuga Blagovetšenskis praktiliselt ei näegi hiinlasi tänaval. Ometi asub Blagovetšenskist 500 meetri kaugusel üle Amuuri jõe Hiina linn Heihe, mille piirkonna elanikkond kasvab nagu taigen pärmil ja on juba ligi kaks miljonit inimest.
Ei näe eriti hiinlasi tänavatel ka Vene Kaug-Ida suurimates linnades Habarovskis ja Vladivostokis. (Alumisel fotol on siiski näha mõned hiinlased Habarovskis, kes laovad sillutist pühapäeva hommikul.)


„Kui vaadata vanu fotosid ja praegust linnapilti, siis on igaühele selge, et praegu on hiinlasi kõvasti vähem,“ ütleb Vladivostoki ajaloomuuseumi noor, 29-aastane asedirektor Viktor Šalai. „Usbekke on ka täna siin rohkem.“ Sada aastat tagasi oli Vladivostokis eraldi hiinlaste linnaosa, täna sellist pole.
„Mu tuttavad moskvalased on külas käies imestanud, et teil polegi tänavatel pooled inimesed hiinlased,“ naerab ajalehe Novaja Gazeta korrespondent Vladivostokis Vassili Avtšenko levinud müütide üle.
Kaug-Ida linnades hiinlaste leidmiseks peab sisse astuma mõnda paljudest hiina restoranidest, minema ehitusele või turule. Need on kolm valdkonda, kuhu põhiliselt on hiinlasi Kaug-Idas tööle lubatud. Blagovetšenskis pidi 40 protsenti söögikohtadest kuuluma hiinlastele.
„Hiinlasi ei märka linna peal sellepärast, et nad liiguvad enamasti ainult marsruudil töö-ühiselamu,“ seletab Habarovskis mulle üks kohalik ärimees. „Kui neil töö otsa saab, sõidavad nad kohe koju tagasi.“
Muuhulgas tuleb välja, et Kaug-Idas töötab umbes 10 000 põhjakorealast, kes põhiliselt tegelevad metsalangetamisega ning ehitusega. Aga nende töökohad on alati kinnised territooriumid, kuhu võõrad eriti ligi ei pääse ning asuvad need suurtest linnadest eemal.
Vene ametnikel on oma strateegia selleks, et Hiina töölised ei saaks kinnistada oma elu Venemaal. Tihti antakse tööluba korraga vaid kolmeks kuuks, et sundida hiinlasi pidevalt tegelema uue loa taotlemisega.
„Väga õige, et Hiina tööliste pääsu Venemaale piiratakse, sest selleks, et tõsta oma majandust, tulebki eelistada oma inimesi, sest Hiina töölised ei kuluta teenitud raha siin, vaid saadavad selle koju,“ ütleb Blagovetšenski Pedagoogilise ülikooli juures tegutseva Konfutsiuse instituudi (septembris avati selline ka Tallinna ülikoolis) juhataja Nikolai Kuhharenko.
Hiinlastele antava tööloa peal on konkreetselt kirjas, kus, kellena ja kui kaua ta tohib töötada. „Neid lubasid kontrollitakse väga rangelt,“ teab Habarovskis asuva Kaug-Ida suurima avatud turu asedirektor Jelena Mordvinskaja.
Venemaa piiri taga asuvad Hiina provintsid on isegi Hiina keskmisega võrreldes ühed kõige vaesemad. Seetõttu unistavad sealsed hiinlased väga Venemaale tööle saamisest. Kusjuures on tekkinud sarnane olukord nagu Euroopa Liidus töötavate võõrtöölistega – Venemaa seadused kaitsevad ametliku tööloaga hiinlasi, et neile ei makstaks alla ametliku miinimumpalga. Varem sai Hiina ehitaja 1500 rubla kuus ja oli ikka õnnelik, täna aga tuleb talle maksta vähemalt 4000 rubla kuus. Hiinlased on muidugi veel õnnelikumad, sest selle palga eest pole ükski kohalik ehitaja nõus töötama.
Eelmisel aastal oli juhus, kus Blagovetšenskis tulid 400 Hiina ehitajat miitingule nõudmaks paremat palka ja töötingimusi. Nad pöördusid Vene võimude poole, et nende hiinlasest tööandja täidaks Venemaal Vene seadusi. Äsja septembris streikisid 200 hiina ehitajat Vladivostokis ühe suure silla ehitusel. Tõsi seekord Vene tööandja vastu.
Hiinlaste endi arvamust töötamisest Venemaal on raske teada saada. Habarovskis üritan rääkida Hiina ehitajatega, kes tööpäeva lõpus ootavad ühiselamusse viivat bussi. Ma ei jõua isegi eriti üritada nendega kontakti saada, kui ilmub tigeda herilase olemusega hiinlasest ülevaataja, kes mind vene keeles – tõsi küll, harjumatult viisakate sõnadega – eemale ajab. Kohale jooksevad ka ehituse turvamehed.
Blagovetšenskis õnnestub siiski kohtuda linna ainsa neljatärni hotelli Azia ehitanud Hiina firma Huafu kohaliku juhi Se Zian´iga. Se kuulab mind viisakalt ära ja teatab siis, et ilma firma omaniku loata ei tohi ta midagi rääkida. Lõpuks nõustub rääkima ainult hotellist, mida ta kiidab parimaks kogu Kaug-Idas.
„Raske on siin meil,“ unustab ta siiski hetkeks ennast. „Sest kõik tuleb teha seaduse järgi, aga seadused on siin väga erinevad Hiina omast.“ Ja lisab veidi üllatavalt: „Selle eest on see hea, et kord on kõvem kui Hiinas.“
Üldiselt kiidab Se Venemaal äriajamist. „Me arvame, et see on väga perspektiivne,“ lausub ta välismaa ärimeeste standardsõnad Venemaa kohta. Kõik ärimehed armastavad Venemaal rääkida perspektiividest.
Minu teejuht Blagovetšenski naaberlinnas Heihes, kohaliku ülikooli vene filoloogia tudeng Pu Wei Wei räägib, et hiinlastel on raske saada Venemaa viisat. Äriviisat tuleb tema sõnul oodata kaks kuni kolm kuud ja see maksab Eesti rahas ligi 7000 krooni. Lihtsamini ja tunduvalt odavamalt saab küll turistiviisat, aga seda antakse ainult gruppidele minimaalselt neljast inimesest.
Hiinlased, vastupidi, teevad kõik, et venelasi enda juurde meelitada. Vene linnades näed sa mõnda üksikut hiinakeelset silti poodidel (see tähendab eksimatult, et omanik on hiinlane), see-eest Heihe kesklinnas on kõik sildid lisaks hiina keelele ka venekeelsed. Nädalavahetustel sõidab Heihesse puhkama, lõbutsema ja ostlema oma kaks-kolm tuhat venelast.
Kui varem võis Vene kodanik Kaug-Idas viisavabalt Hiinasse pääseda kord kuus ja viia koju üle piiri 35 kilo kaupu, siis nüüd võib Hiinas viisata käia kasvõi iga päev ja korraga üle viia 50 kilo kaupu.
Et kord juba kanda kinnitanud hiinlastest võib olla raske lahti saada, seda tõestab turgudel avanev pilt. Kolm aastat tagasi keelati Venemaal välismaalastel avatud turgudel kauplemine. Mõnda aega oldki Kaug-Idas kõik kauplejad kohalikud, aga tänaseks on hiinlased turgudel avalikult ja massiliselt tagasi.
„Võib olla on see meie võimude nõrkus, aga võib olla on kellelgi nii vaja,“ nendib Vladivostokis ilmuva äriajakirja „Dalnevostotšnõi Kapital“ peatoimetaja Larissa Žironkina.
Vladivostoki suurimal olmekaupade turul on kaks kolmandikku kauplejatest silma järgi hiinlased või vietnamlased. Tõsi, enamusel neist istub kõrval ka mõni kohalik, kes ilmselt on siis ametlikult müüja. Hiinlane on kohal justkui järelvaataja. Raha võtab alati vastu just hiinlane.
Samas, Juudi ringkonna pealinna Birobidžani keskturul olid enamus kauplejad kohalikud. Kohaliku kuberneri pressiesindaja Natalja Novosjolova sõnul on tähtis, et oma töötud leiaksid kõige pealt tööd. Järelikult sõltub seaduste täitmine turul ikkagi suuresti kohaliku võimu suvast.
Habarovskis asuval Võborski turul, mis ilmselt on kogu Kaug-Ida suurim kauplemisplats, kuulub 70 protsenti kauplemiskohtadest hiinlastele, ütleb turgu haldava firma asedirektor Jelena Mordvinskaja.
Võborski turu – pange nüüd tähele seda uhket ametinimetust! - rahvusvahelise protokolli teenistuse direktor Aleksandr Rossinski räägib, et tänavu on neil kvoot 1000 hiinlasest turukaupmehele, aga järgmiseks aastaks langeb see 800 peale. Rossinski ei pea nii karmi poliitikat hiinlaste suhtes õigeks.
„Venemaa valitsus arvab kvoote vähendades ekslikult, et see aitab meie töötutel tööd leida,“ nendib ta. „Venelane ei tule eriti turule kauplema ja iga päev Hiinast kaupa üle piiri vedama.“ (Allpool mõned fotod hiinlastest kauplejatest samal turul.)




Kaugidalased räägivad, et rasketel 1990-ndatel, kui regioonis suleti suur osa tehastest (peamiselt sõjatehased) ja paljud jäid töötuks, võimaldasid odavad Hiina kaubad enam-vähem eluga hakkama saada. Kaug-Ida muutus kiiresti kogu Venemaa varustajaks Hiina odava võltskaubaga. Blagovetšenskit kutsuti Venemaal tollal Adidasovskiks.
Tänagi varustab Hiina Kaug-Idat kogu olmekaubaga, mis on varasemast hulga kvaliteetsem, kinnitavad inimesed Blagovetšenski ja Habarovski turgudel. Ka viimase majanduskriisi aitasid odavad Hiina kaubad kaugidalastel lihtsamalt üle elada.
„Kui poleks Hiinat, siis meie inimesed, eelkõige just madalama sissetulekuga, riietuksid ja toituksid halvemini ning oleksid ka olmetehnikaga tunduvalt halvemini varustatud,“ nendib Blagovetšenskis asuva Amuuri riikliku ülikooli maailmamajanduse kateedri juhataja Ljudmilla Ponkratova.
Lihtsatele kaugidalastele meeldib rääkida, et nad tunnevad ennast Venemaa piiride kaitsjana hiinlaste eest. Sellest hoolimata pole Kaug-Idas praktiliselt mingit avalikku ksenofoobiat hiinlaste suhtes, kinnitavad nagu ühest suust mulle kõik intervjueeritavad.
Poolteise nädala jooksul ei suudagi ma Kaug-Idas leida ühtegi poliitikut või muud tuntud avalikku tegelast, kes oleks meelestatud hiinlaste vastaselt. Kõik tunnistavad - hiinlased on seadusekuulekad. Ja kui ongi probleeme, siis võib alati pöörduda Hiina võimude poole, kes kutsuvad oma võõrtöölised korrale.
Samuti ei usu kaugidalased eriti, et hiinlased võivad jõuga tulla Venemaalt maad ära võtma.
Vaikse ookeani riikliku ülikooli politoloog Leonid Blehher nimetab hiinlaste ekspansiooni juttu suureks rumaluseks. „See ei ole tõsine jutt – sõjaline oht Hiinast!“ hüüatab ta. „Hiinlased on väga ratsionaalsed inimesed, nad ei käitu ideoloogiliselt nagu ameeriklased.“
Kauged Moskva eksperdid ei usu aga, et Hiina nii vagane kavatseb olla nagu ta paista laseb. Viimati võttis sel teemal suvel sõna Moskva tuntud militaaranalüütik Aleksandr Šaravin. Ta väitis, et Hiina suurendab järjest oma sõjalist kohalolekut pikki Venemaa piiri ning et see võib esile kutsuda sõjalise konflikti kahe riigi vahel.
Šaravinit toetab teine tuntud Vene ekspert, praegu USAs töötav Andrei Piontkovski, kelle väitel on Hiina armee valmis ja võimeline vajadusel sooritama suureulatuslikke maismaaoperatsioone Venemaa pinnal, mida on juba harjutatud ka õppustel. Piontkovski väitel on õigustatud ka kartus, et Kaug-Ida saatuseks on muutuda pikemas perspektiivis ainult Hiina energia- ja toorainevajaduste rahuldajaks. Tuntud majandusajakirja Forbes Venemaa väljaanne kirjutas eelmisel aastal, et Kaug-Ida majandus sõltub täna palju rohkem arengutest Hiinas kui Venemaa Euroopa-osas.
Leonid Blehher pakub seletuse, miks osa Venemaast siiani tõemeeli kardab, et Hiina võtab Kaug-Ida ja Siberi varsti üle. „Teispool Uuraleid vaatab Venemaa rohkem Euroopa suunas, kus aga kardetakse Hiinat,“ arvab Blehher. „Meil siin pole sellist hirmu hiinlaste ees, sest nad on väga tähtis osa meie elust.“
Amuuri riikliku ülikooli maailmamajanduse kateedri juhataja Ljudmilla Ponkratova ütleb, et pressis ilmuvad hirmud Hiina neeludest Kaug-Ida suhtes põhinevad statistilistest näitajatest tehtud järeldustest. „Ka USA, kes kardab Hiina tõusu, õhutab selliseid hirme,“ väidab ta.
Ponkratova toob näiteks, et statistika järgi on Kaug-Idas Vene-Hiina piiri ületajate seas üle kahe kolmandiku Venemaa kodanikud. „Mis oht saab tulla Hiinast, kui venelased ületavad piiri mitu korda rohkem kui hiinlased?“
Blagovetšenski Pedagoogilise ülikooli juures tegutseva Konfutsiuse insituudi (varsti avatakse selline ka Tartu ülikoolis) juhataja Nikolai Kuhharenko vastab Hiina ohu jutule mõistulausega: „Ei ole vaja ehitada võimast müüri, vaid tuleb ehitada endale mugav korter.“
„Peamine probleem pole hiinlaste Venemaale tulemine, vaid kohalike inimene lahkumine siit,“ seletab ta ise oma mõtet lahti. „Meie inimeste, eriti noorte, lahkumise tempo Lääne-Venemaale ja välismaale pole langenud, see on meie regioonis endiselt umbes 10 000 inimest aastas.“
Elanike jätkuvat lahkumist Kaug-Idast kinnitavad mulle ka Vladivostokis mitmed ametnikud, ärimehed ja ajakirjanikud.
Leonid Blehher näeb lahkumise-teemat veidi teise nurga alt. „Oht pole selles, et hiinlased Kaug-Ida hõivavad, vaid et nad sõidavad siit ära,“ lausub ta. „Ja nende asemele tuleksid võõrtöölised Kesk-Aasiast, kelle töö kvaliteet pole see, kelle käitumine on palju kriminaalsem jne.“
Vladivostoki ajaloomuuseumi asedirektor Viktor Šalai ütleb, et Hiina ohu tase sõltub paljuski Venemaa enda sisemisest julgeolekust ja enesekindlusest. „Mida stabiilsem on üks riik seest, seda vähem tunduvad talle naabrid ohtlikud,“ ütleb Šalai ilusasti. „See väidetav oht pole küsimus Hiinale, vaid meile, Venemaale – kas me tahame töötada oma riigi heaks või tahame igaüks töötada vaid enda heaks, kas me tahame austada teisi rahvaid ja nende kultuuri.“
Ka Šalai arvab, et mida kaugemal Hiinast elatakse, seda rohkem Venemaal hiinlasi kardetakse. „Siin on aga paljud aru saanud, et Hiinaga pole mõtet tülitseda, vaid neilt tuleb õppida,“ lausub ta. „Halvustav suhtumine Hiinasse, see on lahkuv nähtus.“
Amuuri oblasti endise asemajandusministri (2007-09. aastani), praeguse ärikonsultandi Andrei Konjušoki sõnul on Hiina Kaug-Ida jaoks ainus võimalus moderniseerida oma majandust. Igatahes pidi paljudes Kaug-Ida ettevõtetes, eelkõige just väiksemates ja keskmistes tehastes, seisma Hiina sisseseade. Väga palju näeb Kaug-Ida põldudel Hiina tehnikat.
Konjušok märgib, et üks oht siiski on. Tema sõnul on hiinlaste eesmärk Venemaa majanduslik ekspansioon, et oma kaupadega üle ujutada kogu Venemaa. „See oht on Venemaa jaoks praegu tõeline väljakutse, mitte mingi sõjaline oht Hiina poolt,“ ütleb Konjušok.
Venemaa parlamendi ülemkojas Amuuri oblastit esindava senaatori Igor Rogatšovi – kes muide töötas 16 aastat Nõukogude Liidu ja Venemaa suursaadikuna Hiinas – abi Nikolai Prihhodko iseloomustab suhteid Venemaa ja Hiina vahel Kaug-Idas nii: „Loodusressursid infrastruktuuri vastu! Hiinlased pakuvad otse – meil on raha ja töölisi, aga teil on ressursse.“ Diil tähendab, et Hiina raha ja odava tööjõuga ehitataks Kaug-Idas üles Hiinale vajalikke tooteid eksportivaid ettevõtteid. Venemaa tingimus on, et loodav infrastruktuur jääks igal juhul neile.
Amuuri ülikooli majandusõppejõud Ponkratova märgib samuti, et Kaug-Idas ei jätku lihtsalt inimesi maavarade kaevandamiseks või suurte infrastruktuuriprojektide arendamiseks. „Kust võtta kiirelt ja palju töölisi? Loomulikult Hiinast,“ küsib ja vastab ta ise. Väidetavalt oleks kõigi plaanitavate investeeringute teostamiseks Kaug-Idas vaja juurde vähemalt kaks miljonit töölist.
Jääb mulje, et kui Kaug-Idas kardetigi Hiinat, siis rohkem Nõukogude Liidu lagunemise järgsetel 1990-ndatel, kui äkki ja korraga voolas üle piiri palju hiinlasi. Kohalikele oli see lihtsalt harjumatu. Tänaseks on kaugidalased isiklike kontaktide kaudu hiinlasi tundma õppinud ning nüüdseks on täiesti tavaline, kui sõidetakse isegi sünnipäeva tähistama või niisama pidutsema üle piiri Hiinasse. Puhkamas käimine Kirda-Hiina kuurortites on juba ammu massiline.
Aastaid Hiinas õppinud Konfutsiuse instituudi juht Blagovetšenskis Kuhharenko väidab, et Hiina on alati olnud rohkem huvitatud ekspansioonist lõunasse kui põhjapoole. „Isegi Põhja-Hiinas elavad hiinlased, kes on rikkaks saanud, kolivad kõik Lõuna-Hiinasse,“ märgib ta. „Ka maavarasid on Hiinal juba kasulikum ja odavam osta ning kaevandada Aafrikas.“
Kuhharenko sõnul teeb Hiina nagu kunagi Nõukogude Liit – toob Hiina ülikoolidesse õpima palju aafriklasi, kes muutuvad oma koduriigis heale positsioonile jõudes Hiina mõjuagentideks.
Habarovski krai laste ombudsman ja ettevõtlike naiste ühenduse juht Svetlana Žukova on veidi ettevaatlikum. „Mingit majanduslikku ekspansiooni ma ei näe, aga ma kardan. Hiina naabruses elamine tähendab ikkagi alati kirvest pea kohal,“ räägib Žukova. „Kui kunagi see tamm vee survel puruneb, siis...“ Ta peab silmas, et Vene piir ei pruugi igavesti pidada hiinlaste surve all. „Paljud hiinlased ostavad siia juba praegu elamist, abielluvad siia, sünnitavad lapsi – ja saavad niimoodi Venemaa kodanikeks.“
Žukova ütleb, et paljudele Habarovski elanikele oli halvaks signaaliks, kui kergelt loobus Venemaa kolm aastat tagasi Hiina kasuks poolest Suurest Ussuuri saarest Amuuri jõel. „Inimesed on väga mures sellise asjade käigu ület, sest saar asub vaid kahurilasu kaugusel Habarovskist,“ märgib ta. „Mulle tundub küll, et seetõttu on suhtumine hiinlastesse aastate jooksul halvenenud.“
Hiinlased ehitavad täie auruga Suure Ussuuri saare oma poolele suurt kuurortikompleksi koos rahvusvahelise lennujaamaga. Kelle muu kui Vene turistide jaoks! Sama saare Venemaa osas kasvab ainult hein ja võsa.
Vladivostoki autoärimees Vladimir Ivonin on kõige pessimistlikum hiinlaste suhtes. Ta tulistab oma argumente nagu automaadist.
„Nii, esiteks – sõjaväeosad on praktiliselt kõik Kaug-Idast ära viidud, pole enam kedagi, kes piiri kaitseb! Teiseks – valitsus teeb kõik, et inimesed siit jätkuvalt lahkuksid, mitte ei meelita inimesi siia elama. Kolmandaks – loodusvarade kaevandamine on juba puha hiinlaste mõju all,“ loetleb ta. „Küllap varsti antakse meid kõiki kuni Alaskani hiinlastele rendile.“
Teine Vladivostoki ärimees Maksim Vedenjov lisab, et kindlasti tooks kaasa konflikte, kui hiinlastele hakataks massiliselt andma rendile suuri põllumaad Kaug-Idas ja Siberis. „See oleks ohtlik signaal ja paneks paljusid mõtlema,“ ütleb Vedenjov.
Hiina-ohtu kommenteeris oma hiljutisel kuulsal autosõidul läbi Kaug-Ida Venemaa peaminister Vladimir Putin. „Meile on oluliselt mugavam omada rikast ja õitsevat naabrit, kui vaest, haiget ja pidevat abi vajavat naabrit,“ lausus Putin ühel tee-äärsel kohtumisel, kui talt küsiti Hiina majandusliku ekspansiooni kohta Venemaale.
Venemaa on järjest algatanud viimastel aastatel Hiina piiri ääres suuri projekte. Eelkõige aitab Venemaa vähendada Kirde-Hiina suurt energiadefitsiiti.
Peagi läheb Hiinasse käiku sinna Ida-Siberi naftat transportiv 3000 kilomeetri pikkune toru, mis täisvõimsusel peaks Hiinasse aastas tarnima 15 miljonit „musta kulda“. Eelmisel aastal kirjutasid Venemaa ja Hiina Kremli väitel alla sajandi tehingule, mille järgi lubas Venemaa 20 aasta jooksul tarnida Hiinale 300 miljonit tonni naftat saja miljardi dollari eest.
Hiljuti pandi Amuuri oblastis nurgakivi Bureiski HEJ-le, mille toodetud elekter hakkab peamiselt varustama Hiinat. Hiina võtab rõõmuga vastu vähemkvaliteetsemat pruunsüsi, mida kivisütt eelistavad venelased enam eriti ise ei kasuta.
Kolme aasta pärast peab valmis saama esimene üle Amuuri jõe Venemaalt Hiinasse viiv raudteesild. Birobidžanist lõunasse jääv 2,3 kilomeetri pikkune sild ehitatakse eelkõige Juudi autonoomsesse oblastisse rajatava suure rauamaagi kaevanduse toodangu kärutamiseks Hiinasse. Üle piiri asub mitu Hiina metallurgikombinaati. Venemaa poolel lähikonnas ühtegi sellist kombinaati pole. Räägitakse raudteest Vladivostokist Harbini.
Hiinlased on justkui ahjualused Kaug-Ida maavarade kallal. Andke aga, meil kulub kõik ära, kauplevad hiinlased. Mida kiiremini kasvab Hiina majandus, seda rohkem nad soovivad Venemaalt maavarasid, aidates sellega omakorda kaasa naabrite majanduse üha suuremale sõltuvusele maavarade ekspordist.
Kas Kaug-Ida muutub pika peale lihtsalt Hiina jaoks maavarade ammutamisauguks? „Seda lihtsalt ei kavatse keegi lubada, kuigi sellise tagamõttega ettepanekuid tuleb Hiina poolt pidevalt, sest maavarasid leidub siin sadade miljardite dollarite eest, lisaks veel üüratult metsa,“ on Vene-Hiina sõprusühingu Amuuri oblasti osakonna juhataja Aleksandr Kival veendunud. „Kümme aastat tagasi vaatas Hiina meid rohkem sellise pilguga, et me oleme neile lihtsalt toorainebaas. Nüüd on Venemaa valitsus võtnud hoopis teistsuguse poliitika ja Hiina on sellest aru saanud.“
„Viimasel ajal on märgata huvitavat tendentsi, et Hiina on asunud takistama Vene tooraine liikumist läbi oma riigi Kagu-Aasiasse. Hiina tahab kõik endale jätta, et arendada oma põhjaprovintse,“ räägib Amuuri oblasti endine asemajandusminister Andrei Konjušok.
Seejuures on huvitav, et Hiina firmad ise Kaug-Idasse veel suuri investeeringuid ei tee. „Selliseid suuri Hiina firmade investeeringuid mul küll ühtegi pähe ei tule,“ ütleb Vladivostokis ilmuva äriajakirja „Dalnevostotšnõi Kapital“ peatoimetaja Larissa Žironkina. Rohkem on suuri investeeringuid teinud hoopis Lõuna-Korea ja Jaapani firmad.
Hiinlastel on ilmselt teine taktika. Žironkina toob näiteks metsa. Venemaa tahab piirata töötlemata puidu väljavedu, et ehitataks puidukombinaate Venemaale. Hiina on üks suurimaid Vene puidu tarbijaid.
„Hiinlased kohe kuidagi ei taha siia puidutootmisi rajada, sest nad on alati huvitatud eelkõige töötlevast tööstusest endal Hiinas, et anda omadele tööd ja teenida ise lisaväärtuse andmise pealt,“ lausub peatoimetaja.
Amuuri ülikooli majandusõppejõu Ponkratova sõnul on siiski näha, et hiinlased on valmis tegema suuri investeeringuid Kaug-Itta ja Siberisse. „Eriti on nad valmis investeerima energiaressursside loomisesse,“ ütleb Ponkratova. „Hiinlaste suured investeeringud on alles ees, uskuge mind! Ise nad nimetavad seda rahumeelseks võimsuse kasvuks.“
Žironkina sõnul tegutsevad paljud Hiinad ärimehed Kaug-Idas endiselt poollegaalselt. Ostavad näiteks kinnisvara, maad või kalapüügikvoote kokku Vene kodanikest variisikute või neile kuuluvate firmade nimel.
Kaug-Ida elanike suhtumist Hiinasse mõjutavad kindlasti ka mitte kõige paremad suhted Moskvaga.
1990-ndate suure segaduse ajal Venemaal tundus Kaug-Idas paljudele, et Moskvat ei huvita üldse kuidas elavad tema kõige kaugemate provintside inimesed. Kuulus on kunagise peaministri Jegor Gaidari ettepanek, et kasulikum oleks Kaug-Idast inimesed ära kolida ning majandada piirkonda nii, et inimesed käiksid seal vahtkondadena tööl.
Pikka aega valitsesid Kaug-Ida rohkem kuritegelikud jõugud kui riik. Isegi kohalikud kubernerid olid tollal tihti pigem jõuguliidrid kui riigivõimu esindajad.
„Me harjusime juba ära selle suure vabadusega,“ nendib mulle üks Habarovski ärimees.
1990-ndatel põhines Kaug-Idas suur osa majandustegevusest salakaubandusel – illegaalselt veeti Hiina, Jaapanisse ja Lõuna-Koreasse kõike, mida sai paigalt nihutada.
Nüüd on olukord muidugi muutunud. Vladivostokis nendib üks teine ärimees mulle: „Me pole enam „mustad“ ega ka mitte veel „valged“, me oleme „hallid“.“ Väga levinud ärivõte on siiani kohalike võimude abil tollieeskirjadega „mängimine“, millega on võimalik saada suurt tulu.
Moskva suhtumine muutus oluliselt 2000-ndate keskel, kui tollal president olnud Vladimir Putin otsustas Kaug-Ida Venemaale hoidmiseks sinna suuri summasid investeerima hakata. Selles suhtes on väga sümboolne tänavu septembris lõpuks valmis saanud föderaalmaantee „Amuur“, mis esmakordselt ajaloos sidus Kaug-Ida muu Venemaaga asfaltteega.
2014. aasta taliolümpiamängude linna Sotši kõrval on Venemaa suurim ehitusplats Kaug-Ida tuntuim linn Vladivostok, kus kahe aasta pärast toimub Vaikse ookeani riigijuhtide tippkohtumine. Linnas ehitatakse uusi objekte 80 miljardi krooni eest, muu hulgas kolm uut silda ja kümneid kilomeetreid uusi teid.
Kuid kaugidalased on endiselt Moskva vastu umbusklikumad kui Hiina suhtes. Veel enne Jaapani kasutatud autodele tollide tõstmisest Vene Ladade kaitseks – mille tulemusena kaotas isegi tagasihoidlikel andmetel töö 80 000 inimest - puhkenud protestilainet 2009. aasta talvel, korraldas Vladivostoki üks tuntumaid sotsiolooge Viktor Larin oma instituudiga uuringu teemal, kust lähtuvad peamised ohud Venemaa Kaug-Idale.
47 protsenti vastatuntest vastas, et peamine oht on Moskva vale poliitika. Hiina sõjalist ohtu kartis oluliselt vähem inimesi – 37 protsenti. USA hegemooniat pidas endale ohuks 36 protsenti Kaug-Ida elanikest. Karta on, et täna on need numbrid veelgi rohkem Moskva kahjuks.

Lõpetuseks mõned fotod Habarovskist ja Amuuri kaldapealselt:





6 kommentaari:

Kaur ütles ...

Kas EPL kuri ei ole, kui sa täis-artikli siia riputad? epl.ee saidis on ainult refereering...

Jaanus Piirsalu ütles ...

Ei ole, sest tänases lehes ilmus see tekst, tõsi, rohkem kui poole lühemana.

Kaur ütles ...

Naljatilgad. Üleeile oli seal kiri "homme ilmub artikkel", eile oli artikli lühike kokkuvõte ja "pikemalt loe kusagilt mujalt", täna siis pool teksti... Jõuludeks jõuavad täis-artiklini? :)

Aga aitäh kirjutamast. Naabrite elu on alati huvitav!

Anonüümne ütles ...

Kasahstan lubas "Kasahstani päritolu hiinlastel" pöörduda kodumaale.

Päritolu tõestas lisaks paberitele ka keele ja kultuuri väga hea tundmine. Paberid on võltsitavad ja muu on õpitav.

Nähtu järgi järeldasin, et kohalikud joovad ja hiinlased teevad pikad päevad tööd. Mulle jäi mulje, et oli vaja lihtsalt kedagi, kes teeks töö ära.

Juhani

indrek ütles ...

Tänud! Väga hea ülevaade!

Adams Kevin ütles ...

Olen Mavis Calos, esindaja Aiicco kindlustus plc, anname välja laenu individuaalsed erinevused usalduse ja au. anname laenu intressimääraga 2%. kui olete huvitatud võtke meiega ühendust selle ettevõtte e-post: (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) nüüd jätkata oma laenu üleminekudokumendi ok. kui teil on vaja laenu, et luua ettevõtte või kooli te olete väga teretulnud Aiicco kindlustus plc. Võite meiega ühendust võtta ka selle e-post: (amaah.credit.offer@gmail.com). saame üle kanda summa, mida taotletakse enne nädalas.