Venemaal üks Eesti mälestusmärk jälle rohkem - kalmistu Tveri oblastis

Reedel käisin vaatamas, kuidas saatkonna ja muinsuskaitse seltsi abil avati Tveri oblastis Andreapoli linna lähedal mälestusmärk endisel eestlaste kalmistul. Paiga nimi on Išutino. Kunagi elas sealkandis palju Eestist väljarännanuid, nüüd on sealsed külad ammu tühjad.

Moskvast Andreapoli on üle 400 kilomeetrit. Startisime saatkonna bussiga Moskvast varahommikul, et kella 10 Andreapoli jõuda. Andreapol on samanimelise rajooni keskus Tveri oblastis. Hästi jämedalt öeldes asub Andreapol Rževi ja Velikije Luki vahel, mitte kaugel Moskva-Riia maanteelt keset järvi (rajoonis on 160 järve) ja metsi (70 prossa rajoonist katab mets). Andreapolis endas elab u 9000 inimest, rajoonis 16 000.

Kohalejõudes ootas meid UAZ-kute paraad (fotol) linnavalitsuse ees. Kõik see kohalik rahvas sõitis Išutinosse just nende masinatega, sest nagu meile öeldi, pidi tee sinna suht mülkaline olema. Meile öeldi, et oma saatkonna Mersu-väikebussidega me raudselt läbi ei saa. Meid pidid ümberistumiseks poolel teel ootama metsatööliste võimsad Kamazid.
Kõik läks kak polozhenno! Kuna Andreapoli jaoks oli see suur sündmus – ikkagi välisriigi suursaadik isiklikult saabus! – siis sõitis meie ees kruusateel vilkuritega miilitsaauto. Kruusatee ise oli hommikul värskelt saha siledamaks lükatud. Tegime kohalikele, kes selle tee ääres elasid, väikse teene seega. Tee peal sõitsime ka ühest vanglast mööda, lõbus kant.

Nagu lubatud, siis ootasidki meid kaks oranži võimsat Kamazi (üks neist oli täiesti tutikas, selle juht ütles, et uuena maksab selline Kamaz veidi alla kahe miljoni rubla ehk siis 700 000 krooni). Kasti asemel oli neil suht mugav salong pehmete toolidega. Meile soovitati end rihmadega kinni panna, sest raputamine pidi tulema normaalne. Tuli, aga õnneks oli mööda mülgasteed sõita ainult 2-3kilomeetrit. Paar videonäidet sellest, millist teed mööda tuli sõita.





TAUSTA IŠUTINO KALMISTU KOHTA (see taustatekst on kirjutatud Peep Pillaku poolt, loodetavasti ta ei pahanda, kui ma teie silmaringi laiendamiseks selle lühendatult avaldan. Igatahes suur aitäh Peepule, kes koos Peeter Luksepa ja Maarika Sarapuuga on palju teinud Andreapoli ja Toropetsi rajoonides elanud eestlaste mälestuse säilitamiseks!)
Tänapäeva kaartidelt küll Išutino-nimelist kohta (Eesti piirist umbes 500 km kaugusel) ei leia, sest siin olnud talud ja külad on tühjaks jäänud. Paljud neist olid aga eestlaste poolt asutatud. Alates 1860. aastatest kuni veel XX sajandi alguseni rändas maaotsingutel Liivimaalt Pihkva- ja Tverimaale tuhandeid ümberasujaid. Luterlikke matusepaike rajati mitmele poole Valdai kõrgendiku lõunapoolses osas. Tänaseks on need üldiselt kas täielikult hävinud või ülematmistega muutunud venepärasteks. Tänu oma üksildasele asukohale on Išutino väheseid erandeid ning seetõttu ainulaadne ajaloomälestis.
Išutino kalmistu rajati XX sajandi alguses Taskide perekonna eestvõttel nende poolt ostetud maa-alale. Kalmistu asetseb künkal, kust avaneb maaliline vaade Brosno järvele, teiselpool järve paistab Troitskaja õigeusu kiriku torn. Kalmistu on piiratud põllukividest laotud müüriga, mille idaküljes on väravaava – varem seisis siin puust värav. Müüri põhja- ja lõunakülje pikkus on 47 meetrit ning esi- ja tagakülg ligikaudu 43 meetrit. Ümber müüri väliskülje jookseb kraav. Osaliselt laiali vajunud müüri keskmine kõrgus on veel praegugi 60-70 sentimeetrit.
Vanimad säilinud kivist hauatähised pärinevad XX sajandi algusest ja neil on eestikeelsed tekstid: Siin hiingawad Jssanta rahul August [Task] Surnut 1904 astal 30 detsembril w[anus] 2a[astat] 4[kuud] / Ottu Task Surnut 1907 astal 4 Mail w[anus] 2a[astat] 7k[uud]; Jakob Saarva 1838-1927;.Linda Pallaw 1931; Sarlotte Keerman 1924; [?] Piller; ühel kivil on vaid alles tähed KJ ning kahel kõrvuti asetseval kivil on vaid aastaarvud 1905 ja 1913. Hilisematel kalmudel on ristid ja hauapiirded venepärased ning tekstid venekeelsed: Anna Piller 1938; Janter N D 1875-1931; Koger Rozalia Ivanovna 1908-1992.12-12. Mõnedel hauakividel olnud metallristid on murtud. Paljudel haudadel olid ilmselt puust ristid, kuid need ei ole säilinud, hauakääbaste rivid on aga selgelt näha. Mõnel haual on hiljuti lisatud uued metallist nimesildid. Pärast II maailmasõda on siia vaid väheseid maetud, sest ümberkaudsed külad olid tühjaks jäänud.
Suure töö kalmistu metsast ja võsast puhastamisel ning korrastamisel on teinud ära koos pereliikmete ja teiste vabatahtlikega Vladimir Makarov, kelle ema neiupõlvenimi oli Pauline Koger. (panen siia alla kaks fotot, kust on näha, milline nägi kalmistu 3 aastat tagasi, kui Vladimir seda sõna otseses mõttes hakkas metsast välja raiuma ning milline näeb kalmistu välja nüüd.)




2008. aasta suvel teostas Eesti Muinsuskaitse Selts (EMS) Išutino kalmistule ekspeditsiooni, mille käigus tehti mõõdistamistöid, kaevati välja maa sisse vajunud hauakive, puhastati neid mullast ja samblast, kirjutati ümber hauakividel olevaid tekste ja fotografeeriti. Käesoleva aasta alguses alustati Eesti Vabariigi Moskva saatkonna kaasabil kohalike võimudega läbirääkimisi, et ainulaadne eestlaste kalmistu tähistada ja kaitse alla võtta.
EDASI NÜÜD JÄLLE MINU TEKST
Išutino oli päris ilus koht. Romantiline kasesalu, järv kohe kõrval. Moblalevi siiakanti ei ulatu, peaaegu paradiis. Tegelikult küll kalmistu.

EMSi inimesed olid juba hommikul siia tulnud ja mälestustahvli ilusti paika pannud. Kõik oli tipp-topp. Tükki neli miilitsat olid ka kohale kamandatud (siin nad poseerivad koos saadiku Simmu Tiigiga), pluss saadeti kiirabiauto ka igaks juhuks metsa. Rahvast oli umbes sadakond. Paljud olid just siinsete eestlaste järeltulijad. Jutt kalmistuüritusest oli levinud nagu džunglitrumm, sest isegi Moskvast oli inimesi kohale sõitnud. Kohal oli näiteks Tveri eestlaste ühingu juht Elmar Alias (alumisel fotol seisab ta kõige vasakul, paremal seisab Aleksandr Eunap, kellest tuleb juttu veel allpool). Ta räägib väga hääd eesti keelt. Ütleb, et ühinguse kuulub neil Tveris 20 inimest.


Rääkisin Vladimir Makaroviga, kes oli kalmistu põhiline kordategija ja võsast väljakaevaja.
Kui 62-aastane Vladimir Makarov kolm aastat tagasi pensionile jäi, otsustas ta – eestlastest esiisade ammu metsistunud surnuaed tuleb korda teha. Siis sai surnuaiani põhimõtteliselt ainult jala, mingit teed sinna enam ei läinud.
„Siin oli samasugune mets nagu vot seal!“ näitab Vladimir kalmistul seistes sada meetrit eemal paistva metsatuka poole. „Terve esimese suve viisime siit haudade pealt ainult langenud puid minema.“

Makarov teadis kogu elu, et vanades eestlaste külades asub mahajäetud kalmistu. Kõige viimaseni mattis just tema siia 1992. aastal oma tädi, kelle viimane soov oli puhata oma vanemate kõrval. (Fotol seisabki Vladimir - vasakul - oma tädi haua juures. Paremal samuti Eesti juurtega Vladimir Varres.) Juba siis ei viinud kalmistule ammu ühtegi teed.
„Siia on maetud minu kaks vanavanaisa, vanaisa, palju sugulasi. Tahtsid või mitte, aga tuli see koht, kus nad puhkavad, korda teha,“ räägib Vladimir, miks ta pensionile jäädes kalmistu sõna otseses mõttes metsa alt välja kaevamise ette võttis. „Nende mälestust tuleb austada.“
Vladimir räägib väga tagasihodilikult sellest, kuidas ta esimesel suvel koos oma venna Mihhaili ja lastega käsitsi puid saagisid ning läbi paksu võsa kalmistule teed rajasid. Eriti kohmetuks muutub ta siis, kui kalmistu kordategemise puhuks kogu Tveri oblastist kokku sõitnud eestlaste järeltulijad talle ükshaaval ligi astuvad ja õlale löövad: „Molodets, et nii suure töö ära tegid!“ „Mitte mina üksi, teised aitasid ju ka,“ vastab Vladimir kõigile.
Enne kui üritus peale hakkab esineb ansambel Õunake. Just-just, ärge ehmatage! See on Eesti juurtega pere Eunapite pereansembel. Nende perekonnanimi oli kunagi Õunapuu, aga Venemaal on see moondunud Eunapiks. Nende sugulased Eestis on endiselt Õunapuud loomulikult. Eunapid ise elavad Tveris – isa Aleksandr, naine Inna, tütar Nataša ja poeg Mihhail. Mängivad ehtsaid Eesti lugusid. Hakatuseks mängivad muidugi Eesti hümni, millest on ka video.



Kõigepealt peab kõnet Andreapoli rajooni ülem, südamlik ukrainlane Nikolai Barannik (fotol seisab ta vasakul, kui meie saadik kõnet peab. Taga paistabki kalmistu). Ta on silmnähtavalt elevil mälestutahvlit avades. Ka tema jaoks on see liigutav sündmus. Ta on väga hästi kursis eestlaste ajalooga siinkandis.
„Kerv, Vares, Must, Oinas, Seinas,“ loeb ta peast eestlaste nimesid, kes on ümbruskonnast pärit. „Nende järeltulijad elavad siiamaani meil. Veel pärast sõda olid kolmandik õpilastest koolides eestlased.“
Pärast pidulikku osa ütleb rajooniülem, et tegelikult on tal üks väike vaga soov ka. Nimelt tahaks ta väga leida Andreapolile Eestist sõpruslinna või –valda. Soovitavalt sealtkandist, kust kunagi ümberasujad Andreapoli kanti rändasid. Põhiliselt Valga-, Võru- ja Tartumaalt.

Edasi räägib saadik Simmu Tiik. Tema põhisõnum on: „See on väga hea, et inimesed suhtlevad otse, mitte ainult televisiooni vahendusel,“ lausub saadik. „Inimestel on alati omavahel palju rääkida tavalistest asjadest.“ Rajooniülem Barannik noogutab kõrval aktiivselt selle peale pead. (Fotol rahvas, kes kogunes kalmistule. Parasjagu peab kõnet Peeter Luksep.)
Pikalt räägib ümbruskonna eestlaste ajalugu uurinud Eesti juurtega kodu-uurija Anton Solames, kes avaldas 2007. aastal raamatu “Vene riigi ajaloost ja eesti rahvast sellega seoses” (Iz istorii Rossiiskogo gosudarstva i meste v nem estonskogo naroda), milles autor kirjeldab ka kalmistule maetud perede lugusid. Raamatu teine täiendatud ja parandatud trükk ilmus tänavu EMSi abiga. Eestist tuli raha, aga trükiti kohapeal. (Tema raamatu järgi tuleb välja, et eestlasi elas ka Seligeri järve ääres. See on see kuulus koht, kus Našid oma igasuviseid suurlaagreid peavad ja Eestit sõimavad.)
Solames palub, et kohalik võim võtaks kalmistu kaitse alla, et siin midagi paha ei juhtuks. Ta ei pea silmas rüüstajaid, vaid et keegi ei hakkaks kalmistu lähedal näiteks liiva või tont teab mida kaevandama. Ühe lähedalasuva kalmistuga olla nii juhtunud.
Solames mäletab veel kalmistut, milline see oli enne sõda. „Siis oli siin veel ilus puust värav. Ma mäletan, kuidas ma väikse poisina selle väravaga sõitsin ja laulsin: Uksed valla, uksed kinni!“ räägib ta.
„Eestlased ei tohi unustada, et nende esivanemad on siia maetud. Kui see kalmistu kaob, siis peab meil kõigil häbi olema,“ paneb Solames lõpuks kõigile südamele.

44-aastasele Tamara Leonovale (fotol) läheb Solamehe jutt väga hinge. „See on nii ilus ja hea tegu, et me peame hoolitsema nüüd kalmistu eest,“ ütleb ta. Tamaral on Išutinosse maetud vanaema Salme Pallav. Näha on, et nende pere tee kalmistule, aga nende sugu on pärit kõrvalkülast Istominost, pole sõna otses mõttes kunagi rohtunud, sest 40 aastat tagasi surnud vanaema haud on ilusti aiaga piiratud. Ainus selline haud kalmistul. (Istominos elasid ka eestlased nagu Išutinoski, aga seal elati kauem. Istominost kadusid viimased elanikud 1970-ndatel, aga Išutinost juba enne sõda.)
Tamaral on kaasas vanad fotod ja eestikeelsed sünnitunnistused. „See on meie teise vanaema Salme Kreimanni sünnitunnistus veel 19. sajandi lõpust,“ näitab ta koltunud pabereid. „Ma väga tahaks leida tema sugulasi Eestist!“ Ehk keegi lugejatest teab midagi Kreimannidest-Pallavitest, ma võin info edasi anda.

Muinsuskaitsjatega tuli Eestist kaasa pastor Enn Salveste (ta teenib muidu Peterburis eesti kogudust), kes tegi kalmistul pühitsustalituse, et maetutel oleks rahu igavesti. Peeter Luksepal oli kaasas karbike Eesti mullaga. See sai ka kalmistule sümboolselt heidetud (fotol ongi see hetk). Meie pastor ongi selle videolõigu kangelane. Sealt saab veidi aimu ka kalmistust endast.



Ja selline näeb välja kalmistul avatud mälestustahvel:


VEEL TAUSTA (taas Peep Pillakult)
Eesti muinsuskaitsjates äratas huvi Pihkva- ja Tverimaale väljarännanud eestlaste vastu Peeter Luksep. Ta on ise küll sündinud ja elab Rootsis, kuid tema isa sündis 1920. aastal Toropetsi linnas, kus perekonnal oli kauplus. Luksepad naasesid Eestisse pärast Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud Tartu rahulepingut. Alates 1990. aastate algusest on ta korduvalt külastanud perekonna kunagist asuala koos sugalaste ja sõpradega Eestist, Rootsist ja mujalt. Ta on aastaid kogunud andmeid arhiividest, perekogudest ja isikute mälestustest. Oluliseks kontaktisikuks Andreapolis on olnud tema sugulane Vladimir Kozlov, kelle ema Erna neiupõlvenimi oli Jänes. Kozlovide peres on kõik külalised alati sooja vastuvõtu leidnud.
NÜÜD JÄLLE MINU TEKST
Tagasi kalmistult sõitsin ma ühes autos rajooniülema Barannikuga. Ta siis rääkis, kuidas neil elukene veereb nagu hernes Moskva ja Peterburi vahel. Noored, kes suurlinna õppima lähevad, ei tule keegi tagasi. Positiivne on aga see, et kui veel 10 aastat tagasi suri siin inimesi viis korda rohkem kui sündis, siis nüüd sureb ainult kolm korda rohkem kui sünnib.
Viimasel ajal on hakanud naasma pereinimesed, kes kunagi aastaid tagasi lahkusid. Nüüd tullakse lastega tagasi, et nad saaksid rahus kasvada, et nad väiksest peale oma närve juba ära ei rikuks. Lisaks kolivad väikest viisi Andreapoli näiteks Moskva pensionäre. Müüvad citys korteri maha ja ostavad siia ning teenivad veel väga korralikult vahelt.
Andreapol on ses mõttes pull koht, et sinna keset metsi ehitasid sakslased 1990-ndate algul Saksamaalt lahkunud Vene ohvitseridele linnaku. Korralikud viiekordsed majad, aga no jummala kolkas. Pole seal erilist infrat ega midagi. Vaikselt on paljud muidugi sealt ära kolinud. Need, kellel on õnnestunud korter maha müüa. Kusjuures need sakslaste ehitatud korterid on üsnagi kallid. Baranniku jutu järgi maksavad linnakus 3-toalised korterid 60 000 dollarit! Ma ei kujuta päris hästi ette, et kes sinna sellise raha eest kortereid ostab, aga ilmselt siis need samad Moskva pensionärid.
Teine märkimisväärne asi Andreapolises on lennuväebaas, mis on oluline lüli Moskvat kolme rõngana ümbritsevas lennuväekaitses. Osad kohalikud väitsid, et see kavatsetakse varsti kinni panna, aga rajooniülem väitis, et see on vale jutt.
Lennuväli on koduks mitmekümnele hävitajale Mig-29-le. Nende Mig-29 on tegelikult väga kurb lugu (oleneb muidugi kellele...) Eelmise aasta lõpus kukkus neid mitu tükki alla ning ajutiselt lennud peatati üle Venemaa ning hakati uurima lennukite seisukorda. No ja sel nädalal Kommersant siis avaldas kontrolli tulemused – ligi 80 prossa neist on rooste lihtsalt ära söönud. 291 Mig-29 hävitajast, mis on relvastuses, võib õhku tõusta vaid 55-60 lennukit...
Andreapolis paistis lennukitega asi korras olevat, sest kalmistult tagasi jõudes nägime, kuidas üks lennuk linna kohal surmasõlmesid tegi. Täitsa vaimustav. Barannik seletas, et see on üksuse komandör, sest ta ei luba kellelgi muidu linna kohal lennata. Erandi pidi ta tegema vaid endale.
Panen lõppu paar videot, mis ma tagasiteel Išutinost Andreapoli tagasi tegin. Esimesel videol on üks tavaline küla ja teisel saab veidi aimu milline näeb välja see vangla, millest ma alguses kirjutasin.