Minge Moskvas vaatama Ülo Soosteri näitust

Kes satub kuni 13. märtsini Moskvasse, võib vaatama eestlasest nõukogude avangardismiklassiku, sürrealist Ülo Soosteri (fotol tema autoportree) isikunäitust. Näitus on avatus nn Ostrouhhovi majas, mis asub Uue Arbati ja Sadovaja ringi vahel (täpsem aadress on Трубниковский пер., д. 17, vaata ka muuseumi kodulehekülge, kus on näidatud muuseumi asukoht).
Näitusel üleval olevaa Soosteri maalid ja graafika on pärit enamuses erakogudest, eelkõige tema poja, praegu Iisraelis elava Tenno Pent Soosteri kogust, ja Stalini repressioonide uurimisega tegeleva ühenduse „Memoriaali“ kogudest. Sooster istus Gulagi laagris Karagandas 1949-1956. Just sellest laagri-ajast on tal ülihuvitavad tööd, mis imekombel pääsesid ahjuviskamisest. Kunagi Memoriaalis näidati neid mulle, osa pilte on isegi põlenud äärtega.
Ühesõnaga, kokku on pandud näitus, kuhu on kogutud kõik mis vähegi võimalik Moskvast saada on Soosteri kohta + tema poeg tõi oma kogust.

Näitus on pühendatud Ülo Soosteri 40. surma-aastapäevale. Kohapealt peaks saama osta Üle Soosteri lese Lidia mälestusi vene keeles „Mina Krassini tänavalt” (Soosterid elasid Moskvas Krassini tänaval, kus nad korraldasid Moskva nn tunnustamata kunstnike kokkusaamisi.). 1300 rubla maksab. See on kunagi eesti keeles ilmunud mälestusraamatu oluliselt täiendatud versioon, kuhu on lisatud rohkem Moskva-asju, mida eestikeelses raamatus oli vähem. Samuti on Lidia Sooster kirjutanud juurde mälestusi oma perekonnast ning seda, mida ta teadis Ülo Soosteri perekonnast. Raamatus on palju fotosid perest ja töödest.

Raamatu pani Moskva lugeja jaoks kokku poeg Tenno Pent Sooster (aitäh foto eest Kairile!) ning nagu ma olen aru saanud, siis ta ise andiski selle oma kulu ja kirjadega välja. Tiraaž 1000 raamatut. Pidi rohkem selline emotsionaalne ettevõtmine, see raamatu väljaandmine, olemine kui äriline. Õieti tekkinudki näituse idee raamatu esitlemisest.
46-aastaselt surnud Soosterit peetakse nõukogude under­ground-kunsti üheks kultuslikumaks kunstnikuks ning Moskva avangardistide ideeliseks juhiks 1960. aastatel. Eriti tuntuks sai ta kunstiringkondades pärast seda, kui Nõukogude riigijuht Nikita Hruštšov oli 1962. aastal käskinud Moskva kesklinnas sulgeda avangardistide näituse, kuna see on häbiks Nõukogude inimesele. Sooster oli üks nendest, kelle pildid Hruštšovi viha esile kutsusid. Tema eluajal ühtegi Soosteri isikunäitust Nõukogude Liidus korraldada ei õnnestunudki.
Lidia Soosteri raamatus on katkend sellest näitusest. „Ülo käest küsiti ühe pildi kohta: „Mis see sihuke on?“ Ülol tekkis närvilistel hetkedel alati tavaliselt tugevam aktsent. Ta vastas: „Kuumaastik.“ Mille peale Hruštšov hakkas karjuma: „Ma saadan su riigist välja, ma pistan su laagrisse!“. Ülo aga vastas: „Ma juba olin seal...“
Näituse avamine ei jäänud Vene meedias märlamata. Näiteks tänases Kommersantis ilmus pikk positiivne lugu näitusest. Tuntud kriitik Anna Tolsjata kirjutab seal: "Arvestades Ülo Soosteri rolli kodumaises mitteametlikus kunstis, on see (näitus) suurejooneline sündmus."