pühapäev, mai 15, 2011

Moskva tuntud kunstikuraator ja muusikakriitik Vene kultuuri tänasest seisust: enesetsensuur on tugev, aga üldiselt pole nii lootusetu kui 2000-ndatel

Laupäevases Päewalehes ilmus mu intervjuu Moskva ühe mõjukaima kunstikuraatori Andrei Jerofejeviga. Kuna lehe maht, nagu alati, on veidi piiratud, siis siit saate lugeda seda intervjuud täispikkuses + lõppu lisasin lühikese arvamuse kultuuriseisust Venemaal tuntud muusikakriitikult Artjom Troitskilt.

54-aastane Andrei Jerofejev (foto on tehtud tema juures kodus)on tuntud selle poolest, et olles maailmakuulsa Tretjakovi galerii kaasaegse kunsti osakonna juhataja, organiseeris ta 2007. aastal Moskvas Sahharovi keskuses näituse „Keelatud kunst“, kus näidatud vene õigeusku kriitiliselt suhtuva kunsti tõttu algatati tema vastu kriminaalasi religioosse vaenu õhutamise paragrahvi järgi. Eelmisel aastal mõisteti ta lõplikult kriminaalkuriteos süüdi ning talle mõisteti rahatrahv 150 000 rubla (3750 eurot). Skandaali tõttu vallandati ta Tretjakovi galeriist.

Andrei Jerofejevi lühike CV
Sündis 1956. aastal Nõukogude diplomaatide peres Pariisis. Ta isa Vladimir oli 1949-1955. aastani Nõukogude välisministri Molotovi abi, 1970-1975. aastani töötas aga ülemaailmset kultuuripärandit kaitsva organisatsiooni UNESCO peadirektori asetäitjana. Andrei vend Viktor on Venemaal tuntud kirjanik.
Hariduselt on ta kunstiteadlane, kes 1989. aastal lõi Moskvas Tsaritsõnos Nõukogude Liidus esimese riikliku kaasaegse kunsti kogu, kuhu korjas nö nonkonformistide teoseid. Kogus oli lõpuks üle 2000 teose.
Tretjakovi galeriis lõi kaasaegsete kunstivoolude osakonna sisuliselt nullist 2002. aastal.
Moskva kunstiajakiri ArtHronika valis 2007. aastal – ehk siis samal aastal, kui ta korraldas kuulsa näituse „Keelatud kunst“, mis päädis tema vastu kriminaalasja algatamisega – Jerofejevi Venemaa kunstielu kõige mõjukamaks tegelaseks. Tänavu oli Jerofejev samas reitingus üheksandal kohal. Väga kujukas, aga esimesel kohal seisid tänavu Vene miljardär Roman Abramovitš ja tema naine Darja Žukova, kes lõid Moskva suurima kaasaegse kunsti keskuse Garage.
Tema kodulehekülje aadress on www.aerofeev.ru

INTERVJUU ISE

Kunstielust rääkides on raske mööda vaadata ühiskonna üldisest seisust. Millised on teie jaoks suuremad muutused viimastel aastatel Venemaa ühiskonnas?
Me paljuski kordame seda teed, mida läbis Nõukogude ühiskond 1950-1960-ndatel aastatel. Üldiselt võttes peale Stalini surma. Ma olen ajaloolasena selle ajajärguga tegelenud ja siis oli selline tunne ühiskonnas, et tulevad kiired muutused. Stalinit ei jõutud veel korralikult maha mattagi, kui juba ilmus Moskvas välja abstraktne kunst. Stalini-aegse arhitektuuri ehitamine lõpetati peaaegu päevapealt ja hakati ehitama hruštšovkasid. Hiljem tehti hruštšovkad maatasa, aga tegelikult see võimaldas inimestel saada lõpuks omaette korterid, nad ära kolida ühiskorteritest. Muutused olid väga märkimisväärsed, eriti sotsiaalsed. Avanesid teatud väravad maailma, Moskvasse hakkasid saabuma näitused USA-st, Prantsusmaalt. Oli tunne, et lõpuks ometi rullus üle Nõukogude Liidu justkui uue tsivilisatsiooni laine, mida pikka aega hoiti kunstlikult tagasi.

Te viitate sellele, et tollal ja ka nüüd on tulnud Venemaal väga kiiresti pettumus justkui lubatud muutuste järel?
Seejärel jah selgus üsna kiiresti, et need muutused ühiskonnas polegi tegelikult nii väga suured. Vähemalt mitte nii suured, nagu näisid sellele inimesele, kes elas selles eufoorias. Muutus peamiselt materiaalne pool, asjademaailm, aga vaimne maailm mitte eriti. Stalinism hakkas tagasi tulema. Algul väikeste sammudega, aga siis üha kiiremini. Tõsi küll liiguti mitte enam diktaatorliku ühiskonna, aga siiski üsna jäiga autoritaarse ühsikonna suunas. Tekkis uuesti vastasseis Läänega.
Praegu me oleme Venemaal väga kiiresti üle elanud sarnase eufooria ja siis selgus äkki, et meil pole tegu võimus ega konkreetselt Putinis (Venemaa eelmine president, praegune peaminister ja rahvuslik liider-J.P.), kurjas Putinis, vaid inimeste mentaalsuses endas. See nõukogude mentaalsus on niivõrd sissesöönud meie geenidesse, et pole vaja mingit võimu selleks. Nõukogude inimene on ka ilma mingi võimuta nõukogude inimene. Talle anti näiteks parlament, aga tema ütleb, et parlament – see ei ole koht vaidlemiseks! Ega seda ju Putin öelnud! Need on inimesed, kes ronisid välja oma peiduurgastest, kuhu nad Nõukogude Liidu lagunemise ajal olid vaikselt peitunud. Nad polnud kuhugi kadunud, neid ei mõistetud kunagi hukka. Mingit dekommuniseerimist ei toimunud ju.
Ma mäletan oma parteikomitee liikmest õppejõudu, kes luges meile ülikoolis loenguid Nõukogude kunstist - ja kes keelas ära minu esimese näituse ülikoolis 1981. aastal põhjendusega, et ma näitan poliitilisi provokaatoreid – peale Liidu lagunemist teatas ta, et kõik: Nõukogude kunstiga ma enam ei tegele, nüüdsest ma olen totalitaarse kunsti ajaloolane. Putini ajal tegi ta naksti uue pöörde – ta hakkas lugema Vene rahvusliku realistliku traditsiooni ajalugu! Ta räägib nüüd, et jah sotsrealism, see oli viga, aga suund – läänevastane – oli õige!

See pole ju üllatav, kõikjal endises sotsialismileeris ujusid sellised inimesed mõne aja pärast uuesti pinnale.
See oli meie võimude (peab silmas Venemaa võime Putini presidendiks oleku alguses-J.P.) viga, et sellised inimesed kutsuti jälle teenistusse. Teisest küljest – kellele oli sel võimul toetuda? Võim peab ju toetumale mingile ühiskonnakihile. Gorbatšovi ja Jeltsini ajal toetus võim intelligentsile, kelle abi ja toetusega toimusid reformid. Kui selle kihi võimalused ammendusid - ühiskonnal kogunes liiga palju pretensioone nende pihta -, siis tuli võimule järgmine kiht – pragmaatikud, FSB-KGB, kuhu kuulus kümneid, sadu tuhandeid inimesi. See oli võrkstruktuur, mis võimaldas võimu üles ehitada. Seni meil pole järgmist sellist ühiskonnakihti, kellele võim saaks toetuda. Pole tugevat äriklassi. Kas armeele toetuda või? See poleks eriti hea areng, kui me peaksime hakkama toetuma ohvitserkonnale. Või kas siis natsionalistidele, kellest enamus pole oma kohta elus leidnud ja sellepärast hakkasid natsionalistideks? See oleks ka väga ohtlik.
Selles mõttes, kuigi mul on väga suured pretensioonid sellele, mis toimus Venemaaga Putini juhtimise ajal - see oli kohutav arengu peatumine, tempo kaotamine, võib olla juhtus isegi midagi tagasipöördumatut, s.t. et riik võib olla ei elagi üle enam seda, et me kaotasime need kümme aastat – ma ei näe reaalselt alterntiivi sellele, mis juhtus. Reaalselt polnud võimul kellelgi toetuda.
See stagnastsioon toimus kõikjal valdkondades. Näiteks minu valdkonnas naasesid kultuuriministeeriumisse inimesed, kes töötasid Nõukogude Liidu kultuuriministeeriumis ja kes aeti 17 aastat tagasi töölt minema. 17 aastat istusid nad oma suvilates, jätsid oma minevikuga hüvasti, olid juba pensionärid, kui äkki – uuesti ministeeriumi tugitoolid! Uus olukord, ei mingit poliitikat, lihtsalt varasta nii palju kui saad, tegele äriga, müü kõike mida saad vasakule ja paremale. Selliste inimeste tagasipöördumine tekitas paljudes ikka väga suurt depressiooni. Eriti kui minusuguseid hakati minema lööma (Jerofejev vallandati Trejakovi galeriist 2008.aastal-J.P.). Me sõna otses mõttes taganesime nende ees.

Kuidas sellised asjad kunstielule mõjusid Moskvas?
Õnneks leidus üsna kiiresti väljapääs sellest olukorrast – hakkas formeeruma teine, alternatiivne kultuur umbes samade printsiipide järgi nagu Nõukogude ajal. Hakkas uuesti tekkima selline täiesti paralleelne elu. Kui keelati ära näitus, tsensuur, no siis teeme näituse kellegi kodus, korteris. (Nn korterinäitused ja –kontserdid olid Nõukogude ajal populaarsed 70-80-ndatel-J.P.) Umbes nagu kunagised partisanid, kes matsid oma kuulipilduja juurviljaaeda, aga kui algas sõda, siis tuli see meelde ja kaevasid uuesti välja. (Naerab). Tsensuur hakkas tekkima 2006. aastal. See käis väga lihtsalt. Tulid inimesed näitusekorraldaja juurde ja ütlesid: „Kuule, davai teeme nii, et seda tööd ärme üles pane!“

Lihtne, aga küllap efektiivne. Aga kas nüüd on asjad hakanud vähemalt muutuma?
Jah, on hakanud küll. Tänane ühiskond on siiski mõnevõrra teistsugune kui Nõukogude-aegne. Võim on ka siiski teistsugune, nad ei saa enam endale lubada avalikku ja laialdasi repressioone. Vähemalt osa pressist on jäänud väga raskelt juhitavaks võimudele. Ka inimesed on muutunud, FSB ei saa neid enam juhtida samamoodi nagu KGB omal ajal. Võim ise muutus selliseks naljakaks, ebasoliidseks, aga inimesed ei võta reeglina ebasoliidset võimu enam hirmuga. Tänastel nonkonformistidel pole enam hirmu.
Näiteks see lugu innovatsioonipreemiaga Voina ümber näitab, et isegi väga hoolikad, täpsed inimesed – kes tavaliselt on sellise suhtumisega, et jumala eest mitte midagi valesti teha – äkitselt, nagu avanes võimalus, näitavad suure rahuloluga „tutkit“ võimudele ja on valmis oma otsuse eest seisma. Sellist tendentsi on praegu näha. (Venemaa kaasaegse kunsti ühe riikliku preemiatest sai tänavu kunstirühmitus Voina aktsiooni eest, kus FSB Peterburi osakonna kontori ette joonistati lahtikäivale sillale tohutu helendav peenise kuju-J.P.)
See protestikultuur on praegu üsna agressiivne. See püsib inimestel, kellel pole midagi eriti kaotada, nad on nö vabakutselised, enamasti seotud mingite erastruktuuridega. Selge see, et need erastruktuurid mingite poliitiliste seisukohavõttudega esineda ei saa, aga selline kultuurifront või keskkonnafront neile istub. Selline, mis ei ole otsene poliitiline protestivorm. See ei ole Venemaal veel politiliseeritud ühiskond ega ka mitte kodanikuühiskond, sest mingeid tõsiseltvõetavaid programme ju ei eksisteeri, et mida me edasi hakkame tegema, kui praeguse võimu kukutame.

Kas mulle tundub õigesti, et Venemaal on kujunenud selline teatud eliidi seltskond, kes päeval käib piltlikult öeldes Kremlis kummardamas, aga õhtul käib alternatiivsetel kultuuriüritustel?
Võib olla võib jah nii öelda. Kuigi on tekkinud ka selline eliit, kes ei käi Kremlis, kellel pole vaja Kremlis käia. Näiteks Prohhorov (Venemaa üks rikkamaid ärimehi-J.P.) – ta ju pole Ühtse Venemaa liige, pole nendega kuidagi seotud. Sellised inimesi on eliidi seas tegelikult üsna palju. Ja neid on järjest rohkem.

Kas see kõik on seotud kuidagi Dmitri Medvedevi saamiseks presidendiks, millest just möödus kolm aastat?
Ei, see pole seotud Medvedevi isikuga, vaid Medvedevi ajaga. Medvedevi endaga on üldse väga vähe asju seotud, seda ütlevad teile kõik. Muidugi, seda on tunda, et see on teistsuguste vaadetega inimene ja teistsuguse lähenemisega maailmale ja riigile. Medvedevil on vähemalt tunda soovi riigi juhtimist ja tulevikku kuidagi struktureerida, planeerida. Putini juhtimisstiil nägi ette palju spontaansemat tegevust. Medvedevi lähenemine üritab kuidagi muuta kogu kliimat Venemaal, kuigi mulle tundub, et see on rohkem nagu pressi jaoks siiski. Muutused on pigem seotud mitte niivõrd Medvedeviga kui inimeste teadvusega: sisemisest stagnatsioonist tekkinud šokk on üle läinud ja inimesed on hakanud reageerima sündmustele.

Nii et kui isegi Putin oleks jäänud Kremlisse edasi, siis oleks juhtunud kõik need samad asjad, mida te kirjeldasite?
Ma arvan küll

Siis pole järelikult vahet, kes 2012. aastal Venemaa järgmiseks presidendiks saab?
Tuleviku suhtes on küll vahe. Kui Putin saab tagasi, siis langeb Venemaa uuesti sellisesse inertsesse stagnatsiooni, mis ainult suurendab meie mahajäämust maailmast. Mulle tundub, et kui jääb Medvedev, siis tuleb ikkagi teatud sööst.
Ma tahan tähelepanu juhtida, et inimestel on jälle selline suhtumine: „No olgu, me sõidame siis ära, kui siin midagi välja ei tule“. Mäletate, 1970-ndatel sõideti ju Nõukogude Liidust ka üsna aktiivselt ära välismaale. Mul on palju tuttavaid, kes on praegu ära sõitnud, äri Läände üle viinud, lapsed õpivad juba seal. Pole teada, kas nad üldse enam tulevadki tagasi. Ma pean seda väga ohtlikuks võimaluseks Venemaale, et me kaotame lihtsalt järgmise põlvkonna.

Keskendume nüüd Venemaa kunstielule. Kuidas see on muutunud viimaste aastatega? Poliitilisemaks? Vabamaks? Huvitavamaks?
Kui võtta päris viimased aastad, siis on kunstis toimunud selline lõhe. Eelmine põlvkond tegi väga tugevat koostööd massikultuuriga. Arvati justkui, et see uus massikultuur, mis meile tuli, et see on vaja justkui „omandada“. Et see tuleb justkui läbi elada. Seda peeti peamiseks probleemiks – et see pole meie kultuur, et meil on vaja aru saada sellest, mis meile kaela sadas. Seetõttu need inimesed, kui nad sattusid olukorda, kus neid hakati keelama – aga nemad üldse poliitikaga ei tegelenud, nemad tegelesid televisiooniga ning nende jaoks polnud televisioon poliitika, vaid see infotulv, mis elanikele peale tuli, nende jaoks oli see infotulv justkui tarbimise eksam, tarbimise analüüs, nad reageerisid sellele, mis tuli televisioonist.
Nagu näiteks tuntud rühmitus „Sinised ninad“, kes oma naljakate sketšidega üritasid „lahti monteerida“ seda tarbimise mehhanismi: mismoodi on reklaamid üles ehitatud, mismoodi seebiseriaalid üles ehitatud jne. Ja äkki nad näevad, et neid rünnatakse, nimetatatakse „Venemaa häbiks“. Toimusid isegi FSB haarangud, kus ilma mingi orderita tungiti ateljeedesse, võeti asju ära jne. Ühesõnaga neile lennati peale justkui nad oleksid mingid poliitilised opositionäärid, mingid ekstremistid.
Lisaks kogu see massikultuur hakkas paljusid korralikult ära tüütama, sest see on ikka üsna ühetaoline. Ühesõnaga hakkas tekitama laialdast protesti. Tekkis kaks vastupanu vormi – ühest küljest hakkasid kunstnikud tegema antiglamuuri, selline vastupanu esteetika glamuursele disainile, kogu glamuursele kunstikeelele, ning teisest küljest tekkis poliitiline protest. Seejuures on kunstnikud lõhenenud. Ühed teevad näo, et nad on antiglamuursed, kuid seejuures on nad osa ühiskonnast, kus on muuseumid, näitused, kunstiturg ja kunsti ostjad, tuleb vaid teha head kunsti. Teine osa räägib, et kuulge, mida te teete, me asume hoopis teises situatsioonis, siin pole seda teie „Lääne kunsti“ kellelegi vaja. Tegelete mingi jamaga, aga samal ajal toimuvad ühiskonnas väga olulised protsessid: vaja on seda näidata, sest press on seotud jne. Ühesõnaga, et tuleb väljendada neid tundeid, mis täna on ühiskonnas.

Millal see viimane suund hakkas Venemaa kunstis tekkima?
Umbes viis aastat tagasi. See tekkiski koos „Siniste ninadega“ (kõrval on üks näide nende loomingust - "Tšekisti saapa all", vaata - pikemalt kirjutasin ma oma blogis nende ühest näitusest Moskvas 2007. aasta veebruaris-J.P.). Nad tegid enne seda massikultuuri-asja, siis tegid äkki selliseid asju nagu „Suudlevad miilitsad“, mis selgelt ei olnud enam massikultuur. Pärast nad tegid kolmikkompositsiooni „Putin, Puškin ja Kristus“, siis veel „Meie õue kutid“, kus kõik olid Putini näoga jne. Edasi tuli street-art: rühmitus „Protest“ Peterburis, „Voina“ Moskvas, Deniss Mustafin, Artjom Loskutov Novosibirskis (sai samuti koos Voinaga tänavu riikliku kaasaegse kunsti preemia „monstratsioonide“ eest, mida ta korraldab juba seitse aastat 1. mail. Paraadide paroodiaga nõuavad osalejad näiteks onu Stjopa kassile õigust kala süüa või siis igale inimesele oma õuna jne-J.P.) jt.
Tänaseks on isegi nendel kunstnikel, kes ütlevad, et neid poliitika ei huvita, sellised teemad nagu vabadused või sotsiaalsed asjad. Nad ei pääse ka enam neist teemadest mööda. Ma ei ütle, et need peaksid olema peamised teemad kunstis, aga praegu on selline moment, kus on tähtis kunstniku ja võimu suhted. See moment on teravdunud.

Mida „Voinale“ preemia andmine näitab? 2006. aastal vaevalt nad oleksid preemiat saanud.
Seda muidugi. Voinale preemia andmine näitabki just seda protestimeeleolude evolutsiooni establishmenti sees. Viis aastat tagasi oleks võinud ju innovatsioonipreemia anda „Sinistele ninadele“, aga ei antud ju. Nüüd aga žürii koosolekul kõik rääkisid, et kuulge, kas me anname preemia või ei anna, aga sel juhul tuleb mitteandmist kuidagi argumenteerida. Et see on peenise kujutis - no kuulge, see pole põhjendus, sest vabandage väga, fallose kujutis on kunstis läbi aegade olnud väga levinud kujund. Teile ei meeldi aktsiooni nimetus („Peenis vangis FSB-s“), no ärge siis öelge seda, nimetage seda kuidagi teisiti. Aga aktsioon iseenesest oli ju väga efektne. Žürii lihtsalt jõudis järeldusele, et meil pole argumente neile preemia andmise vastu! See oli demonstratiivne mitteallumine, aga žürii seas olid Moskva kaasaegse kunsti muuseumi direktor, Ermitaaži kaasaegse kunsti osakonna juhataja – nad kõik on riigistruktuuride mõistes vastutavad isikud.

Aga mis mõju „Voinale“ preemia andmisel ikkagi olla võib?
Sellel on väga tugev mõju. Neli aastat tagasi, kui ma viisin näitusele välismaale rühmituse „Sinised ninad“ „Suudlevaid miilitsaid“, hakkas meie kultuuriminister Sokolov kisama, et see on häbiks Venemaale ning peaaegu kogu Venemaa press haaras sellest samuti nii kinni, et see on jubedus ja häbi jne. Ma ei mäleta, et siis oleks olnud mingeid debatte selle üle, mulle öeldi lihtsalt, et mis sa jamad, see on ju ebasoliidne jne. Nüüd on „Voina“ aktsiooni ümber debatt, inimesed esinevad ja esitavad oma argumente. Neli aastat tagasi polnud avalikkusel mingeid argumente, et „Siniseid ninasid“ kaitsta. See on väga tähtis moment. Nagu ühiskond tunnetab, et muutused on õhus, siis ta kohe hakkab neid võimalusi laiendama.

VAHEPALA - Veidi näiteid Voina loomingust, nende aktsioonidest.

Voina üks juhte Aleksei Plutser-Sarno osalemas aktisoonil ”Tsensuur imeb!”

Aktsioon “Ma kepin karupoega!”, grupiorgia Moskvas bioloogiamuuseumis üks päev enne 2008. aasta presidendivalimiste tulemuste väljakuulutamist, kui võitis Dmitri Medvedev. Voina üks juhte Aleksei Plutser-Sarno hoiab taga taustal paremal plakatit üleval.

Aktsioon Peterburis eelmise aasta novembris - “Paleepööre”, mille käigus keerati miilitsaautosid katuse peale ja mille järel Voina kaks liiget võeti vahi alla ning kaks on siiani tagaotsitavad, teiste seas Plutser-Sarno.

Nojaa see on siis see kuulus Voina aktsioon Peterburis eelmise aasta juunis - “Peenis vangis FSB-s”

Mis te arvate, kas täna algatataks teie vastu selline kriminaalasi nagu 2008. aastal? (Venemaal on ta kõikides kohtuastmetes süüdi tunnistatud, aga Jerofejev on oma süüdimõistmise kaevanud Euroopa inimõiguste kohtusse-J.P.)
See on täitsa huvitav küsimus.Ma arvan, et vist isegi mitte. Need, kes mind toona ründasid – paremradikaalid, ultranatsionalistid, nemad olid ju peamiselt sellised õigeusu fundamentalistid, kes tahavad, nagu nad ise räägivad, pöörata Venemaad tagasi 16. sajandisse, ja olid endised fašistid Venemaa Rahvusliku Ühtsuse parteist (partei, mis on Venemaal keelatud Jeltsini ajast-J.P.) – oli inimesed, kes siis kaitsesid võimude huvisid. Kui mu protsess hakkas juba peaaegu lõpule jõudma, siis need samad inimesed hakkasid juba esinema Putini vastu! Nad levitasid lendlehti, et „Natsionalism – see on vabadus“, „Natsionalism – see on Venemaa tulevik“. Ühesõnaga nad panid taas peale oma vana fašistliku plaadi. Selles olukorras võimud enam nende avalduse peale kriminaalasja algatamise teed ilmselt ei läheks.

Arvate, et täna saaksite vabalt seda näitust korraldada?
Kas just vabalt, aga neil oleks raskem seda (näituse takistamist-J.P.) organiseerida. Nende jaoks, ja seda oli näha ka detsembril Maneeži väljakul (kui toimus natsionlistide vägivaldne kogunemine-J.P.), on Medvdev-Putin ja minusugused kõik ühesugused vaenlased.

Kas saab öelda, et täna on Venemaa kunstis vähem tsensuuri kui näiteks aastatel 2006-2007, kui Putini võim oli oma tipus?
Ei, tsensuuri ei ole jäänud vähemaks, seda on isegi rohkem. See on protsess, mis on läinud liikvele ning keegi ei suuda seda peatada.

See on küll veidi üllatav avaldus... Aga kus tsensuuri kõige rohkem on tunda?
Igal pool. Moskva rahvusvaheline ülikool, mis on loodud USA-Vene rahadega, pakkus mulle hiljuti teha näitust. Ma ütlesin neile aprilli algul, et on selline huvitav kunstnik nagu Vika Lomasko. Ta on selline kunstnik-reporter. Ta käib erinevatel sündmustel nagu näiteks piketid või protestimiitingud ning joonistab – mitte ei pildista! – seda, mida näeb ja kuuleb. Tal on väga huvitavad ja sisulised asjad. Ja mulle öeldakse seal ülikoolis, et kuulge, Vikal on üks pilt protestimiitingult järjekordse õigeusu kiriku ehitamise vastu Moskvasse, kus üks tädi ütleb, et Lužkov (Moskva endine väga mõjukas linnapea-J.P.) on altkäemaksuvõtja. Pange tähele – mitte Vika ei ütle, vaid tema pildil üks tädi räägib seda miitingul. Et me ei saa seda pilti näitusele üle panna. Ma küsin, et miks te ei saa, kui igal nurgal praegu muud ei räägitagi kui seda, et Lužkov on altkäemaksuvõtja. Mulle vastatakse, et ei, me ikka ei saa, et tema üle pole kohut olnud jne. Ühesõnaga me võtsime selle pildi näituselt maha, aga Vika teatas selle peale, et andke andeks – kui võtsite ühe pildi maha, siis järelikult võtame kõik pildid maha! Ühesõnaga - nii kunstnik ei taha, kui ka nemad ei saa! (Lomasko joonistusi võib vaadata Jerofejevi koduleheküljel www.aerofeev.ru-J.P.)

See on siis järelikult selline sisemine tsensuur?
Jah, sest ega keegi neid ei käskinud. Tekkinud on tugev enesetsensuur. See on väga ohtlik. Sest vanasti sai alati viidata, et vaadake, ülevalt kästi, aga mina olen väike inimene, minust ei sõltu midagi. Nüüd aga öeldakse, et sa otsusta ise! Ja igaks juhuks otsustataksegi siis nii, kuidas oleks ettevaatlikum.

Kas võib siis öelda, et 2000-ndate keskpaigaks tekkinud otsene tsensuur on asendunud tänaseks sisemise tsensuuriga Venemaa kunstis?
Ei, just nii ei saagi öelda! Võib öelda nii, et Putini presidendiks oleku ajal, kui me nö sisenesime stagnatsiooni, siis tsensuuri peaaegu ei olnud veel. Tsensuur on tegelikult arenenud just viimased kolm-neli aastat. Ühelt poolt on kasvanud tsensuur, aga teiselt poolt on kasvanud ka protestimeeleolud. Toimuvad kaks vastassuunalist protsessi ning Medvedev ei saa sellega midagi teha.

Mida saakski Medvedev teha sisemise tsensuuri murdmiseks?
See on nagu nakkus, inimesed lihtsalt kardavad. Kui minu üle veel käis protsess, siis sellest kirjutas Arthronika (hea kunstiajakiri Moskvas-J.P.) ning sattus selle artikli pärast uurimise alla süüdistatuna ekstremismis! Nüüd kõik räägivad mulle, et sa teed muidugi väga hästi, aga me sinu näitusi enam ei tee. Sest me teame, mis siis juhtub.

Teil on siis täna väga raske kureerida mõne näituse toimumist?
Jah, raske. Isegi mu väga head tuttavad mõtlevad kõikvõimalikke ettekäändeid välja, alates sellest, et galeriil kulub kogu raha uue küttesüsteemi ostmiseks kuni selleni, et meie näituste plaanid on juba paigas kuni 2015. aastani.

Millal te üldse viimati korraldasite näitust Moskvas?
Aasta tagasi. Tahtsin pärast seda teha suurt projekti „Kunst reportaaži žanris“, aga midagi ei tulnud välja, kõik keeldusid. Novosibirskis sain veel ühte näitust teha, seal on protsessid veidi aeglasemad. Aga ka seal kästi mõned fotod näitusel paberiga kinni katta. Me veel lasime paberitele kirjutada teksti, et kui te kergitate paberit ja vaatate fotot selle all, siis te ise kannate vastutust selles eest, mida te nägite. (Naerab.)

Kas ja kui palju eksisteerib Venemaal sellist kunsti, mida me võiksime nimetada riiklikuks kunstiks?
Ei, sellist ei ole. Olid kunstnikud, kes olid Lužkovi sõbrad: Ilja Glazunov, Aleskandr Šilov (vanema põlve kunstnikud ja siinsest nimekirjast kõige tuntumad, kellel on kohe Kremli kõrval omanimelised muuseumid-J.P.), Sergei Andrijaka, Nikas Safronov. Andetud inimesed, kes enamuses tegid kitši. Tõsiseid kunstiga tegelejaid ei huvita nende looming absoluutselt. Sellist riiklikult toetatud kunstivormi, nagu näiteks Nõukogude ajal oli sotsrealism, praegu pole.

Kuhu paigutub Venemaa kaasaegne kunst praegu maailma kunsti kontekstis?
Võib öelda nii, et erinevalt Vene kirjandusest - mis on oma positsioone maailmas kaotanud, kuigi on mõningaid autoreid nagu Ljudmilla Ulitskaja või Vladimir Sorokin, aga ikkagi on raske öelda, et Vene kirjandus oleks praegu maailmas eraldi ilming – on seis Vene kunstiga parem. On vähemalt kaks kunstnikku, keda kindlasti võetakse igal pool maailmas kohe vastu: Ilja Kabakov ja Oleg Kulik. Kabakov esindab 1960-1970-ndate põlvkonda, kontseptualismi, ja Kulik 1980-1990-ndate põlvkonda, performansionist-aktsionist, ekstravagantne koer-inimene. Neid teatakse maailmas laiemalt kui vaid kitsas kunstnike ringkonnas. Kunstnike kitsas ringkonnas on maailmanimega kunstnike rohkem. Neid kutsutakse üle maailma näitustele mitte poliitkorrektsusest, vaid sellepärast et Vene kunst ongi huvitav, et Vene kunst on bränd. Teiseks on ka olemas tugev turg Vene kunstile. Kuigi meil pole võib olla sellist positiooni kui 1920-ndatel, kui meil oli kuulsad avangardkunstnikud.

Keda veel peale Kabakovi ja Kuliki võiks nimetada, kes on maailmas kuulsad?
Arhitekt Aleksandr Brodski, kes hakkas kunstnikuks ning teeb väga huvitavaid lüürilisi installatsioone. Muidugi rühmitus „Sinised ninad“, kes suurepäraselt mängivad massimeedia loodud kujutistega. Üldiselt käib meil väga elav kunstiprotsess, mis igal kümnendil on toonud uue laine. Alles algasid 2010-ndad ja meil on juba kaasaegses kunstis uus ja tugev laine.

Kas Vene kunstielus liigub palju raha?
Ei ole üldse palju. Ostjaid on kunstiturul vähe.

Kes on üldse peamised kaasaegse kunsti ostjad Venemaal?
Ostavad peaaegu ainult erakollektsionäärid. See on väike ring ärimehi, kes on rikastunud tööstuses või kinnisvaras. Peamiselt nad küll kollektsioneerivad villasid ja jahte, aga nende seas on mõnikümmend inimest, kes on moodustanud fondid, mis koguvad kaasaegse kunsti kollektsioone. Riiklikud muuseumid ei kogu kaasaegsest kunstist peaaegu midagi, ma ei näe muuseumites mingit programmilist tööd kaasaegse kunstiga. Need erafondide pidajad ostavad siiski sellist kaasaegset kunsti, mis on juba 30-40 aastat vana. Sellist kunsti, mida tehakse praegu, nad ei osta peaaegu üldse. Sellepärast on sellel kunstil väga suured probleemid. Kunstnikud ise peavad välja rabeleme, neid ei aita keegi.

Mõned aastad tagasi oli suur skandaal, kui selgus, et sadakond Tretjakovi galerii tippteost on võltsitud. Milles oli asi tegelikult?
Teate, tegemist on terve võltsimistööstusega. Venemaal on inimesed, kes tegelevad 1910-1930-ndate aastate Vene avangardi tööde võltsimisega. Need võltsingud olid väga tihti sertifitseeritud tuntud muuseumite dokumentidega. Mitte ainult Tretjakovi galerii, vaid ka teised muuseumid andsid välja dokumente, mis kinnitasid et tegemist on originaalteostega. See kõik tuli väga kiiresti välja just siis, kui need rikkad inimesed, kellele ma viitasin, hakkasid kollektsioneerima 20. sajandi alguse Vene kunsti. Nad kõik said omad vitsad, nad kõik ostsid mingi hetk suure raha eest võltsitud töid. Pärast seda hakkasidki nad koguma kaasaegset kunsti, sest kui on veel elus kunstnik, siis on kõik selge, et kust töö on pärit jne. On elus garantii.
Probleem oli algul selles, et neid võltsteoseid on väga raske tuvastada, sest paljud originaalid on lihtsalt teadmata kadunud – algul oli kodusõda, siis Suur Isamaasõda, palju igasuguseid revolutsioone jne. Näiteks blokaadis Leningradist evakueeriti kunstiteoseid Taškenti (Usbekistan-J.P.). Seepärast saab alati teha legendi, et see töö kadus omal ajal ära, aga nüüd on välja ilmunud!
Mingil hetkel need pettasaanud ärimehed tellisid ühiselt uurimise ja tehti väljaanne, mis oli just pühendatud neile võltsingutele. Pärast seda keelati ametlikult Tretjakovi galeriil ja ka teistel muuseumitel tegeleda sertifitseerimisega. Täna tohivad seda teha ainult kultuuriministeeriumi määratud eksperdid, kes tegelikult on samad inimesed, kes tegid seda enne näiteks Tretjakovi galerii nime all. Nii et tegelikult on olukord vähe muutunud. Ja ega need tööd kuhugi kadunud ei ole! Kui te täna lähete Moskvas kunstnike keskmaja (TSDK) kunstiturule, siis leiate seal endiselt avangardi klassikute töid ja all lebab tuntud muuseumi sertifikaat. (Naerab.) Sada protsenti võltsing ja seda ei tohi osta! Kõik teavad seda, sellepärast see ripubki seal ja keegi ei osta.

Kas praegu on Venemaal mõni Eesti kaasaegne kunstnik, keda hästi teatakse nagu omal ajal Ülo Soosterit?
Kahjuks ma ei tea kedagi... Soosterit me muidugi teame ja mäletame hästi kui Kabakovi õpetajat. Väga kahju, et Eesti kunstnikest Moskvas midagi ei teata. Ma arvan, et selline olukord on kahjulik mõlemas suunas. Teil muide oli Eestis üks huvitav kollektsionäär, Matti...perekonnanime ei mäleta...

Matti Miilius!
Ja-ja, just! Selline suur mees. Kabakov võttis teda Moskvas vastu ja tema Kabakovi Tartus. Tähtis, et Miliuse juures oli koht, kus kunstnikud said üksteisega kokku. Nüüd ilmselt sinna enam keegi ei sõida.


LÕPPU PANEN SIIS VEEL LÜHIKESE KOKKUVÕTTE JUTUAJAMISEST TUNTUD MOSKVA MUUSIKAKRIITIKU ARTJOM TROITSKIGA.http://www.blogger.com/img/blank.gif
Tal on Eestis palju sõpru veel 1980-ndatest. Ta oli kohal kõigil Rock Summeritel ning mullegi ütles hakatuseks kohe: „Tere!“. Ta on viimasel ajal poliitiliselt üsna aktiivne, mistõttu on tal ka üksjagu probleeme juba kukil. Täpsemalt kaks kohtuasja, mille kohta lugege lähemalt – siit!

Troitskiga (fotol) rääkisin kultuuri seisust Venemaalt, täpsemalt muusika seisust (ärge muidugi võtke seda kõike puhta kullana, vaid Troitski arvamusena!):
„Minu arust on Venemaal juba näha väga selge veelahe 2000-ndate ja 2010-ndate vahel. 2010. aasta ja 2011. aasta esimene pool on väga tugevalt oma meeleolude poolest erinev sellest, millised oli 2000-ndad.
2000-ndad olid igas mõttes null-aastad Venemaa jaoks. See oli kõige igavam ja andetum kümnend, mis ma mäletan. Tavaliselt räägitakse, et väga halvad seisakuaastad olid 1970-ndad, vot need 2000-ndad olid midagi sarnast minu jaoks. Selle vahega, et 1970-ndaid nimetati stagnatsiooniaastateks, aga 2000-ndaid Putini stabiilsuse aastateks.
Kui rääkida kultuurist laiemalt, siis need olid väga vaesed aastad. Mulle on kõige lähedam muusika – seal ei olnud üldse midagi head! Täiesti kadunud kümnend Venemaa muusika jaoks, mingeid huvitavaid ilminguid polnud. Sama võib põhimõtteliselt öelda teatri kohta. Kino oli võib olla veidi huvitavam. Võib olla ainud valdkond, kus see kümnend polnud päris kadunud, oli kirjandus, sest ilmus mitmeid huvitavaid noori autoreid nagu Zahar Prilepin, Aleksandr Ilitševski, Roman Sentšin.
Üldiselt võttes oli kultuurieliidil väga apoliitilise, kompromissialdis, isegi argpükslik positsiooni riigi ja Putini ees. Ma seostan seda sellega, et see meie nn kultuuriline eliit sõltub majanduslikult väga tugevalt riigist. Riik väga tugevalt subsideerib kino, teatud teatriprojekte, ehitab kultuurisaale jne. Samuti sõltuvad täielikult riigist kõige populaarsemad telekanalid, kus kehtisid mustad nimekirjad inimestest, ka kultuuritegelastest, keda ei tohi eetrisse lasta. Aga paljude artistide jaoks tähendab keeld mitte esineda teles Venemaal väga tugevat lööki. Mis puutub veel muusikuid ja näitlejaid, siis neile on põhiliseks tuluallikaks muutunud esinemine kõikvõimalikel „korporatiividel“ (meie mõistes asutusepeod või kinnised peod-J.P), mis on jällegi tugevalt seotud riigi rahaga.
Viimase aasta jooksul on väga palju selles osas muutunud. Ma arvan, et see on seotud majanduskriisiga, mis näitas, et kõik polegi nii tore Venemaal. Veel on see seotud sellega, et kui oli ainult Putin üksi, oli kõik selge, kui aga ilmus tandem VVP-DAM, siis kogu see süsteem hakkas muidugi natuke laiali vajuma, hakati tundma ennast vabamalt ja kultuuritegelased muutusid üldiselt julgemaks, hakates järjest rohkem osalema kodanikuliikumistes ja rääkima, mis neile ei meeldi praeguses Vene süsteemis.“

6 kommentaari:

Artur ütles ...

Huvitav intervjuu, aitäh!

sven vabar ütles ...

tõesti huvitav.

Anonüümne ütles ...

HI [url=http://www.postawgo.com]postawgo[/url], thwart my site.

Anonüümne ütles ...

Best Forex Brokers stp ndd ecn http://4runnerforex.com
free metatrader demo, the top forex broker is 4runnerforex tight low spreads.

Anonüümne ütles ...

[url=http://www.thecasino.co.il/dk/]online casinos[/url] , [url=http://www.casinoonlinebrazil.com]Blackjack[/url] , [url=http://www.onlinecasinorussian.com/slots]casino online[/url]. [url=http://www.ttittancasino.com/online-spielautomaten.html]blackjack[/url]. [url=http://www.tragamonedas-gratis.ws]tragamonedas[/url]

Anonüümne ütles ...

very nice post - simple but very informative

buy backlinks