Tom Stoppard küsis kümnetunnise etendusega – mis saab Venemaast?

Laupäeva veetsin ma teatris. Täpsemalt Moskva Akadeemilises Noorsooteatris (RAMT), mis asub kohe Suure Teatri kõrval. Läksin sinna kella 12 päeval ning tulin välja alles peale kella 10 õhtul. Lihtsalt etendus kestis nii kaua! Isiklik rekord. Ma pole kunagi nii pikka näidendit vaadanud. Viis vaheaega oli.
Tegemist oli Tšehhis sündinud kuulsa Tom Stoppardi ühe kõige kuulsama näidendiga „Utoopia rannik” (The Coast of Utopia). Õigemini see on triloogia, mis koosneb kolmest eraldi näidendist. Neid tükke võib ka eraldi mängida, aga kuna tegelased on samad, siis on tore vaadata seda kõike ühtejutti. Mida muidugi tehakse maailma teatrites suht harva, sest kümnetunnise etenduse tegemine pole ilmselt maailma kõige lihtsam asi.
A tükk ise räägib Vene mõtlejatest ja kirjanikest 19. sajandi keskel. Peategelased on sellised tuntud kujud nagu Herzen, Bakunin ja Belinski. Tegevus toimub 1833.aastast kuni 1868. aastani.
Päris hea oli, kohe ütleks, et paganama hea. Stoppard on ikka väga hea, vaimukas kirjutaja! Kahju, et enamusel teist pole võimalik seda vaadata. Tasuks. Stoppard on endale Venemaa igavesed küsimused hästi selgeks teinud. Kohe etenduse alguses karjatab Bakunin – Mis saab Venemaast? Ja vastust otsitigi siis kümme tundi. Ja vastust ei leitud.
Kõige värvikam tegelane oli Belinski (teda mängis ka muidugi väga hea näitleja - Jevgeni Redko) – parajalt udu ja närviline tüüp. Bakunin oli just selline jõuline, nagu ma seda anarhisti ette kujutasin. Kõige imelikum oli Herzen. Mina kujutasin teda ette uhke vene aristokraadina, peenete näojoontega jne, aga etenduses oli tast tehtud välimuselt selline tünnisarnane talumees.
Naisnäitlejad olid kurat ilusad, neid võis jäädagi vahtima.
See „Utoopa rannik” oli eelmisel aastal ilmselt kõige enam räägitud teatriprojekt Venemaal. Stoppard käis ise siin kohal, vaatas kuidas lavastatakse, olla jäänud rahule. Tüki lavastas muidu Aleksei Borodin, kes on seal RAMTis põhiline lavastaja.
Ma rohkem ei viitsi kirjutada, aga ilmselt ma kirjutan sellest tükist Päewalehte ka. Kes tunneb huvi, siis siit saab selle tüki kohta lugeda.
Mis veel siis?
Aaa, ühed Tallinnast tulnud tuttavad rääkisid hea loo. Sõitnud nad Moskva metroos, tulid peatuses maha, hakkavad eskalaatori poole minema ja mis nad näevad! Metroojaamas istub pingil üks noorem mees, müst silmini pähe tõmmatud, püksid rebadel ning rahulikult onaneerib! Käsi käis muudkui tsahh-tsahh. Ja ei häirinud teda kuidagi mööda kõndivad inimhulgad. Ja muideks ta ei häirinud ka kuidagi neidsamu inimhulkasid. Moskvalased on nii ükskõiksed, et sa võid kasvõi oma tilliga pähkleid purustada tänaval, keegi ei pööra sulle eriti tähelepanu. Mõtleks, onaneerib metroos! Tänaval on ju külm juba!
Needsamad tuttavad kommenteerisid hästi ka olukorda Moskva klubides – „meeletu suitsuhais võttis pildi eest!”
Moskva restodest paar asja veel. Ma olen kunagi juba kirjutanud business lunchidest,mida siinse restod pealelõunat pakuvad. Saad kuskil 150-400 rutsi eest supi, salati ja prae. Aga mõned restod ei paku selle raha eest juua ning siis pead nt tee või mingi muu joogi eraldi ostma. Ja siis tulebki välja, et see jook tuleb pea sama kallis kui ülejäänud lunch.

No näiteks ükspäev käisin Tverskajal Mehhiko kõrtsus La Cantina lõuna ajal söömas. Lunch maksis 250 rutsi, aga kann teed sinna juurde 150 rutsi (66 krooni). Üleeile jällegi võtsin lõunat kodu lähedal kohas nimega HELP (1. Tverskaja-Jamskajal, Belorusski vaskali väljaku lähedal, siin fotol on üks vaade väljakule). Seal maksis lunch 160 rutsi, võtsin juurde ühe mojito ja see maksis 180 rutsi ehk siis oli lõunast kallim. Aga see mojito oli vähemalt hea, väga värske piparmünt oli sees ja seda just väga tihti siin Moskvas ei saa. See oli seda imelikum, et koht ise oli üsna saast, aga tegid nii head Mojitot.
Moskva restode vaenlane number 1 on üksik külastaja. Üksik külastaja pannakse alati suht kõige ebamugavamasse kohta istuma, laud on reeglina sigaväike. Ma olen paar kord riielda saanud, kui ma olen üksi istunud näiteks neljainimese lauda, et kuhu te ronite, te olete ju üksi! Miks te hoiate nii suurt lauda kinni! Minge vot sinna, nurka!

Tverskaja peale ilmus megareklaam, mis on vähemalt 100 meetrit pikk. Isegi Putinit ei näidatud valimiste ajal nii suurelt reklaamilt. Samsung tegi Ühtsele Venemaale ära. Ei tulegi meelde, et oleksin Moskvas pikemale pinnale laotatud reklaami näinud.
Paar linki ka. Esimeses räägib üks Kommersandi ajakirjanik, kuidas ta Eestis puhkamas käis ning ei leidnud eet ühtegi fašisti. Teine on Pervõi Kanali uudislugu vaprast tüdruk-Našistist, keda Eesti ja Euroopa Liit kotivad ehk siis lugu „topeltstandartidest”.