pühapäev, september 19, 2010

Põhjapool Baikalit – mööda BAMi Severobaikalskit Tõndasse

Reisisin hiljuti lugude jaoks materjali kogudes Baikali põhjakaldalt mööda BAMi Tõndasse ning sealt edasi läbi Kaug-Ida suuremate linnade Vladivostokki välja. Mõned muljed. Esimeses osas muljed BAM-ilt. (Fotol vaade Baikalile järve põhjatipust Severobaikalski lähedalt.)

Neljapäev, 26. august
Mu plaan oli lennukiga Moskvast Irkutskisse ning siis hooaja viimase laevaga Irkutskist üle terve Baikali Severobaikalskisse (sain telefoni teel isegi endale pileti bronnida, 4000 rutsi (1600 krooni, reis 12 tundi. NB! Keda huvitab Baikali laevaliinide sõiduplaan, siis olge lahke, kiigake siia). Kõik läks aga nihu! Nagu tõestuseks, et reisimine on alati looming.
Lennuk pidi Irkutskis maanduma kell 7 hommikul, aga juhtus see, mis Irkutskisse lennates tihti juhtub – hommikuti on seal tugevad udud ning lennuk suunati 400 km kaugusele Ulan-Udesse. (Juulis Irkutskisse lennates oli sama jama uduga, siis suunati lennuk vopšee 1000 km kaugusele Krasnojarskisse!) Ulan-udes passisime kaks tundi, siis saime Irkutskisse viietunnise hilinemisega. Helistasin kohe laevafirmasse ja sain teada, et laev läks paar päeva tagasi katki ning see hooaeg laev enam ei sõidagi! Alternatiivid oli: 1) rongiga läbi Taišeti Severobaikalsisse, võtab aega 1,5 päeva. Ja rong oleks väljunud alles reedel, 2) sõita tagasi Ulan-Udesse ning sealt lennukiga Nižneangarskisse, mis on Severobaikalskist 15 min autosõidu kaugusel. Mul vedas – Ulanudesse läks kohe tunni aja pärast lennuk (2300 rutsi pilet) ning reede hommikul oli lend Nižneangarskisse (4725 rutsi pilet).
Ulan-Udesse tagasi lendas vana ja kindel Siberi õhuratsu propelleritega An-24. See sõitis nagu buss marsruudil: Novosibirsk-Krasnojarsk-Irkutsk-Ulan-Ude. Peaaegu terve päev kestis sõit neile, kes tegid kaasa kogu reisi. Lennuk oli vana kole kirst, aga stjuardess vist läbi aega kõige ilusam, keda Venemaal näinud! Omapärane oli veel see, et lennuk tõusis õhku 10 min enne piletil märgitud aega. Aga noh, kõik olid peal, mis mõtet oli oodata.
Ulan-Udes võtsin sama hotellli, kus kolm aastat tagasi elasin – Burjaatia. Seal oli ühene tuba 1500 rutsi (600 krooni), kõrval uhkemas Baikal Plazas maksis ühene 3000 rutsi. Burjaatia tuba oli muidugi nagu eelmine kordki korralik Nõuka-aeg, vannitoas lekkisid torud päris korralikult näiteks, no seepi. Adminn üllatas mind ”komandirovatšnaja” (kommandeeringulehe) nõudmisega. Ütlesin, et what, ma ei ole Vene kodanik nega ma ei tööta Vene firma jaoks, mõelgu loogiliselt, et mis ”komandirovatšnajat” mul olla saab. Mutt vingus tükk aega, et siis ta ei saa mind sisse kirjutada. Ma olin ikka väga üllatunud, sest sellist asja juhtus 4 aasta jooksul Venemaa hotellides esimest korda! Lõpuks ta helistas kuhugi ja rahunes maha. Loll oli lihtsalt.
Ulan-Ude kesklinnas oli avatud täitsa uus kaubandustänav koos butiikide ja kaubanduskesusega. Korralikke, üsna kalleid, kohvikuid on ilmunud. Hakkab juba linna ilmet võtma, üsna muutunud 3 aastaga. Kohvikus maksis kohapraad, maistev muidugi, 400 rutsi (160 krooni), 0,5 liitrine Krušovice 240 rutsi (ligi 100 krooni!)
Päris hämmeldunud olin, kui otsisin internetiklubi. Leidsin selle otse peaväljakul – ja selles seisid peale arvutite (tund netti maksis 40 rutsi) veel umbes 15 ühekäelist bandiiti ehk siis mänguautomaadid, mis Venemaal on juba aasta algusest keelatud! Ma muidugi teadsin, et Venemaal on laialt levinud põrandaalune blackjack ja mänguautomaadid, aga et nii avalikult Siberi suuruselt kolmanda linna keskväljakul, see oli pehmelt öeldes veidi üllatav. Just see kartmatus nii julgelt tegutseda. Kõva katus peab vennikestel olema.

Reede, 27. august
Hotelli korruse korrapidaja tellis mulle hommikul takso lennujaama. Ütles, et maksimaalselt 150 rutsi, tegelikult nõuti 300 rutsi ja loomulikult polnud sellistest asjadest nagu kviitung sealkandis keegi kuulnud.
Asjade arenemisest veel. Lennujaamas oli wifi-võrk! Tasuline, aga ikkagi! Ulanude on nimelt, kuigi Burjaatia pealinn, ikkagi suht nurgatagune lennujaam ja ei näe just väga värske välja. Wifi levib Venemaal üsna kiiresti.
Kuna Nižneangarskisse oli väike kohalik lend, siis mingit registreerimist polnud.Lihtsalt enne turvakontrolli vaatas üks tädi pileteid ja kõik. Lennuk oli taas an-24. Lend oli ilus, pikki Baikali paremat kallast ja üleval põiki üle järve. Kahjuks ei saanud fotosid ülevalt teha, sest aknad olid lennukil na mustad. Esimest korda kuulsin Venemaa lendudel stjuardessi hoiatust, et ”vastavalt Venemaa seadustele ei tohi lennuajal foto- ja videosjomkasid teha.” Huvitav...
Nižneanraski lennujaam oli paras sara, nagu oligi arvata, aga peaasi, et lennukeid vastu võttis. Lennukilt maha saanuna ootasid kõik reisijad pikalt lennujaama värava tagas, mis oli suure tabalukuga kinni. Umbes 15 mintsa pärast loivas kohale ohrannik ja tegi lahti.
Mul olid vastas kohaliku lehe Severobaikalskie Vesti peatoimetaja Svetlana (kellega omakorda oli mind telefoniteel tuttavaks teinud Burjaatia ajakirjanike liidu juht, Severobaikalsk käib Burjaatia alla nimelt, Sveta oli ka üks vahva burjaat, keda muide Baikali põhjaosas ja pikki BAMi kohtas üsna harva) ja kohaliku administratsiooni juht Eduard Arlauskas. Ja-jah, leedukas ja sellepärast ma temaga kokku saada tahtsingi. Tema stoori lühidalt: vanemad küüditati Leedust Irkutski oblastisse, jäid sinna elama, tema sündis Irkutskis, millalgi sõitis pere tagasi Leetu, aga emale ei meeldinud seal, vanemad läksid lahku ning Eduard koos emaga sõitis tagasi Irkutskisse elama. Nii jäigi Eduard Venemaale ning tagasi Leetu ei igatse. Ütleb, et tema kodumaa on Baikali ääres.
Päevane marsruut oli selline: Nižneangarsk-Severobaikalsk-Nižneangarsk-Kitšera-kohalikud kuumaveellikad-Kitšera-Severobaikalsk. See kõik jäi 100 km raadiusesse. Rääkisin inimestega peamiselt BAMist, mille suhtes olid paljud kibestunud, et meelitati inimesed siia tööle, aga pärast välja enam keegi inimesi siit vanajumala selja tagant ei viinud. Nüüd loodavad kõik, et mööda BAMi hakkaks rohkem kaupu liikuma, nagu Venemaa Raudtee plaanib, sest see on ainus võimalus nende elu paranemiseks. Riigi toetuse peale nende elu korraldamisel ei uskunud mitte üks inimene. Kuigi isegi Putin on lubanud. Etterutates – mida kaugemale Moskvast, seda vähem inimesed usuvad Putinisse ja seda suurem iroonia tema suhtes. Kitšeras sain leedukaga kokku, kes jäi peale BAMi ehitust siia elama. Oli leedukate ehitusrühma juht, võttis BAMil naise ja jäi. Selliseid muidugi väga palju ei olnud, sest rõhuv enamus katsus peale BAMil töö lõppemist ära sõita. Ühtegi eestlast BAMi linnades-asulatest ma ei kohanud. Kitšeras küll öeldi, et ”jaa, elab meil küll üks eestlane – Nersisjan! Ta on meil koolis õpetaja!”... ju siis oli Eestis elanud armeenlane. Kokku ma taga ei jõudnud siiski saada.
Õhtul läks muidugi käest ära, lõpetasime kell kaks öösel ühe kohaliku ajakirjaniku juures kodus Kitšeras. Ma tulin korterist (majast, mille ehitas 1980-ndatel Tallinstroi!) välja enne teisi, et värkset õhku hingata. Nagu vaim tekkis pilkasest pimedusest minu kõrvale üks sigaretiga ning kergelt kõikuv noorem mees ja küsib mult: ”No kuidas öö on?”, vastan, et pole viga, ilus. Tema teatab: ”A ma lõin just naise oimetuks (krohnul – võib muidugi ka hullemini tõlkida, et ”tappis ära”...)” Mis ma oskan öelda, miilitsat ei hakka ju karjuma. ”Sain ta koos noore armukesega kätte!” lisab ta ja teeb rahulikult suitsu edasi. Tavaline lugu ju Venemaal.
Mõned pildid Nižneangarskist.

Vaade asulale Baikali poolt.

Baikali kallas, kalamehed hoos.

Bussipeatus. Midagi ennekuulmatut - pank, mis on klientide jaoks!

Hoiatav plakat. Mulle meeldib see stiil, kuidas looduses puhkajaid on kujutatud.

Mõned fotod ka Kitšerast.

Sissesõit Kitšerasse. Autoga viiakse küladesse joogivett.

Majad, mida ehitasid 1980-ndate alguses Eesti NSV ehitajad, isegi tänava nimi on seni Tallinskaja.

Ja selline nägi Kitšera välja 25 aastat tagasi.

Veel üks vana foto kohalikust muuseumist.

Siin fotol oleme külas Kitšerasse elama jäänud leedukal Vitautas Streikusel (paremal äärmine), keskel on teine kohalik leedukas Eduard Arlauskas ja vasakul kohalik leheomanik ning peatoimetaja Svetlana.

Laupäev, 28. august
Hotell Severobaikalskis oli suht uus, tuba vägagi OK. Üks öö maksis 1500 rutsi (600 krooni), aga halb yllatus oli see, et broneerimise eest võeti tasu 750 rutsi ehk pool toa hinnast, kusjuures keegi seda telefoni teel ette ei hoiatanud! Hotellis oli veel üks huvitav omapära – nimetl sai seal üürida tuba ka tunnikaupa hinnaga 60 rutsi (24 krooni) tund, aga maksimum viieks tunniks, seejärel pidi maksma täie rauaga ööpäeva hinda. Hotell pidi olema kohaliku suurima kaubandusketi omaniku oma, kes ehitas selle oma 25-aastasele pojale käeharjutuseks.

Svetlana vedas mind hommikul Nižneangarskisse asula iga-aastasele rahvapeole, mida Arlauskas korraldas. Oli see alles nuhtlus raskel hommikul. Hea oli see, et peaparanduseks sai vääga maitsvat uhaad oomuliga (ilmselt parim kala Baikalis, valge kala, sõin seda 2 päeva jooksul igal viisil – suitsutatud, soolatud, kuivatatud, uhaas. jääb minu meelest maitse poolest siiski alla headele punastele kaladele), munapirukat ja kohalikku naistoikat. Elu tuli sisse. Pidu – ühed mutid laulsid, teised müüsid kaupa, peamiselt igasugu toidupoolist ja käsitööd (fotol). Umbes paarsada inimest (asulas elab 5000 kanti), kestis tund aega. Arlauskas autasustas ilusamate kodude omanikke. Nice try, kui ümberringi vaadata... Veidi igav oli, aga kohalikele vist meeldis. Vähemalt näitas see, et asula siiski elab ja miskit initsiatiivi inimestes ikkagi on.

Peopaiga kõrval Baikali kaldal oli imelik suur aed, kus seisid miskid rootsud. Imestasin, mis see on? Svetlana rääkis, et eelmisel aastal käis siin Burjaatia president ja siis korraldati selline tore üritus, et istutati randa terve hunnik puid. Kuberneri ja tema kaaskonna poolt. Mõte oli, et kuberneri mälestuseks jääb Baikali äärde midagi Sõpruse allee taolist. Üks väike viga juhtus – seal rannas mulda eriti polnud, puid keegi ei kastnud ka... ja nüüd kutsuvad kohalikud kohta ”surma alleeks” (vaata fotot kõrval), sest puud on kõik ära kuivanud. Aed on kusjuures ikka ümber veel!
Svetlena ajalehetoimetus meenutas rohkem suurt kantseleitarvete poodi. Leht oli meie mõistes pigem selline seinaleht: kehv paber, pikad lood, ebakvaliteetsed fotod ja pool lehest moodustas TV-kava, aga teevad nad vähemalt seda lehte innukalt ja see on tähtis! Sveta ise ei kirjuta, ütles, et ta rohkem ärinaine (tahab sygisel raadio avada), mitte ajakirjanik. A mis oli uskumatu – Sveta maksab oma uberiku-iberiku toimetuse eest (2 tuba ammu mahalammutamisele minevas majas – aga BAMi ääres on enamus majad sellised) kuus kohalikule administratsioonile 20 000 rutsi (8000 krooni) kuus! Internetti isegi pole seal. Päästab kantseleitarvete müük, mis tundus, et läks päris hästi. Reedel müüsid nad träni 15 000 rutsi eest. 1. september tulemas. Eriti hästi pidavat minema millegipärast puzzled.
Severebaikalskis asub BAM-i muuseum, aga see oli just kolinud ja ekspositsiooni polnud veel üleval. Seega jäi nägemata. Severobaikalsk - puhas, aga teed muidugi suht viletsad ja auklikud. Väga tuuline kant, täiesti valesse kohta ehitatud, ütlesid kohalikud. Kohalikud evenkid nimetavad kohta omas keeles ”surnud kohaks”.

Rannas oli suur silt ”ujumine keelatud” (fotol)– võimud kaitsevad ennast nii uppumise korral, sest mingit vetelpäästet ma kuskil Baikali ääres ei näinud. Kuigi konkreetses kohas kõik teadsid, et see kohalike seas populaarseim ujumiskoht.
Uurisin veidi, kuidas oleks võimalik teha tiiru ümber Baikali. Irkutskist on Severobaikalskisse olemas täitsa sõidetav tee, kuigi ametlikult seda kaartidel pole! Vahemaa on umbes 700 km, ja pidi läbitav olema 15-18 tunniga. Probleem pidi siis olema, kui kuskil jõgedel sillad ära uhutud või mõni rekka sillale kinni jäänud, siis pidavat kaua ootama. Aga vähemalt pidi aastaringselt sõidetav olema. Keerulisem on lugu Baikalist läänepoolt alla saamisega Ulan-Udesse. Suht normaalne on 2/3 teede Ulan-Udest ülespoole, edasi teed enam pole. Talvel saab ilusti mööda zimnikut, suvel pidi ka olema läbitav džiipide või spetsautodega, aga kevadel-sügisel väga keeruline, ainult spetsmasinatega. Põhimõtteliselt mul idee olemas, kuidas ümber Baikali sõitu teostada. Kui kellelgi huvi, kirjutagu mulle. Mul endal ilmselt selleks aega pole.
Mõned fotod Severobaikalskist ja selle ümbrusest.

Raudteegaleriid pikki Baikali järve kallast Severobaikalski ja Nižneangarski vahel.

Monument esimestele tunneliehitajatale BAMil, kollases kohaliku lehe peatoimetaja Svetlana,kes mind abistas.


Seisan koos kohaliku veteran-ajakirjaniku Ostrovskiga Severobaikalski vaksali ja linna ehitajatale Leningradist püstitatud monumendi eest. Ostrovski töötas siin ajakirjanikuna kogu BAMi ehitamise aja.

Õhtul sõitsime Svetlana ja tema lehes töötava Natašaga Novõi Uojani, kus 1970-ndate teisel poolel töötas BAMil Enn Leissoni brigaad, ja millest ETV tegi üksjagu saateid omal ajal. Et sõita oli 4 tundi, siis sõitsime yldvagunis - kupee, kus oli 6 istekohta + 2 said yleval pikutada. Ilge kalahais, sest enamus nosisid kaasavõetud kala syya. Kes julges noorukese ja päris ilusa vagunisaatja käest miskit kysida, see sai näotäie sõimata, aga inimesed suhtusid rahulikult sellesse. Harjunud, see omamoodi suhtlemisstiil. Ma arvan, et sealkandi vagunissatja muudmoodi ei oskagi. Raske rahvas ka.

Mööda raudteeäärt jooksis kruusatee, kohati mullatee, aga kohalike sõnul pidi see autotee jooksma kogu BAMi mööda ehk siis Vaikse ookeani rannikuni (fotol üks sillakoht peale Kitšerat). Ma ei leidnud küll kedagi, kes oleks väga kaugele seda teed pidi sõitnud. Pärast Tõnda poole sõites ma jälgisin pidevalt seda kruusateed – enamuse ajast jooksis jah, aga päris mitmes kohas kadus tee äkitselt ära, ei saanudki aru, kas tee jooksis kuskilt eemalt metsa vahelt või olidki sellised katked sees. Igal juhul paistsid mõned kohad, kus olidki teed, väga raskelt läbitavad, sest palju vett ja sisuliselt kõikjal soo.

Novõi Uojanis ööbisime kohaliku kooli direktori Seleznjovi (fotol seisab ta kooli staadioni ees) juures. Ta ka burjaat nagu Svetagi, nad on suured sõbrad. Vedas, et Sveta kaasas, sest ametlikult Uojanis hotelli polegi. Koolis oli Seleznjovil paar nö külalistetuba, kuhu ta meid elama pani. Sooja vett muidugi polnud, sest terves asulas pole juba 3 kuud sooja vett. Igasuvine nali, remont käib. Ja kohalikel aitab see raha kõvasti säästa. Asi selles, et BAMi äärsed asulad planeeriti omal ajal Nõuka-ajal selliselt, et igasse asulasse pidi tulema ka miski suurem tootmine. Seetõttu ehitati ka katlamajad vastavad ehk siis tohutult suuremad kui oleks vaja lihtsalt elumajade kütmiseks. Neid tootmisi aga kunagi ei tulnud, aga pirakad katlamajd koos sooja megakadudega jäid elanike kukile, kes maksavad seetõttu tohutuid kommunaalarveid. See kõlab uskumatult, aga nt keskmise 3-toalise korteri eest leedu NSV ehitatud majas tuleb sügisest kevadeni maksta sooja vee, kütte, kanalisatsiooni ja elektri eest keskmiselt 12 000 rutsi (4800 krooni)! Tänased BAMi elanikud maksavad siiamaani kinni kunagisi Nõuka-aegseid valesti planeerimisi. Elu k.... neid täiega.
Fotosid Uojanist.

Arusaamatu monument, tundub, et tunneliehitajatele, aga võin ka eksida.

Selline tore kooslus: laste mänguväljak ja vabaõhu õllekas. Tegelikult muidugi loogiline - niikaua kui emad-isad õlut libistavad, saavad lapsed kõrval mõnusalt mängida. Kõik on rahul, eriti nutikas õlleaia omanik.

Koer ja leedulaste ehitatud elumajad.

29. august, pühapäev

Käisime kohaliku taksoga Vanas Uojanis, kus elas kohalik evenk, kes mäletas Enn Leissonit. Leissoni raamatus ”Relsid taigas” on isegi foto temast, Aleksandr Rejentist (siin on ta oma koduõuel, kõik evenkid on kala- ja jahimehed). 7 km sinna ja tagasi eest tahtis taksojuht 300 rutsi (120 krooni), mis teeb kurat kallima hinna kui Tallinnas. Kauplesime 250 rutsi peale.
Pealelõunat pidin rongiga edasi sõitma Tõndasse, 23-tunnine ots. Uojani raudteejaama kassa aga pühapäeval ei töötanud. Pidasin siis saabunud rongi ylemaga läbirääkimisi. Ülem ytles, et tema võib koha ju anda kupees, aga piletit ta ametlikku myya ei saa. Tahad tule, taha jää maha - next rong pidi tulema 2 päeva pärast. Kupeekoht maksis 3200 rutsi (1500 krooni). Ofkoors võtsin. Passiandmed millegipärast kirjutas ta ikkagi yles ja kysis veel kurja häälega, et kas ma sõidan ikka tööasjus. Venemaal tuleb ikka igal pool öelda, kus küsitakse, et “komandirovka” ja nukralt naeratada, siis läheb kõiksugustel naisametnikel syda veidigi haledamaks.

Uoajanist edasi oli loodus muidugi juba täismäng (fotol). Jõed suuremad, mäed kõrgemad, orud laiemad. Mäetipud olid juba lumised, kiskusid juba yle 2000 meetri. Ühel päris laial ja kiirel jõel oli autosild konkreetselt pooleks läinud! Ja ei paistnud, et keegi kiirustaks seda parandama, parandustöödest polnud mingit märki.
Moskva-Tõnda rong oli keskmiselt rääbakas, seltskond rongis keskmiselt robustne. Kõigil oli omavahel piisavalt tegemist, et välismaalasele tähelepanu pöörata. Kupeekaaslased olid miskid Krasnodaris asuva tehase esindajad, kes sõitsid Siberis yhest linnast teise. Vaesekesed kolistasid juba teist nädalat rongidega. Vanem mees ei tahtnud kuidagi uskuda, et Eesti saab elu parem olla kui Venemaal. Mul oli tast ykskoik, veenda ei viitsinud. Mulle pakkus rohkem huvi, et tyypidel oli kaardiks kaasas 1979. aastal valja antud Nõukogude raudteede atlas, kus loomulikult polnud pooli BAMi jaamu veel pealgi. Kyll uurisid seda igatpidi ja kysisid minu käest ka, et kas olen siin varem käinud ja tean, kus me asume. Naljavennad ikka kyll. Kysisin, et miks nad nii vana kaardi kaasa võtsid. Vanem mees kohmas moka otsast, et tööl polnud paremat. Ma ei hakanud kysima, et miks ta poodi ei läinud või kas kellelgi kodus polnud Venemaa atlast....
Restoranvagunis olid hinnad nagu keskmises Moskva baaris. Ma olen alati imestanud, et restoranvagunite hindade järgi peaksid Venemaal rongidega sõitma ysna hästi kindlustatud inimesed. Või vajutavad nad meelega raske hinna, et inimesi väga ei roniks sööma ja seega ei segaks kokkasid-ettekandjaid?

30. august, esmaspäev
Õhtuks jõudsin Tõndasse, BAMi nö pealinna. Mul oli vaja kohe osta pilet Blagovetshenskisse (Amuuri oblasti pealinn, seal vastas asub kohe Hiina linn Heihe, nad on sisuliselt kaksiklinnad). Tõndas on kyll lennujaam, aga see pidi töötama, kuidas jumal juhatab. Vahest on mõned kuud lahti, siis pannakse jälle kinni, siis tehakse jälle lahti, siis jälle kinni jne. Kui on lahti, siis käib lennuk Blagossse (kasutan seda lühendina lohisevast Blagovetšenskist). Parajasti jumal vist ei juhatanud ning lennujaamal olid jälle halvad ajad. Seega pidin rongipileti ostma.
Nagu needus, järgmisel päeval ei läinud rongi Blagosse, pidin kaheks ööks Tõndasse jaama. Suunurgad läksid veidi allapoole, sest ma teadsin varasemast (eelmisel aastal Sotshi-Jauktski tripi ajal ööbisime siin), et linn on mudaigav. Ei anna võrreldagi BAMi aegadega, kui siin isegi Anne Veski ja Dean Reed käisid esinemas, linn oli noori täis üle endise NSV Liidu ning linna poodides – mis olid BAMi tõttu spetsvarustamisel – sai osta asju, mis mujal olid defitsiit.
Rongipileti ostmine – räige trügimine koos sõimamisega. Kahe töötava kassa ümber oli selline ebamäärane mütsak, kus polnudki konkreetset järjekorda. Inimesed lihtsalt pressisid ennast kassadele lähemale. Mõlemad kassad tegid võidu tehnilisi vaheaegu 15 minutit. Yks saatana leiutus Venemaa vaksalites – need tehnilised vaheajad -, sest sappa seisma jäädes ei oska sa kunagi ette arvestada, kas sa jõuad kassani enne tehnilist vaheaega või parast. Tavaliselt muidugi pärast. Kassade kohal oli suur mõnitav silt Venemaa Raudteede (RZD) reklaamiga – ”Teie aeg on meile kõige tähtsam!”
Öömaja leidsin hotellis Junost, millel oli tegelikult noorusega vähe pistmist. Kuna see oli praktiliselt ainuke hotell linnas, siis olid hinnad ka vastavad, alates 3000 rutsist ehk 100 dollarist. Üheseid polnud, ütles adminn kurjalt. Ja küsis leebemalt: ”aga võib olla olete nõus siin väikses korteris olema?” ja näitas nurga taha ning karjus: ”Saša, tule näita inimesele tuba!”. 2000 rutsi oli öö. Miks mitte! Seda kohta, mis ilmselt oli hotellist ametlikult eraldi, kamandas üks noor kutt, kellega pärast saime headeks tuttavateks. Ta aitas mind parasjagu (kusjuures mingit raha ei tahtnud selle eest). Ta hoiatas mind, et mul on kõrvaltoas naaber, aga ta on “rahulik mehike”. Pärast tuli välja, et mu naaberkorteris oli saun ja see oli üks paras kepiurgas. Ja seinad olid asutusel sama paksud kui keskmise kapi uksed ehk siis kui sinna samal öösel kell 4 asja tuldi tegema, siis tundus nagu oleks seda tehtud mu kõrvalvoodis. Niivõrd hästi kostis. Õnneks tegid nad ruttu. Jumaldan kähkukaid!
Nii südamlik oli kuulda, kuidas enne asja kallale asumist helises naise telefon ja ta vastas ärritatult, ilmselt oma seaduslikule mehele: ”Kus-kus, Iriška juures olen, ma ju ütlesin, et täna ei tule.” Mul tuli meelde kohe see kummaline jutuajamine Kitšeras mehega, kes ilmus ööst. Järgmise keppiva paari peale sattusin järgmise päeva lõuna ajal.

Vaade Tõnda kesklinnale.

31.08, teisipaev
Tõndas käisin siia-sinna. Siinne BAMi muuseum (Moskovskih Stroiteli 3, suletud esmaspäeval, pilet 35 rutsi) oli avatud. Välismaallase üle oldi väga rõõmsad, anti isegi giid. Muuseum oli huvitavuse mõttes täitsa OK, kui satute Tõndasse ja on huvi näiteks BAMi ehitajate olme vastu, astuge sisse.
Mõned fotod sealt muuseumist, mille seintelt maha pildistasin.

Spordivõitlused BAMil.

Pulmad BAMil. Tollane tippmood Tõndas.

Sügavama mulje jätsid nö ”vremjankad” (eetsi keeli – ajutised). Need on majad, kuhu paigutati 70-ndate keskel ja lopus BAMi ehitajad elama. Mõeldud olid need majad max 10-15 aastaks, siis pidid kõik siiajääjad uutesse majadesse kolima. Tegelikult muidugi nii ei läinud, sest kõik ajutine on tegelikult alaline. Tõndas on alates 1991. aastast ehitatud vaid üks uus elumaja.

”Vremjankades” ehk sisuliselt lipp-lapi peal barakkides (üks näide sellisest majast fotol) elab aga ainuüksi Tõndas ligi 5000 inimest, pikki BAMi aga veel tont teab kui palju. Nüüd on Putin ja kohalik kuberner jälle lubanud, et Tõndas ehitatakse neile 300 cottage-majaga rajoon. Kohalikud usuvadki seda, kuigi mitte kõik. Pealegi, see üks rajoon aitab ainult üksikuid. Nendes ”vremjankades” pole sooja vett, vetsu. Hea et vähemalt köetaksegi.

Grigori tuli Tõndale BAMi ehitama juba 1973.aastal. Vremjankas elab 1984. aastast, kogu aeg on talle lubatud uut maja. Enam ta ei usu ega tahagi enda sõnul. elab 4000 rutsisest (1600 krooni) pensionist, millest 3000 rutsi kulub ainult kommunaalkuludele.

Elust Tõndas. Hinnad olid vähegi normaalsetes, väliselt, söögikohtades ebareaalsed. Nt ühes kohvikus, mis üritas euroopalik olla – hea seegi vähemalt, et üritasid! – maksis maistetu pizza 400 rutsi ehk 10 eurot. Hiina söögikohad turul olid täis maitsetut toitu. Uskumatu et mõni hiinlane suudaks nii maitsetult vaaritada.
Üks ühine joon on veel BAMi äärsetel linnadel ja asulatel (nendes kus ma olin, aga ma ei usu, et mujal teistmoodi kuidagi on) – nagu saabub õhtu, laskub üle linnade-asulate totaalne pimedus, nagu käiks sõda ja valgust ei tohi kuskil süüdata. No mitte kuskil ei põlenud tänavavalgustus. Hea oli, et mul oli väike taskulamp kaasas, kui ma kell 1.30 öösel hotellist raudteejaama läksin. Rong Blagosse läks kell 3 öösel. Mul oli vaja ligi 2 km läbi kottpimeda linna minna, hea et päeval tee järgi vaatasin. Aga vara rõõmustasin jaamas, et ilma sekeldusteta kohale jõudsin. Avastasin, et ma oli ühe oma mobladest hotelli unustanud! Ja nagu meelega polnud vaksali ees ühtegi taksot ka. Umbes 45 mintsa oli rongi väljumiseni aega. Viskasin koti siva pakihoidu ja võtsin jalad selga. Küll on tore läbi tundmatu öise Siberi linna (või on Tõnda juba Kaug-Ida linn? Administratiivselt kuulub see igatahes Kaug-Ida föderaalringkonna alla, aga mu keel kuidagi keeldub teda Kaug-Ida linnaks nimetamast) joosta. Üritasin seda turvaliseks mõelda. Kopsisin meeleheitlikult adminni hotellis üles, sain võtme ning telefon oli õnneks toas. 10 mintsa enne rongi väljumist olin jaamas tagasi, higist märg nagu saunast tulnud. Aga vähemalt koos kõigi oma asjade ning ilma intsidentideta. Tagasijoostes märkasin aeglaselt sõitvat mendiautot (tuled vilkusid neil pimedas), seisatasin igaks juhuks bussipaviljoni taha, et nad jumala eest ei hakkaks mu dokumente kontrollima. Siis oleks raudselt rongist maha jäänud.
Paar sõna veel, kuidas kohalikud elavad. Peamine tööandja on raudtee, kus makstakse päris hästi. Keskmine insener teenib 45 000 rutsi (18 000 krooni). Noored põgenevad linnast nagu igalt poolt BAMilt. Peamine õppimamineku koht on Habarovsk, tagasi tulevad üksikud. Kohalike meeste põhiline irvitamisobjekt oli neil päevil Putini kuulus reis Lada Kalinaga mööda uut Amuuri-trassi. Väga öelaid nalju ikka tegid. Peamine puhkamiskoht on Hiina linn Heihe ja selle ümbrus, kus saab kohalikus kuurortis kaks nädalat veeta 500 dollari eest. Väga popp pidi olema, kuuroritest kogu teenindamine ainult vene keeles. Keskmise kolmetoalise korteri kommunaalkulud kuus kütmise ajal on 5000 rutsi (2000 krooni).
Silma jäi, et välireklaamipostidel oli väga palju erinevat sotsiaalset reklaami. Mõned näited.

"Maksude tasumisest kõrvalehoidmine on kuritegu kodumaa ees. (buss) on ostetud maksumaksjate raha eest."


"Ta on võõras ja tema muidugi ei hakka maksma kütte ja sooja vee eest... Milline on teie suhtumine?"

"Kallis, maksme õige ära kütte ja sooja vee eest ja meil hakkab hea..."

"Aga kunagi oli see roheline... Kümnest kaheksa tulekahju puhkeb inimese süül. Säilitame metsa rohelisena!"

8 kommentaari:

Unknown ütles ...

Tere,

Ootan ja loen suure huviga neid lugusid. Väga põnev ja - mis seal salata - ka naljakas lugemine seekord. Palju tänu! Ja ikka jõudu ja tervist ja vastupidavust! ;o)
Eve Toomra.

Anonüümne ütles ...

Kena lugeine, aitäh!

Anonüümne ütles ...

Tänud järjekordse huvitava loo eest. Plaanin reisi Baikali äärde ja siit sai kõvasti innustust!

Anonüümne ütles ...

Suur tänu värvika loo eest!

Andres ütles ...

Väga värvikad lood, lausa nauding lugeda !
See komandirovka tunnistuse nõudmine oli minu meelest see, mis pani kirsi tordile.
Aga kui inimene turistina sinna satub---siis---???
Siis selgub, et seal polegi nn. turumajandust...
21. sajandi kohta veis imelik.
Aga pole viga, paar-kolmekümne aasta pärast laiutavad seal "sotsialistlikust" ühiskonnast pärit hiinlased, kes tutvustavad siis ühe hääbuva impeeriumi äärealade "bisnizmanidele" reaalset turumajandust...
Siis vaevalt komaneeringutunnistusi vaja läheb, ja kui ka läheb, peavad need vast Pekingis seljuhul ka apostollitud olema...
Venemaale ainet järelemõtlemiseks, nii kurb , kui see ka pole...

Anonüümne ütles ...

Märkasin võrgulehe BAM-i loos viga: seal on 40-promillisest tõusust saanud 40-protsendine :-)

Anonüümne ütles ...

BAMi hoolusteed siiski sõidetakse. Näiteks siin:
http://www.advrider.com/forums/showthread.php?t=533442

Linda Järve ütles ...

Võib-olla pakub see meenutus huvi: http://iltaka.blogspot.com/2010/10/kitseras-muude-hulgas-koos-ardo-juhkovi.html