laupäev, jaanuar 30, 2010

Varvikas Odessas ja rahvuslikus Laane-Ukrainas

28.jaanuar - Odessas
Miljoni elanikuga Odessas olin kokku ainult yheksa tundi, mis oli selle suureparase linnaga tutvumiseks muidugi yleytlemata piiratud aeg. Kui Kiievis tahtsin kohtuda yhe kunstnikupaari ja politoloogidega, Donetskis kaevurite ja ametiyhingutegelastega, siis Odessas oli minu siht Shota Gulijev, Odessa vanima shampuse- ja veinitootja Franzuskii Bulvar asedirektor.
Nende firma ekspordib Eestisse muide samanimelist shampust - Franzuskii Bulvar. Mulle teehti vaike degusteerimisvoor ja voin kinnitada, et hea kraam. Aga veelgi rohkem yllatasid mind nende veinid! Kui need ykskord Eestisse jouavad, siis soovitan vagagi proovida. Kaubamark on sama. Eriti soovitan sarja „Vino Gulijeva“, mis on tehase omanike nime jargi. Vaga head ja huvitava maitsega Chardonnay'd ja Cabernet'd. Proovige-proovige huvi parast! Ka hinna poolest peaksid vaga tarbitavad olema, kuigi mul pole muidugi aimu mis hinnaga nad Eestisse jouavad. Tehase firmapoes maksid need suursjargus 50-55 Eesti krooni pudel. Poes myydi muide ka lahtist punast veini (Cabernet) ja valget hinnaga 12-13 grivnat liiter ehk siis veidi yle 15 krooni liiter...
Veinikeldi ajalugu on juba 150 aastat. Toodangust kuus protsenti laheb ekspordiks, peamiselt lahinaabritele, aga mitte enam Venemaale, sest sealt on probleem raha kattesaamisega.
Joudsin ara vaadata Odessa ooperiteatri, mis pidavat olema Euroopas yks uhkemaid, ning kuulsa Potjomkini trepi. Talvel ei mojunud trepp vaga pompoosselt. Kohalikud ytlesid, et trepi mojulepaasemiseks tuleb seda alt yles vaadata. Mina vaatasin ylevalt, ei viitsinud alla marssida.
Kyll aga puutusin kokku Ukraina infrastruktuuri vananemisega jalle. Mul oli seal yks korter pooleks paevaks voetud, et kahe rongi vahel veidi puhata. Ohtupoole laks plaksti kogu kvartalis elekter ara. (Paev hiljem Lvivis kordus sama peaaegu kogu kesklinnaga.) Infraga tuleb vaesel Ukrainal veel kovasti probleeme – eriti gaasitorud, elektrivorgud, teed. Ma kahtlustan, et eriti ei aita seda probleemi lahendada ka jalgpalli EM 2012, sest minu arusaamist mooda tahendab see staadionite korval enamasti lennujaamade ja sealt staadionile-kesklinna viivate teede ehitamist, millel pole jallegi kogu rahva seisukohalt suurt tolku.
Raha riigil aga infra uuendamiseks kusagilt votta pole. Riigi valisvolg on niigi praegu 85 protsenti GD-st ning kasvab veelgi. Grivna kurss dollari vastu on alates majanduskriisist langenud 60 protsenti.
Odessa kui venekeelne linn on yldiselt Janukovitshi poolt, kuigi mulle tundus, et sealgi oli levinud yle Ukraina kurtmine – tegelikult ei tahaks eriti kummagi poolt valida, valik tuleb teha kahe halva vahel.
Ohtul, kui oli rongiga juba tund aega soitnud Lvivi poole, sain Eesti numbriga mobiiltelefonile EMT-lt teate: „Tere tulemast Ukrainasse!“ Lopuks ometi!

29.jaanuar – Lviv ja Ivano-Frankivsk
Lvivi joudsin kell 6 hommikul. Onneks oli jaamas suur saal, mis kirjade jargi oli „suurendatud mugavuse saal“. Tund seal istumist maksis 3 grivnat (5 krooni) ja vahe koridoris istumisega oli see, et seal oli vaike baar (kus suur tee ja suur kotletivoileib toimatiga maksis 11 grivnat ehk 15 krooni), soojem ja internetinurk. Viimane oli mulle tahtis ootamatus, sest sain sealt oma lood ara saata.
Hiljem pidin tuttavatega kokku saama, jalutasin labi linna ning huvitav kyll, aga Lviv oli selle nadala jooksul esimene linn, kus oli kovasti aru saada, et valimiste highlight on tulemas – vaga palju Julia ja Viktori plakateid.
Lviv on, mis seal raakidagi, vaga ilus linn ning erinevalt Kiievist ja Odessast olid vahemalt kesklinnas tanavad lumest puhastatud. Kesklinnas on paris mitu kohvikut tasuta wifiga, selles mottes probleemi pole (kuigi nt vaksalis tasutaa wifi ei toiminud, kuigi nad seda reklaamisid).
Linnas on kaks muuseumi, kus saab ylevaate Ukraina iseseisvuse eest voidelnud UPA tegevusest, mis siis enne seda tegi koostood Saksa voimudega, aga nagu nagid, et Hitler ei taasta nende eesmarki Laane-Ukraina vabariiki, siis poorasid pyssid kohe sakslate vastu ning sodisid kuni 1944. aastani nende vastu, hiljem kuni 1950-ndate keskpaigani aga aktiivselt Noukogude voimu vastu. Linnamuuseumis mulle ekskurskooni teidnud Andhri ytles, et kokku osales relvastatud voitluses Noukogude voimu vastu 100 000 inimest. Koige viimane metsavend (kuigi selge, et mingit relvastatud vastupanu ta enam ei osutanud, ta lihtsalt kartis koik need 40-45 aastat valja tulla) oli valja tulnud alles 1991. aastal. Tanaseks on see mees kahjuks surnud. Andhri tegi ekskursiooni ukraina keeles, millest sain lopuks paris hasti aru. Paljud sonad hakkasid ju korduma.
Muuseumis olid paris agedad joonised UPA-meeste punkritest, kus nad talvitusid. Nad olid voimelised seal talve yle elama nii, et valjas yldse ei kainud, et jalgi mitte jatta. 30 km Lvivist pidi olema koht, kus yks selline punker on rekonstrueeritud. Lvivi kesklinnas on aga stiliseeritud restoran, mis meenutab sellist punkrit. See on samuti maskeeritud nagu paris punker. Ilma paroolita sind sisse ei lasta. Koputamise jarel pead uksepilusse hyydma „Slava Ukrainu“ ehk siis Au Ukrainale, siis kysitakse vastu, et ega sa moskal (mis laaneukarainlaste mosites tahendab halba venelast) voi juut ole. Kui ei, siis avatakse uks. Juudi-kysimuse peale tekkis mul tugev torge, aga mu saatja vedas sisse. Juute Laane-Ukrainas ei sallita ja sellel ajaloolised pohjused. Ma ei hakka siis oma profaani seletusega esinema. Loodetavasti ilmub jargmise nadala lopus Paewalehes intervjuu kaasaja Ukraina yhe kuulsama kirjaniku Juri Andriuhovitshiga, kes siis mu palve peale selgitas tausta.
Lvivist paningi bussiga edasi Andriuhovitshit intervjuuerima Ivano-Frankivskisse, kuhu oli umbes 150 km. Kohalikud hloptshy'd on liikluses paris hullud. Kolme tunni jooksul osalesime oma mikrokaga ise yhes avariis, nagime teist ning seisime pikalt teele poiki keeranud haagisega Kamazi jarel. Kui lopuks Kamaz oigetpidi jalle oli, jooksis meie mikrobussi juht sisse: „No taitsa purjus oli paaren!“ Koik reisijad noogutasid arusaavalt.
Ivano-Frankiviskist pole mul suurt midagi raakida. Saabusin suht othul, eriti linna ei nainud, mul oli vaid yhte intervjuud teha. Kui keegi satub, siis soovitan oobida keskvaljakul hotellis Nadija (ukraina keeles lootus), mis on linna suurim ning ilmselt ka parim. 300 grivnat (500 krooni) oo. Parim hinna ja kvaliteedi suhe Ukrainas, mis ma nadala jooksul nainud olen (hommikusoogiks pakuti koige muu hulgas verivorsti!).
Tellisin hotellis, et nad peseksid mu riided ara. Tuli tadi ukse taha, riiete jarele, ja hakkas midagi ukraina keeles raakima. Ma enamusest ei saanud aru, kysisin talt vene keeles vastu, ta ikka ukraina keeles. Tykk aega raakisime niimoodi, aga naha oli, et tema saab minust aru. Lopuks ytlesin talle, et kuulge – ma ei ole Donetskist ja ma ei ole venelane, do you speak English? Siis laks tadi kohe vene keele peale yle! Koik tuleb tuttav ette, eksole! Tervitusi Eestisse siinkohal!
Isegi siin Laane-Ukrainas kuuleb kohvikutes-kortsudes vaga palju venekeelset muusikat, kuigi vene keel peaks vaga out olema. Sama muide on Gruusias. Ukraina telekanalid on tais Venemaa sarju ja vene keeles muidugi, subtiitrid all.
Reisimisest. Rongiga Ukrainas soitmine on Eesti inimese jaoks vaga odav. Ma olen peaaegu tiiru teinud juba ymber Ukraina. Kiievist Donetskisse, sealt Odessasse ja sealt Lvivi kaudu Ivano-Frankivskisse (viimane vaike ots oli bussiga) laks mulle kokku maksma 535 grivnat. Kiievisse tagasijoudmine laheb maksma veel maksimum 200 grivnat. Nii et siis kokku laheb sisuliselt tiir ymber Ukraina (Euroopa suurim riik, kui ma ei hakka Venemaa Euroopa-osa ega ka Tyrgit arvestama) maksma koigest 735 grivnat ehk 990 krooni! Vaga odav. Aga ukrainlase jaoks mitte, sest ametliku statistika jargi oli eelmisel aastal Ukrainas keskmine palk 1850 grivnat (2500 krooni!). Lvivi kohtusin kohaliku muusueumi direktori Tarassiga ja ajakirjaniku-politoloogi Sofiaga. Kysisin ka nende palkade kohta. 32-aastase Tarassi viimane direktoripalk oli 2700 grivnat (3645 krooni). Sofia teenib oppejouna Lvivi ylikoolis 1000 grivnat (1350 krooni), aga ta ei toota seal taiskoormusega, lisaks saab ta kohalikus TV-s oma poliitilise talk-show juhtimise eest korra pealt 100 grivnat (135 krooni). Saade on kord nadalas. Rahalises mottes paastab teda, et koos vanematega on neil perefirma, mis pakub giiditeenuseid Lvivis.
Lennukiga on jallegi suht kallis reisida, sest Ukraina omapara on selles, et suurte linnade vahel ei kai otselende, vaid koik lennud tuleb teha labi Kiievi. Nt ei saa lennata Donetskist Odessasse otse, vaid Donetsk-Kiiev-Odessa. Samamoodi ka ka Odessat Lvivi, ymberistumisega Kiievis. Nii aga tulevad piletihinnad siselendudel alates 200 dollarist, vahemalt Aerosvitil.
Ivano-Frankovskis kaisin restoranis, nimega Slavutitsh. Selline keskmine koht. Soin seal seenesuppi, loomaliha Karpaatide-moodi, puuviljasalati ning join tomatimahla, 150 grammi viietarni konjakit Ararat (mis kindlasti ei olnud ehe, sest muidu poleks kuidagi saanud 100 grammi maksta 13,5 krooni....) ja yhe espresso. Kokku oli arve 110 grivnat ehk 150 krooni ehk kymme eurot. Ja sellised hinnad on igal pool Ukrainas keskmiselt.

2 kommentaari:

Tank ütles ...

Äkki räägid sellest punkritaolisest kõrtsist pisut lähemalt?
Ja Lvivi kohta võiksid pikemalt kirjutada. Pole ise seal käinud aga mu isa on ning talle jättis see linn, täpsemalt vene-ja kommunismivastasus kustumatu mulje.

Anonüümne ütles ...

Käisin Lvivis 1985 aastal, see oli üks parimaid reise elus. Mõtlesin tookord, et see on linn, kus tahaks elada (Eesti järel muidugi), olin selleks ajaks päris palju rännanud ja näinud. Meie grupi tüdrukud lahkusid sealt pisaratega, kahju oli lahkuda.