Zhigulite ja hiidlennukite ehitajate maal

Reisisin sel nädalal veidi Volga ääres. Käisin Samaara oblastis – Togliattis (fotol) lugu tegemas AvtoVAZist, kellele meie Norma siiani turvavöösid teeb – ja Uljanovskis, kus tehakse maailma suurimaid lennukeid Ruslane. Neist tehastest ning sellest kuidas Venemaa üks masinatööstuse keskuseid Uljanovski oblast kriisi üle elab, kirjutan ma pikemalt varsti lehes. Panen allpool kirja mõned muljed.

24. august, esmaspäev
Togliatti (nimetati 1960-ndatel Itaalia kompartei juhi järgi) on ilmselt Venemaa suurim monolinn. Kuni VAZi tehase eshitamise alguseni 1966. aastal elas seal 80 000 inimest. Nüüd elab 725 000 ja neist 520 000 elab spetsiaalselt autotehase jaoks tühjale kohale ehitatud nn Uues linnajaos, mis on üks pirakas Lasnamägi.
Nii ja nüüd kujutage ette, et VAZi süsteemis töötab 110-125 000 (olen lugenud erinevaid andmeid) inimest, võtke arvesse veel pereliikmeid ning saame vähemalt 300 000 inimest, kes sõltuvad ühest tehasest! Pool linna. Kõik senised Venemaa sotskatastroofid on kökimöki selle kõrval kui VAZi tehas uksed kinni paneb. Mingit uut tööd pole sellisele hulgale inimestele võimalik sealkandis leida. Muidugi sellist asja ei juhtu lähiaastatel eluilmaski. Nii et Norma ärgu kartku. Muide, kõik kellega rääkisin ja kes puutuvad või olid kokku puutunud tootmisega VAZis, kiitsid Normat, et väga korrekt partner.
Togliatti uus linnaosa (kohe sellise nimega – Avtozavodskaja rajoon) jättis üsna kõleda mulje. Oma aja laps, rajatud 1960- ja 1970-ndatel löökehituste käigus. Pirakad tornmajad, pikad puisteed nende vahel ja muud nagu midagi. Vedas elanikel vähemalt, et emake-Volga voolab linna külje alt läbi, vähemalt mingigi looduse ilu linna sees.
Taksojuhid rääkisid, et VAZi liinide seismine (juba kuu aega) annab liikluse mõttes kohe positiivselt linnas tunda – autosid on hulka vähem, eriti kella 16-17 ajal, kui tavaliselt tehase I vahetus lõpetas ning II vahetus alustas. Siis oli terve linn autodest pungil, sest ühel ajal sõitsid kümned tuhanded töölt koju ning teine samapalju kodunt tööle.
Uurisin, kuidas kriminaaliga linnas lood. 1990-ndatel valitses linna ju sisuliselt organiseeritud kuritegevus, kes kontrolli kogu autode müüki (koostöös Berezovski ja Badri Patarkatšišviliga). Enam pole see nii avalik, aga oma mõju olevat bandiidi säilitanud, nüüd nad käivad lihtsalt ülikondades ning tänavatel otseselt arveid ei õiendata. Kuigi näiteks eelmisel aastal tapeti üks kohaliku volikogu liige kodumaja ees kirvega ning Togliatti üle-eelmine linnapea teravaks ihutud kruvikeerajaga otse tänaval. Mõlemad olid palgamõrvad. Eelmine linnapea pandi aga korruptsioonisüüdistusega vangi.

25. august, teisipäev


650 000 elanikuga Uljanovsk asub mööda Volgat Kaasani ja Samaara vahepeal. Uljanovsk on viimane koht, kuhu mööda Volgat saab Kaspia merd mööda suuremad laevad tulla. Pole ime, sest just Uljanovski külje all on Volga jõe kõige laiem koht – 42 kilomeetrit! Kujutage ette, see on sisuliselt pool Soome lahe laiusest Tallinna ja Helsingi vahel. Põhjuseks on veidi ülesvoolu asuv Kuibõševi HEJ.
Uljanovsk on tõsine revolutsionääride kants. Kõigepealt liikusid sealkandis Stenka Razin ja Jemeljan Pugatšov (nemad on muidugi tingilikult revolutsionäärid...), 19. sajandil sündisid aga linnas (siis Simbirsk) 11 aastase vahega kaks meest, kes täiega muutsid Venemaa ajalugu – Vladimir Uljanov (Lenin) ning Aleksandr Kerenski. Kerenski tegi Veebruarirevolutsiooni ja kukutas tsaari ning Lenin kukutas veidi hiljem omakorda juba Kerenski ja lõi esimese sotsialistliku riigi maailmas.
Uljanovskis asub loomulikult maailma suurim Lenini muuseum, mis avati tema 100. juubeliks 1970. aastal. Juba avamispäeval olla seal käinud 17 000 tema kummardajat (siis võis nende kohta öelda küll nii, ma arvan), üldse olla muusumit tänaseks külastanud üle 20 miljoni inimese.

Küsisin Lenini muuseumi asedirektorilt Valeri Perfilovilt (fotol) - kes ei rääkinud Leninist sugugi ahviarmastusega, vaid minu arust väga põnevalt -, et mis ta täna arvab, kas Lenin mängis maailma ajaloos positiivset rolli või negatiivset.
Tsiteerin tema vastust: „Lenin lõi ühsikonna, mis oli kasulik enamusele ühsikonna liikmetest. Tema järglased olid temast lihtsalt peajagu mdalamad, poliitilised lilliputid. Ta ju hoiatas Stalini eest! Lenini viga oli selles, et ta elas liiga vähe. Nagu öeldakse – tõusti lennukiga õhku, aga ei osatud enam maanduda. Praegu on näiteks Venemaal ühiskond, mis on ainult väheste huvides. Me oleme teistsuguses äärmuses, kui Lenini ajal. See pole see riik, mida 1990-ndate algul lubati ja millest unistati. Loodan, et nüüd meie kaks noort liidrit (Putin ja Medvedev ofkoors) teevad midagi head. Kuigi muidugi see kriis....meile lubati, et meie riiki see eriti ei puuduta, aga nüüd tuleb välja, et meid on see puudutanud vaat et kõige rohkem maailmas.“

26. august, kolmapäev

Ma ei saa kohe eraldi rääkimata jätta uuest sillast üle Volga (fotol), mis avatakse Uljanovski külje all paari kuu pärast. Kah minu arust hea lugu teemal Venemaa ja maailm ning kuidas need erinevas tempos arenevad.
Sild on 13 kilomeetrit pikk, millest 5,5 km on otseselt Volga kohal. Kui silda 1970-ndatel, veel sügaval Nõukogude ajal, projekteerima hakati, siis pidi sellest tulema Euroopa pikim sild. Ehitusega alustati 1986, siis oli ka veel auahne plaan jõus, aga siis jäi mõistetavatel põhjustel kõik seisma ning nüüd on vähemalt Lissabonis ja Taani-Rootsi vahele ehitatud pikemad sillad, aga noh ilmselt saab sillast vähemalt Euroopa pikim sild üle jõe.
Sillast sai juba isegi üle sõita. Käsil olid suht sellised lõpetamistööd, aga ikka hakaks silma, et jube palju tehti käsitsitööd. Üks kolleeg Saksa ajakirjanik vangutas pead ja pomises omaette, et see ju puhas masinatöö. No mis teha, kui käsitsitöö endiselt nii odav on Venes.
Aga muidu oli võimas sild ja voimas elamus seda näha. Eriti arvestades, et vasaku kalda ja parema kalda kõrguste vahe sillal on 150 meetrit.
Teise võimsa tehnoloogilise elamuse sai tehases, mis tegi kunagi (viimase 2000-ndate algul) ning plaanib taas valmistama hakata maailma suurimaid seeriatootmises olnud lennukeid An-124 „Ruslan“ ja selle modifikatsioone. Kujutage ette – 420 tonni rauda (täislastis) tõuseb õhku. Kui „Ruslan“ parkida jalgpalliplatsile, siis selle kere ja tiivad katavad ära umbes kolmveerandi!


Nägin lennukitehase Aviastar tsehhis kolme Ruslani, millele tehti tehnohooldust (fotole mahtus neist yhe hiiglase "pea"). Inimesed selle hiiglase kerel nägid välja nagu sipelgad. Hoolduse jaoks ehitati iga lennuki ümber spetsiaalne karkass nagu majaehituseks. Tsehh ise (seal seisid veel kümmekond uut Tu-204 lennukit) oli umbes 300 m pikk, 80 meetrit lai ja 40 m kõrge. Väidetavalt leiab nii suuri lennukiehituse tsehhe maailmas veel vaid Toulouise`is (Airbus) ja Seattle´is (Boeing).
Viimane Ruslan pandi kokku 2002. aastal ja nyyd plaanib Venemaa nende tootmise taastada, aga see pole veel siiski 100 protsenti kindel. Samas tehases seisab vanast ajast veel poolikuna kaks hiidlennukit, aga neil pole tiibu, mida tehakse Ukrainas. Oigemini tehti vanasti Ukrianas.

27. august, neljapäev
Taas Togliattis, et lõpetada reportaaž AvtoVAZist. Ilmekalt näitas paljude venemaalaste suhtumist turvavöödesse üks taksojuht, kes mind õhtul Togliattist Samaara lennujaama viis. Turvavöö pani ta peale ainult siis, kui GAI-putka (liiklusmiilits nõuka-moodi, nüüd Venemaal DPS) vastu tuli. Nagu mööda sõitsime, lasi kohe sirinal vöö jälle lahti. Kuna miilitsaputkasid oli palju, siis ta pidevalt kord pani peale, siis jälle lasi vöö lahti. Ära tüütas see pidev sahmimine. Ma ei pidanud vastu ja küsisin, et kas tüütu pole niimoodi pidevalt kinni-lahti tõmmelda, las olla peal. Mille peale ta vastas, et tüütu on, kui see rihm peal. No ja, aga see võib ju su elu päästa, ütlesin. Tal oli hea ja iseloomulik vastus: „Vahet pole...“
See on minu arust hea näide sellest kuulsalt авос´ist, mida ma isegi ei oska hästi tõlkida. Mõte on – ehk kuidagi läheb õnneks. Minu arust käib neil suur osa elust selle põhimõtte järgi, eriti regioonides.
Muideks, tänapäeva Ladadel-VAZidel ei ole turvavöödel enam kirja „Norma“.
Ma ei tea, kas see oli avos, aga Samaaras pääsesin lõdvalt lennuki peale nii, et mul oli veepudel kotis. Hommikul võtsin hotellist kaasa ja unustasin ära, et see mul kotis. Turvakontrollis lasti kott läbi X-ray, aga keegi ei pannud tähele või siis oli ükskõik. Alles Moskvas avastasin, et mul oli veepudel kotis.

Astusin Togliatis kiirelt sisse ka nende isegi Venemaa kohta suht unikaalsesse tehnikamuuseumisse lageda taeva all. Nende tõmbenumber on päris ehtne allveelaev B-307 (fotol esiosa, kust turritab valja torpeedo-poiss), mis veeti mööda Volgat kohale. Muuseumisse lohistati teda lihtsalt mööda tänavaid, kus pärast tuli loomulikult asfalt ära vahetada. Vähemalt linnalegend nii väidab...
Mulle väga meeldisid patriootlikud plakatid üsna paljudes kohtades uues linnaosas. Loomulikult oli peaosas kõikjal suurepärane ja hoolitsev VAZi tehas. Näiteks: „Lada – see on kvaliteet!“ või „VAZ, vperjed vmeste s Rossii!“ Loodame, et see viimane ei lähe täide, sest AvtoVAZ on raamatupidamise järgi pankrotis mis pankrotis (kohustused ületavad varasid kolm korda).


Sellega ka praegu lopetan.