10 olulisemat sündmust tänavu Venemaal

Proovin ennustada minu arust kümmet kõige olulisemat sündmust ja arengut tänavu Venemaal (Venemaa välispoliitikat puudutava jätan kõrvale). Lisan iga sündmuse juurde ka oma ennustuse, siis on aasta lõpus hea kõigil näpuga näidata, et ei jaga ma suurt midagi Venemaa-asjadest :) Venemaal toimub muidugi nii palju huvitavat, et igal huvilisel on kindlasti oma edetabel ning oma indikatiivsed sündmused, mille järgi ta otsustab, mis suunas seal asjad liiguvad.

65 aastat Suure Isamaasõja lõpust
Emotsionaalselt kindlasti Venemaa tänavune tippsündmus toimub 9. mail. Kremli ametnikud on lubanud, et see tuleb nii suurejooneline, et „see jääb meelde tervele planeedile“. Esimest korda NSVL ja Venemaa ajaloos toimuvad Kaliningradist kuni Vladivostokini kõikides suuremates linnades veteranid ja sõjaväe praadid ühel ja samal ajal. Kogu Venemaa marsib 9. mail täpselt kell 10 hommikul Moskva aja järgi. Pärast suurejoonelist sõjaväepraadi pannakse Moskva Punane väljak kinni ning seal algab kapitaalremont.
Eestit puudutab sündmus niipalju, et kas meie president Toomas Hendrik Ilves läheb koos paljude riigijuhtidega paraadile Punasele väljakule? Pakun, et Ilves sõidab Moskvasse. Kui lühidalt põhjendada, siis esiteks on see suurepärane võimalus Eestil endal näidata algatust, et me tahame suhteid Moskvaga normaliseerida, kartmata kuidagi süüdistust, et Eesti teeb Venemaale mingei järeleandmisi heate suhete nimel. Ilvese minekus 9. mail Moskvasse pole midagi alandavat või piinlikku. Teiseks tuleb kohale kogu maailma riigipeade eliit – kindlasti Merkel ja Szarkozy ning Moskvas usutakse praegu väga, et saabub ka Obama. Kummaline, kui Eesti president siis puudub põhjusel, mida on raske ülejäänud maailmale seletada.

Kas Venemaal jätkuvad tehnogeensed suurõnnetused?
Nagu juhtus möödunud suvel maailma ühes suurimas hüdroelektrijaamas Sajaano-Sušenskis, kus lendas vastu taevast (õigemini vastu lage) üks turbiinidest ning hukkus 75 inimest. Jaam töötab endiselt vaid osalise koormusega. Pärast õnnetust tuli nagu paisu tagant hoiatusi – Nõukogude-aegne infrastruktuur, mille uuendamine jäi unarusse, hakkab üles ütlema. Ka Venemaa eriolukordade ministeerium kardab seda. Kõigele lisaks paistab tänavu Venemaal külm talv tulevat. Anatoli Tšubais, kes vahepeal oli Venemaa riikliku energiafirma juht, ennustas aasta tagasi, et 2010. aasta algul tabab Venemaad energiakriis ning osa linnade elanikkonda tuleb evakueerida.
Pakun, et nii hullult ei lähe, nagu Tšubais ennustas, aga tehnogeenseid suuremaid õnnetusi pigem juhtub kui ei juhtu. Näiteks gaasitorustikega. Venemaal on 21 000 km magistraalseid gaasitorusid, mille eksplutatsiooniaeg on ammu ümber. Lisaks on üle 21 000 gaasireguleerimisjaamu, mille kasutusaeg on samuti ületatud. Jaamadest oli eelmise aasta lõpuks kontrollitud vaid pooled.

Soome lahes algab Nord Streami ehitus
Gazpromi peadirektor Aleksei Miller teatas eelmisel nädalal, et Peterburi külje all alustati kompressorjaama Portovaja ehitamist, mis on Nord Streami nimelise gaasitoru viimane maapealne ehitis. Juba aprillis algab Milleri sõnul Venemaalt Saksamaale ulatuva gaasitoru ehitamine Soome lahes. Tegemist on Venemaa rahvusliku liidri Vladimir Putini jaoks sisuliselt isikliku projektiga ning pole kahtlust, et läbi Soome lahe ja Läänemere jooksva toru ehitus jõuab lõpule. Iseasi, kas õigel ajal. Plaanitud on, et gaasitoru esimene järk lastakse käiku 2011. aasta lõpus või 2012. aasta alguses. Selle 1200 km vee all jooksva toru esialgne maksumus oli 2,5 miljardit eurot, aga tänaseks on hind kallinenud kolm korda – 7,4 miljardi euroni.

Kas Hodorkovski mõistetakse veel pikemaks ajaks vangi?
Tõenäoliselt kevadel või suve algul tuleb otsus Venemaa kunagise suurima naftafirma Jukos looja ja juhi Mihhail Hodorkovski uues kohtuprotsessis, kus süüaluse pingil istub veel Platon Lebedev. Putini isiklik vaenlane Hodorkovski on juba vangis istunud üle kuue aasta ning peaks eelmise kohtuotsuse järgi vabanema 2011. aasta sügisel (vahetult enne järgmisi duuma- ja presidendivalimisi Venemaal!). Kelmuse ja maksude tasusmisest kõrvalehoidmise eest 2005. aasta süüdi mõistetud Hodorkovskit süüdistatakse nüüd sellest, et ta varastas Jukose tütarfirmadets naftat 450 miljardi rubla (Eesti Panga 15.jaanuari kursi järgi 166 miljardit krooni) ja 7,5 miljardi dollari eest (81,5 miljardit krooni). Teda ähvardab kuni 20-aastane vanglakaristus. Uuesti täie rauaga süüdimõistmisel vabaneks praegu 47-aastane Hodorkovski vanglast alles pensionärina.
Paljud loodavad Läänes ja ka Venemaal, et Venemaa praegune president Medvedev, kes räägib palju õigusriigist, laseb Hodorkovski vangist välja. Ennustan, et seda ei juhtu (kasvõi ülal sulgudes viidatud põhjusel) ning ta mõistetakse uuesti süüdi. Küll aga võib juhtuda nii, et talle ei mõisteta vangla-aastaid täie rauaga, vaid näiteks ainult viis aastat vangistust.

Kas tandem Medvedev-Putin sõidab endiselt ühes suunas?
Ennustatakse, et 2010 tuleb Medvedevi jaoks otsustav aasta, kui ta tahab Putini asemel ise kandideerida 2012. aasta kevadel uuesti presidendiks. Aga nii ennustati juba 2008 ja 2009. aastal, et see tuleb Medvedevi jaoks otsustav. Ei tule ka 2010. aasta otsustav, tänavu ei selgu midagi. Käib samasugune vaikne vaibaalune võitlus, millest meie, kõrvalvaatajad, võime vaid mingite märkide järgi teha oletusi. Kõik selgub jälle viimasel hetkel ehk 2011 sügisel või päris aasta lõpus. Kumbki pole huvitatud asja teravaks ajamisest liiga vara. Aga võib olla on nad juba omavahel kõik kokku leppinud ja kõik otsivad ilmaasjata musta kassi mustas toas?
Mis Venemaa sisepoliitikasse puutub, siis kindlasti tuleb üllatusi, mida me ei aimagi. Kindlasti tuleb aga jälgida, millega lõppeb suur kuberneride vahetuse karusell, mis algas eelmise aasta sügisel. Selle aasta lõpuks tuleb välja vahetada või uuesti ametisse jätta 33 kuberneri (u 40 protsenti kõigist kuberneridest). Need on Venemaa sisepoliitikas olulised otsused, kuigi kuberneridel pole muidugi nii suurt võimu kui ütleme 10 aastat tagasi. Aga see näitab vähemalt seda, et kui palju Medvedev suudab oma tahtmist läbi suruda. Esimene suurem intriig saabub jaanuari lõpus-veebruari alguses – kes saab ülimalt korrumpeerunud ja vägivaldse Dagestani presidendiks?

Sõjaväereform heidab kümneid tuhandeid ohvitsere tänavale
Venemaa sõjaväereformil on tänavune üks võtmeaastaid. Väeüksuste ümberformeerimine hakkab lõpule jõudma, nüüd asutakse inimeste kallale. Õigemini ohvisteride kallale, sõna otses mõttes. Praegu teenib armees ja laevastikus Venemaal 365 000 ohvitseri. Vene asekaitseministri Nikolai Pankovi sõnul jääb 2010. aasta lõpuks neist teenistusse alles 127 000 ohvitseri. Mis saab ligi veerand miljonist hea relvakäsitlemisoskusega endisest ohvitserist? Kellele pealegi riik peab vastavalt seadusele teenistusest erru arvamisel korteri andma, mis käib riigile ilmselgelt üle jõu. Osa neist on ilmselt nõus laskma ennast degradeerida allohvitserideks – seersantideks ning mitšmanideks. Kui palju aga neist ühineb kuritegevusega – see on küsimus.

Kas Moskvas ja Peterburis pekstakse miitingulisi edasi?
Kirjutasin eelmisel aastal, et minu jaoks hakkab Medvedev Putinist erinema siis, kui OMON ei peksa ega vahista valimatult nn radikaalse opositsiooni miitingutel (Mittenõustujate marsid) osalejaid. Ei kisu enam tüdrukuid ja naisi juukseidpidi mööda asfalti. Seni pole midagi muutunud. Viimati võttis OMON 31. detsembril „Mittenõustujate marsil“ kinni isegi 82-aastase Venemaa ühe tuntuma inimõigustekaitsja Ljudmilla Aleksejeva ning viis ta arestikambrisse. OMONile ei meeldinud, et vana daam plakatiga seisis. Mittenõustujatel ei ole Moskvas ega Peterburis kuigi palju poolehoidjaid ning see on mõistetav. Aga miks ei lubata neil – kellel pole isegi eriti toetajaid – rahumeelselt miitinguid pidada? Ei tundu kuidagi usutav selle taustal Medvedevi hüüdlause: Vabadus on parem kui mittevabadus. Ennustan, et vaevalt tänavu midagi muutub. Mittenõustujate marsse pekstakse edasi. Iseasi, et marssi organiseerijad võivad midagi uut välja mõelda. Eraldi küsimus – mitu opositsioonilist ajakirjanikku ja inimõiguste kaitsjat tapetakse tänavu Venemaal?

Kas näeb märke Venemaa majanduse moderniseerimisest?
See jääb endiselt Venemaal moesõnaks, aga kahjuks ei midagi rohkemat. Nezavissimaja Gazeta kirjutas hiljuti juhtkirjas, et viis peamist suunda, mille moderniseerimisest president Medvedev pidevalt räägib, saavad tänavusest Venemaa riigieelarvest vähem kui 0,1 protsenti! Kõige muu kõrval on see ka selge märk, kui tõsiselt Medvedevi üleskutseid võetakse... Eraldi toob ajaleht välja, et näiteks üks presidendi lemmikprojekte meditsiini, tervishoiu ja sotsiaalkindlustuse internetiseerimisest saab tänavu viis miljonit dollarit ehk ühe rubla iga Venemaa elaniku kohta! Viis miljonit ja Venemaa suurus.
Ettevaatlikuks teeb see, et naftahind on taas 80 dollari kandis ning juba on näha, kuidas osa Venemaa juhtkonnast kergendatult hingab – kriis on läbi ning taas on raha. Mis omakorda tähendab, et reformid pole vältimatud, saab läbi ka moderniseerimiseta, mis kõlab ikka väga kahtlaselt. Venemaal on oma saatus, on selliste inimeste postulaat. Ühesõnaga – minu arust pole tegelikust moderniseerimisest Venemaa jälgegi...

Venemaa muudab ja seejärel tõstab sotsiaalmaksu
Venemaa jõustub tänavu üks väga oluline maksureform – kaob ära ühtne sotsiaalmaks, mille asemele tulevad nö kindlustusmaksed, mis tõusevad üsna karmilt. Kindlustusmaksed hakkavad otse laekuma riigieelarve välistesse sihtotstarbelistesse fondidesse: sotsiaalkindlustuse fondi (Фонд социального страхования), pensionifondi (Пенсионный фонд) ja kohustusliku meditsiinilise kindlustuse fondi (Фонд обязательного медицинского страхования). Reformi mõte on selles, et teha riiklik sotsiaalsete kohustuste süsteem, milles liigub sadu miljardeid rublasid, läbipaistvamaks ja õiglasemaks. 2010. aastal jäävad maksud fondidesse samaks mis seni – 20 % pensionifondi, 2,9 % sotsiaalkindlustusse ning 3,1 % medkindlustusse ehk kokku maksavad tööandjad 26 protsenti. 2011. aastast tõusevad kindlustusmaksed aga järsult – kokku koguni kaheksa protsenti, 34 protsendini! Sellest 26 % pensionifondi, 5,1 % medkindlustusse ning 2,9 % sotsiaalkindlustusse. Venemaa äriorganisatsioonidele see maksureform loomulikult ei meeldi ning nad on ennustanud ümbrikupalkade suurt tõusu.

Igavene küsimus – mis juhtub Põhja-Kaukaasias?
Väga keeruline ennustada, aga üks on kindel – seni kuni jätkub seal tohutu korruptsioon, jätkuvad „bojevikkude“ rünnakud ja pommiplahvatused. Võib rääkida mida tahes „bojevikkude“ päritolust ja eesmärkidest, aga riigiametnike korruptsioon on neile väga toitev pinnas. Dagestanis ja Ingušeetias on nad massiliselt pannud korrumpeerunud riigiametnikele nö „maksud peale“. Sealt tuleb priske osa nende finantse.
Aasta algas kõige verisemalt Dagestanis, aga sellel on selge põhjus – peatselt selgub, kellest saab vabariigi president järgmiseks neljaks aastaks. Eelmise aasta lõpus Venemaal absoluutselt noorimana miilitsa kindralmajori pagunid saanud 33- aastane Ramzan Kadõrov jätkab tasapisi oma iseseisvuse suurendamist. Eelkõige hakkab ta Groznõi lennujaama kaudu rahvusvahelise kaubanduse edendamist, mida Moskva ei suuda kontrollida. Mõnus rahavoog Kadõrovile. Ingušeetia presidendi Jevkurovi algatused surevad vaikset surma, kuigi vabariigis muutub veidi rahulikumaks ning inimesi kaob vähem. Üldiselt pole aga Põhja-Kaukaasias põhjust arvata, et tänavune aasta tuleks oluliselt vähem verisem kui eelmine kui regioonis tapeti üle 250 õiguskaitseorgani töötaja ja ametniku. Sõda hingitseb seal tasapisi edasi.

P.S. Omaette küsimus on veel see, kuidas seedib Vene riigieelarve ära tänavu ees ootavat 46-protsendilist (!) pensionitõusu, mis jätkub ka järgmistel aastatel, kuigi siis juba väiksema mahus. Kas see on aeglase toimimisega pomm riigieelarvele? Veel üheks oluliseks sündmuseks on kindlasti oktoobris läbi viidav Venemaa rahvaloendus, mille tulemused on kindlasti väga huvitavad, kui muidugi andmed ausalt avalikustatakse. Saab näiteks teada, kui palju eestlasi Venemaal elab.