Siberi setudel nüüd suurem ja uhkem muuseum!

Krasnojarski krais, Partisani rajoonis Haidaki külas avati 22. augustil ehk siis nädal tagasi setu kultuurile pühendatud väike etnograafiamuuseum. (Keda Haidaki küla rohkem huvitab, siis vaadake minu sissekandeid 2007. aasta märtsi alguses.)
Kuna muuseumihoone renoveeriti Eesti riigi rahaga, siis käis avamisel Moskva saatkonnast kultuuriatašee Helene Tedre. Vahva Helene lahkel nõusolekul jagan blogis tema muljeid ja fotosid kohapealt. Edasi tuleb siis kõik Helene jutt kokkuvõtlikult.

Muusemimõtte algataja ja eestvedaja oli kohaliku kooli õpetaja Galina Jevsejeva (tema seisabki loo alguses Haidaki muuseumi ees). Eksponaatide seas on kohalikest taludest päris tööriistad, komplekt setu naise rahvariideid, tikitud rätte jms. (Nagu ka kõrvaloleval fotol näha.) Lisaks ripub ühel seinal fotonäitus, millel on kujutatud kõik Haidaki küla elanikud. (Eriti äge mõte!! J.P)
Hoone on armas ja kenasti renoveeritud. Muidugi on probleemiks see, et mingeid nö sissetulekuid muuseumil ei ole – Eesti riigi raha kulus hoone korrastamisele, aga probleemid on elekter ja küte ning nagu Galina ütles: ta parem ei räägigi pisikesest töötasust. Kohtumistel Krasnojarskis võtsime muuseumi teema küll üles, kuid praegune seis väga lootusrikas ei ole. Ka avamisel viibinud kohaliku omavalitsuse esindajad midagi lubada ei julgenud – küll aga muidugi kiitsid tubli tulemuse eest.

Avamisel laulsid kohalikud setu memmed. Tõepoolest - oleks nagu Lõuna-Eestis, mitte sealt 5000 kilomeetri kaugusel. Rahvastki oli omajagu. Ning muidugi oli ennekõike tore vaadata pisikesi külaelanikke, kelles mõned ka vanaemade leelotusi kaasa ümisesid. (Fotol on üks lastelastest, kes oma vanaemaga kaasa laulis.)
Mida aga tulevik toob, ei oska keegi öelda. Seda isegi mitte muuseumit, vaid pigem kogu külaelu silmas pidades. Näiteks kaob külast ära põhikool (alles jääb vaid algkool), kuid siiani (1. september on loetud päevade pärast!) ei ole suudetud organiseerida lastele koolibussi, mis neid uude kooli transpordiks. Vanemad ja ka lapsed on mures – esiteks on koolipere siiani olnud väga kokkuhoidev, näiteks armastavad kohalikud lapsed väga lugeda.
(Vahemärkusena – ka seekord viisime kaasa kaheksa suurt raamatupakki, mida oma koduraamatukogudest olid lahkelt annetanud kohalikud eestlased Vera Oinets ja Albert Antson. Ka saatkonna poolt viisime koolile venekeelse Eesti Entsüklopeedia ning vene keelde tõlgitud lasteraamatud „Pokud“ ja „Kalevipoeg“. Lapsed muidugi eesti keeles ei loe, kuid kuna viimane raamat oli külaraamatukokku lisandunud aastaid tagasi, siis ollakse „uue“ lugemisvara üle rõõmsad.)
Teine mure on ohtlikud teed, kus pidevalt õnnetusi juhtub. Mitmedki vanemad kardavad just seda kõige rohkem, et laps peab kaks korda päevas loksuma tundide kaupa ohtlikel teedel ja seda arvatavasti mitte just kõige uuema bussiga. Ajakadu veel peale selle, sest buss saab külla tagasi sõitma hakata ju alles siis, kui viimaselgi õpilasel on tunnid läbi – erinevates klassides aga tunniplaanid ei kattu.

Üldiselt oli kohalik seltskond (siiani 80% setud) koloriitne. Memmed lobisevad setu keeles ilma igasuguse probleemita ning on sama lustlikud ja elurõõmsad kui nende kauged sugulased Eestis. (Fotol ootab setu riietes naine muuseumi avamise algust.) Kurb on muidugi see, et peale kooli ja kultuurimaja külas muud töökohad puuduvad ning eks ka noored ihkavad ikka linna parema elu peale.
Kuid küla ümber laiuvaid põlde vaadates ning silmitsedes tõesti musta ja sõmerat mulda, sai täiesti selgeks, miks praeguste elanike esivanemad üle saja aasta tagasi siia „tõotatud maad“ otsima tulid.