Tagasi Moskvas - Vene talve pole kusagil, töölistel närvid läbi

Nonii, ahoi! Vahepeal olin pikalt Tallinnas ja mujal, nüüd tagasi Moskvas. Ega siin vahepeal ju suurt midagi sündinud. Jaanuari algul olid Moskvas tänavad nii inimtühjad nagu oleks kesklinn elanud permanentses pommiähvarduses, kirjeldas üks tuttav neid Venemaa pikki puhkusepäevi.

Moskvas oleks nagu kevade algus. Plusskraadid, aastalõpu lumi on viimase killuni kokku korjatud. Tegelikult täna õhtul on nagu kergelt miinust, aga lund ei kusagil. Väga harjumatu Venemaa kohta. Eelmine talv oli juba Moskvas kohatult soe, ei tea kas tänavu tuleb uus rekord. Mul pole selle vastu midagi, riided ei saa poriseks. Fotol on näha kunstnikke lumeta Arbatil.
Täna korraldas Vene välisminn välisajakirjanikele vastuvõtt. Minister Lavrov ise oli kohal. Pidas lühikese kõne, kus kiitis Venemaad ning häid suhteid Hiina, India, Brasiilia, Lõuna-Aafrika (!), Araabia maadega ja kellega iganes, aga ei sõnagi suhtest Euroopa Liidu ja USAga. Tähelepanuväärne. Lisaks kiitis Putini Müncheni-kõnet ja andis mõista, et kes sellest järeldusi ei teinud, need süüdistagu iseennast. Ajakirjanike kohta ütles, et loodetvasti need, kes töötavad Venemaal, ei suhtu Venemaasse eelarvemusega ning mõistavad Venemaa soove. See käis siis ilmselt minu kohta ka :)
Mulle tundus vastuvõtul, et Lääne ajakirjanikke oli ikka rõhuvas vähemuses, enamus välimuse järgi kuskilt idast ja lõunast. Veel tundus mulle, et ma olin seal oma 34 aastaga üks nooremaid. Mõni üksik paistis noorem.
Suht igav oli, pläkutasin mõne tuttavaga suutäie mula, siis lootsin tuttavaks saada välisminni mõne pressisekretäriga, aga nende juures oli nii pikk saba, et ma ei viitsinud ning jalutasin koju.
Kõndsini mööda Tarass Sevtšenko kaldapealset kesklinnas ja mu nina all jooksis üle kõnnitee priske rott nagu oleks kuskilt erinuuma pealt tulnud. Minu esimene rott, keda Moskvas nägin.
Kuna on pehme talv, siis tee-ehitus käib Moskvas täie hooga. Aga tundub, et nad ehitaksid ka siis, kui oleks põlvini lumi. Sest üks mu tuttav teadis rääkida viitega tuttavale liiklusmiilitsa ohvitserile, et Moskva linn maksab tee-ehitusfirmadele talvel töötamise eest rohkem kui soojematel aegadel. Kas selles mingi mõte ka on, selle üle mõelge ise.
Metroos jäi silma üks karmi olekuga nooruk, ilmselt töölisnoor. Silma jäi sellega, et ta luges väga süvenenult raamatut pealkirjaga „Mida kujutab endast tänavalahing? Teooria”. Ja see raamat polnud mõeldud sõjaväelastele, nii palju kui ma üle tema õla kiigates aru sain. Kutil oli põsel tore arm ning käes õllepudel. Kas revolutsiooniline meeleolu tõstab pead või oli tegemist natsionaalbolševikuga, ei tea. Igal juhul oleks huvitav endale ka see raamat hankida.
Minu kodu lähedal Lesnaja uulitsal vedasi töömehed miskit kaablit asfalti alt. Tavaline pilt, aga mu tähelepanu äratas oma karjumisega üks töömees. Turske sell, karjus üle tänava „Ne mogu bolše!” (Ei suuda enam!) ning viskas käes olnud aparaadi vastu asfalti kildudeks nii mis kolinal. Ja karjus edasi üle tänava: „Suka jebuštšeja, joptvõi mat!” (ütleme nii, et ropp sõim vene keeles). Ju oli veits paha tuju.
Keda huvitab, kuidas Vene suurimad telekanalid Pronksiöö mässu kohtuprotsessi kajastasid, siis panen siia lingid Pervõi Kanali (video vaatamiseks tuleb uudise juures olevale väikesele fotole klõpsata) ja Rossija uudistest. Ega midagi üllatavat polnud – ühepoolsed ja negatiivsed nagu alati.
Pervõi Kanali uudises on üks huvitav sakslane – Klaus Dornemann, kes olla ise juhuslikult Tõsnimäel politsei kätte langenud. Räägib intervjuus, et sellist kohtuasja ei saa isegi Aafrikas olla jne.
Minu tuttavate andmetel elab see sakslane Tallinnas suure osa ajast ning on pärast aprillimässu olnud aktiivne Öise Vahtkonna toetaja ja osalenud nende pikettidel. Samuti on vana kirjutanud erinevaid artikkleid internetis ja andnud intervjuusid, mis nõretavad emotsioonidest. Ta olla istunud D-terminalis tõepoolest kinni rahutustes osalenuna, kuid täpsemat infot ma ei tea.