Janukovitš võitmas, arvamusi Donetskist enne valimisi

Exit-pollid ja esialgsed tulemused näitavad, et Ukraina uueks presidendiks saab Viktor Janukovitš. Kuna tema peamine kants on venekeelne Ida-Ukraina (lisaks ka Lõuna-Ukraina) ning eriti Donetsk, siis ma pakun mõned arvamused presidendivalimistest just Donetskist. Olin seal 26. ja 27. jaanuaril ehk siis vahetult peale presidendivalimiste I vooru (foto tehtud Donetski peaplatsil – Lenini väljakul). Arvamused on üsna otseselt märkmikust maha kirjutatud.

Juri Tešabaševitš Temirov, Donetski Rahvusliku ülikooli rahvusvaheliste suhete ja välispoliitika kateedri dotsent:
Ma ei toeta ei Janukovitšit ega Timošenkot. Mul 2 valikut: a) mõlema vastu hääletada b) hääletada siiski Janukovitši poolt, sest Timošenkoga tuleb rohkem negatiivseid asju. Timošenko puhul on autoritaarse juhtimisstiili risk suurem. See oli eriline absurd, kui ma nägin telekast esinemas Timošenkot Euroopa Rahvapartei (konservatiivid) kongressil. Tema vaated on ju tüüpilise vasakpopulisti omad, sürrealism kuubis! Õnneks Timošenkol on šansse vähem.
Janukovitši puhul käib tema demoniseerimine igat pidi. Donbassi publik ei võta seda nt negatiivsena, et ta on kohtulikult karistatud. Siin ongi selline keskkond, mõneti isegi paratamatu. Kui seda ei tea, siis pole karistatust eetiline esile tõsta Janukovitši puhul.
Janukovitš peab võitma vähemalt 5-6 protsendiga, kui vahe jääb vähem kui 2 protsenti, siis Julia kaotust ei tunnista ja see võib Ukraina jaoks halvasti lõppeda.
Mingit autoritaarsust Janukovitši presidendikssaamine kaasa ei tooa, sest tema taga seisvad äriringkonnad ei taha Ukrainale negatiivset mainet. Nende ärihuvid on juba rohkem Euroopas ja USAs, mitte Venemaal. Neile pole üldse kasulik Vene kapitali Ukrainasse tuleks, sest see on nende omast võimsam. Need väited on kõvasti liialsatud, et ta on pro-Vene poliitik.

Anton Ivanov (fotol), poliitikakommentaator ajalehes „Donetski Krjazh", lisaks veel заместител Директора Центра политического анализа и технологий:
Ükskõik kes (kas Janukovitš või Timošenko) võidab, läheb Ukrainas halvemaks. Ukraina riik on nii suurtes võlgades (välisvõlg 80 % GDP-st), et keegi ei laena meile enam varsti. Suurema osa võlgade (nii riigi- kui erasektori jaoks) tagasimaksmise aeg on 2011-14. Ma ei usu, et isegi geenius suudaks sellisest majandusolukorrast kiiresti välja rabeleda.
Majanduse jaoks pole mingit vahet, kumb saab presidendiks. Nad mõlemad majanduspoliitikas suht yhesugused, mõlemad olnud 2 korda peaministrid. Timošenko on viimased 2 aastat olnud peaminister – ja mida ta saavutas? Ta on hea PR-inimene, ilus naine, aga vähemalt poliitikas pole see amet.
Alates 2004. aastast käib valimistel Ukrainas nagu võitlus vutifännide vahel. Oluline on särkide värv, aga lubadusi-programme ei vaata keegi.
Lähemad 5 aastat jätkub Ukrainas stagnatsioon. Lihtsalt Janukovitši võidu puhul tuleb stagbatsioon võib olla veidi humaansem.
Uus Maidan? Inimesed ei tule enam, kui neile ei maksta. Poliitikud on inimesed ise ära rikkunud, makstes neile Maidanile tulemise eest. Mingit sellist eufooriat ei tule enam mingil juhul.
Ma arvan küll, et isegi Lääne-Ukrainas on inimestel suht ykskõik, kui isegi Janukovitš saab presidendiks. Inimesed nii väsinud jamadest ja neil on isiklikud mured suuremad, kui see, et kes saab presidendiks. Inimesed tahavad Ida-Ukrainas stabiilsust. Nad ütlevad: peaasi, et ei läheks halvemaks. Veel: me tahame stabiilsust, kui mitte Nõukogude-aegset, siis vähemalt Kutšma-aegset (president 1994-2004).

Aleksandr Vassiljevitš Krapivin (ta väitis muide, et ta oli 1986. aastal ehitusmalevas Saaremaal Karjas!), Donetski Rahvusliku ülikooli rahvusvaheliste suhete ja välispoliitika kateedri juhataja:
Sõnavabadus on Ukrainas uppunud poliitikute PR-i. Demokraatia on võimu poolt juhitav. Seetõttu mulle ükski presidendikandidaat ei meeldinud!
Aastaid tagasi anti liiga palju lubadusi EU ja NATO suunas. Lääs ka siis ilmselt siirelt soovis, hiljem aga nad nägid Ukraina lubadustes suurt mulli. 2008 augustisõda Gruusias rikkus ka väga Ukraina nägu.
Praegu suhtlemine EU-ga praktiliselt 0-tasemel. EU keeldub paljudest tihedama koostööprojketidest. Nt viisavabadus – kui palju Juštšenko lubas, et ta vaat et kokku leppinud, et Ukraina saab selle. Tühi jutt! Vastupidi, mõned EU riigid on isegi karmistanud viisarežiimi meiega.

Sergei Barõšnikov, politoloog:
Ukraina häda on selles, et pole uusi liidreid, pole eliidi uuenemist. Poliitiline eliit on ju ausalt öeldes selline poolenisti Nõukogudeaegne, poolenisti kriminaalne.
Timošenko ja Janukovitši vahe on ainult nüanssides. Timošenko on rohkem ohtlik, sest ta on rohkem võimujanuline.
Ma olen täiesti nõus väitega, et Ukraina on võimetu iseennast valitsema normaalselt praegu (inable to govern). Ja mul pole mingit retsepti, kuidas see muutuda võiks.
Inimesed ei taha minevikku, ega ole rahul olevikuga ning ei usu Euroopa-sugusesse elusse tulevikus. Patiseis Ukrainas selles mõttes. Pole võimalik oma rõõmuks lihtsalt elada.
Kui Janukovitš võidab, siis ta tahab ennast näidata kogu Ukraina poliitikuna. Tema mõjukas nõunik Anna German tunneb väga hästi Lääne-Ukrainat.