Hea on elada Venemaal Gazpromi töötajana

Tänases Päewalehes ilmus mu lugu sellest, mida nägin elust Venemaa gaasitootmise pealinnas Novõi Urengois (fotol pildike linnast). Kuna lehte mahub nagu alati lugu lühemalt, siis panen täismahus loo üles siia!

Venemaa gaasitootmise pealinn Novõi Urengoi asub vaid mõnikümmend kilomeetrit allpool põhjapolaarjoont. See Venemaa üks noorimaid linnu tähistas tänavu alles 35. sünnipäeva, aga suurem osa linnaelanikest on veelgi nooremad. Venemaa mõistes elavad nad peaaegu nagu paradiisis.
Sellel heaolul on konkreetne peremees – gaasimonopol Gazprom. Paradiis on „peaaegu“ sellepärast, et selles karmi kliimaga Venemaa ühes põhjapoolsemas provintsis Jamali-Neenetsi autonoomses ringkonnas kestab talv sisuliselt üheksa kuud. Kohalikud viskavad neenetsite maa suve üle sellist nalja: „Sel aastal meil vedas – suvi sattus nädalavahetusele.“ Suvel on siin harva üle 20 kraadi sooja.
Töötada isegi Euroopat hirmutada suutva gaasimonopolisti Gazpromi heaks on Venemaal paljude unistus. Umbes viiendiku Vene riigieelarve tuludest kindlustav hiidfirma hoolitseb oma töötajate eest julgelt öeldes väga hästi, kui võrrelda keskmiste töötingimustega Venemaal. Urengoi elanike jaoks on tänavate ääres rippuvad Gazpromi logoga plakatid „Unistused lähevad täide“ täidetud reaalse sisuga.
Gazpromi kontserni suurim tütarettevõtte Jamali-Neenetsi piirkonnas on „Gazprom Dobõtša Urengoi“ (GDU), mis toodab kolmandiku kogu Venemaa gaasist. Tegemist on maailma suurima gaasi ammutava, töötleva ja transpordiks ettevalmistava ettevõttega, kellel on näiteks Urengois olemas isegi oma korporatiivne TV-jaam.
40-aastane Alfija Makušova töötab GDU-s tootmisoperaatorina, kes jälgib arvutist süsteemide tööd. Korraga istub temasuguseid valves 12 inimest. Vahetus kestab 12 tundi, rütmiga kaks päeva tööl ja kaks vaba.
Baškiiriast lapsena koos vanematega Urengoisse saabunud Makušova on ettevõttes töötanud 20 aastat. Oma palgaks ütleb ta 60 000 rubla (22 000 krooni) ringis, mis pidi olemagi firmas keskmise suurusega palk.
Kõige rohkem teenivad Urengois „gaasipuurijad“, kes otseselt kaevandavad gaasi – nende palgad on suurusjärgus 90-100 000 rubla (34-36 000 krooni). Aga isegi kohalike ametnike keskmine palk ringkonnas on Vene statistikaameti andmetel 86 000 rubla (32 000 krooni)! Võrdluseks - kogu Venemaa keskmine palk oli septembris neli korda väiksem, 21 000 rubla (7700 krooni).
„Meie eest hoolitsetakse hästi,“ kiidab Alfija oma tööandjat. „Siin töötamist loetakse linnas kõige paremaks.“
Uurin, et kui ta tahaks kuskil mujal Urengois töötada, siis kas oleks ligilähedaltki nii head alternatiivi? Alfija vastab ilma eriliselt mõtlemata: „On! Gazprom Dobõtša Jamburg.“ See on teine Gazpromi kohalik suurem tütarettevõte. Ikkagi ainult Gazprom!
Gazpromi palgad on muidugi head, aga oma osa mängib siin nn Põhja-toetus, mis on säilinud veel Nõukogude Liidu ajast. Seadusega on Venemaal määratud piirkonnad, nn Põhja-alad, kus töötamist ja elamist loetakse raskendatuks. Selleks et sinna inimesi tööle meelitada, maksab riik nende palgale omaltpoolt lisa, koefitsendiga 0,7-1,5.
Põhja-toetuste süsteemi seletab lahti GDU personalidirektor Anatoli Mikaljuk. „Oletame, et kui inimene saabus äsja tööle näiteks Urengoisse ja tema palk on firmas 1000 dollarit, siis riik maksab sellele lisa koefitsendiga 0,7 ehk 700 dollarit. Kokku tuleb palgaks juba 1700 dollarit,“ räägib ta. „Töötad kuus kuud ära, siis tõuseb koefitsent 0,8 peale ehk sa hakkad lisaks saama juba 800 dollarit.“
Iga poole aasta tagant lisandub koefitsendile 0,1 punkti. Maksimumkoefitsent palgalisaks on 1,5, mille saavutab nelja ja poole aastaga. 1000 dollari asemel teenib töötaja siis juba 2500 dollarit. „Süsteem näeb välja nii, et Põhja-toetuse osa maksab algul ettevõta, aga riik hiljem kompenseerib selle,“ ütleb Mikaljuk.
Pensionit Põhjas töötamise eest rohkem ei maksta, aga sellevõrra, et palgad on suuremad, on nagunii ka pensionid kõrgemad.
Lisaks on Põhja-aladel ka puhkused pikemad – vähemalt poolteist-kaks kuud, aga paljudel kestab puhkus koos kõikide lisasoodustustega isegi peaaegu kolm kuud.
Alfija Makušova räägib, et eriti tänulik on ta Gazpromile selle eest, et töökoht kindlustatakse ka töötajate lastele, kui nad seda soovivad. „Paljude endiste töötajate lapsed töötavad siin, meil on juba teine põlvkond peale kasvanud,“ naerab Makušova.
Anatoli Mikaljuki sõnul näeb GDU ja töötajate ametiühingu vahel sõlmitud kollektiivleping ette, et uute töötajate palkamisel eelistatakse võrdsete eelduste puhul neid, kelle vanemad töötavad või on töötanud Gazprom Dobõtsa Urengois. „Näiteks kui mõlemad kandidaadid on lõpetanud sama instituudi, mõlemad elavad meil siin, aga ühe isa töötab meil, aga teise isa mitte, siis me võtame tööle esimese,“ ütleb Mikaljuk. „Pidevalt tuleb selliseid olukordi ette.“
Õpi- ja karjäärihimulistel noortel on üldse hea elu Jamali-Neenetsi ringkonnas. Võrreldes teiste Venemaa regioonidega on neil edasiõppimiseks lausa unikaalsed võimalused.
Jamali kubernerivalitsuse infopoliitika osakonna juhataja Gennadi Gerassimenko sõnul on ringkonnal lepingud paljude Venemaa kõrgkoolidega, mille järgi ringkond toetab neid rahaliselt ning saab vastu selle eest tasuta kohti oma noortele. Huvitatud noorel tuleb vaid piisaval tasemel eksamid ära teha ning kohalik kubernerivalitsus annab koha talle. Kui noor tahab aga astuda kõrgkooli, millel pole ringkonnaga lepingut, siis võidakse tema eest tasuda kuni 50 000 rubla (18 000 krooni) õppemaksu semestris. Emma-kumma võimaluse kaudu ringkonnavalitsuse toel kõrgkooli astunud tudeng peab vastutasuks peale lõpetamist töötama kolm aastat Jamali-Neenetsi ringkonnas.
Kui juhtub, et ringkonna jagatavatele tudengikohtadele tekib konkurents, siis antakse Gerassimenko sõnul eelistus neile, kes tahavad õppida piirkonna jaoks vajalikku eriala või on maapiirkondadest või on põlisrahvustest.
Selline toetussüsteem noorte kõrgharidusele on võimalik ainult tänu gaasitootmisest tulevale rahale. Millest sa ka Jamalis juttu ei alusta, enamasti jõuad otsaga ikkagi Gazpromi ja gaasitootmiseni.
Ringkonna asekuberner Vladimir Vladimirov nimetab välisajakirjanikega kohtudes Gazpromi „Vene riigi teemandiks“. Tal on õigus nii öelda, sest Jamali-Neenetsi ringkond lõikab Gazpromi olemasolust Venemaa regioonidest kõige suuremat kasu. Ringkonna järgmise aasta eelarve tuludest tuleb Gazpromilt 43 protsenti!
120 000 elanikuga Urengoi linnapead Ivan Kostogrizi kadestavad ilmselt paljud tema Venemaa ametivennad. Või veel – linnas asuvad ettevõtted toodavad kaks kolmandikku kogu Jamali gaasist ehk 54 protsenti kogu Venemaa gaasist. „Oleksid mul sellised mured nagu tal,“ võiksid teised Venemaa linnapead ohata.
Linna elanike keskmine vanus on 32 aastat, veerand elanikest on lapsed. Lasteaiatasu maksab linn vanematele muide tagantjärele kinni. Töötus on 0,6 protsenti. Pensionäre on vaevalt üle kümne protsendi linlastest ning neistki enamus töötavad. Reeglina sõidavad pensionile jäävad inimesed siit ära kuhugi meeldivama kliimaga paika. Seda enam, et peaaegu kedagi ei seo siin suguvõsajuured.
Linna eelarvest läheb kaks kolmandikku raha sotsiaalseteks kuludeks, sellest omakorda veerand haridusele. Linna uhkus on moodne keskhaigla, mille sarnast annab Venemaal otsida.
Linnas jalutades paistab rikkus silma näiteks kontserdikuulutustest. Venemaa staarid sõidavad hea meelega rikkasse gaasipealinna esinema. Meelelahutuse puudumise üle kohalikud siin kaugel põhjas kurta ei saa. Nagu ka sporditegemise võimaluste üle.
Kohalik spordiala nr 2 mootosaanidega võidukihutamise järel on võrkpall. Kohalik klubi Urengoi Fakel kuulub Venemaa ja seega ka maailma eliiti. Gaasiparunid on meeskonda ostnud isegi ühe ameeriklasest olümpiavõitja. Avalik saladus on aga see, et meeskond elab ja treenib pidevalt Moskvas, siia külmale maale sõidetakse vaid „kodu“-mänge pidama.
Kuue viimase aastaga on linn lasknud ehitada 300 000 ruutmeetrit uusi kortereid. Kkeskmine ruutmeetri hind uutes majades pidi olema 55 000 rubla ehk kohalike keskmine kuupalk.
„Meie linna on väga palju tööle soovijaid üle Venemaa ja isegi lähisvälismaalt,“ ütleb linnapea Kostogriz. „Meie jaoks on see isegi probleem, sest me ei jõua nii kiiresti vajalikku infrastruktuuri luua.“
Mis on sellises linnas üldse kõige teravam sotsiaalne probleem?
Urengoi linnapea mõtleb tükk aega ja siis ütleb, et avariiolukorras elumajad, mis ehitati siis kui linna veel rajati ehk 1970-ndatel. Sellistes majades pidi elama veel iga kümnes linlane. „Rohkem selliseid teravaid probleeme meil nagu polegi,“ venitab linnapea mõtlikult.
„Kõik on siin ilus, ainult pidev külm väsitab,“ tunnistab „Gazprom Dobõtša Urengoi“ tootmisoperaator Alfija Makušova. Ta ütleb, et tahaks Urengoist varsti ära sõita, aga mees ei taha. „Lapsed saaksid „suurel maal“ samuti parema hariduse,“ lausub ta.
Urengoi linn pakub huvitava kurioosumi. Mõned aastad tagasi ühinesid linnaga paar ümbruskaudset asulat. Mistõttu on nüüd linna pikim „tänav“ tervelt 76 kilomeetrit pikk.
Ühest teisest omapärast on Urengoi lahti saanud. Nimelt puudus veel hiljuti linnal maanteeühendus ülejäänud Venemaaga. Linna sai vaid rongi või lennukiga. Mõned aastad tagasi sai aga valmis betoonplaatidest maantee Lääne-Siberi suure naftalinnani Surgutti. See pole veel kõik. Rännuhimulistel tuleb valmis olla: varsti saab valmis esimene maantee Urengoist Jamali pealinna Salehardi ning sealt veel edasi üle Obi jõe. Plaanis on hakata ehitama autoteed isegi kuni Kara mereni, kuhu tänavu ehitati valmis juba raudtee! Esimest korda on nüüd võimalik maapealse transpordiga sõita Moskvast teiselepoole Novaja Zemjad.

GAASIMOLEKUL "SÕIDAB" URENGOIST SAKSAMAALE NÄDAL AEGA
„Gazprom Dobõtša Urengoi“ (GDU) nö gaasi töötlemise jaam nr. 1, kust algas 1978. aastal senini maailma suurima gaasi leiukoha kasutuselevõtmine, on arusaadavalt hästi valvatud. Võõras ei pääse juhuslikult sinna ligidalegi.
Urengoi linnast viib jaama Gazpromile kuuluv maantee, mida mööda pääsebki ainult gaasi töötlemise jaamadesse (kokku on neid GDU- 16 jaama). Kuhugi mujale pole seal sõita ja võõras transport on teel kohe märgata. Kui ta üldse pääseb mööda tee alguses seisvast turvavalvest. Eraldi on karm turvakontroll veel enne jaama nr 1 territooriumit.
Üldiselt on kord siiski palju leebem kui Nõukogude ajal, ütleb GDU jaama nr 1 direktor Bogdan Dub. Siis oli Urengoi nii kinnine linn, et välismaalane pääses sinna ainult erandkorras. Täna töötab Urengois kümneid välisfirmasid ja sadu välismaalasi. Vaja on ainult Venemaa julgeolekuteenistuse (FSB) luba.
Enne gaasi töötlemisjaama sakraalsele pinnale astumist tuleb läbi lugeda ja alla kirjutada põhjalikule turvainstruktaažile. Midagi erilist seal kirjas pole. Põhiline hoiatus on mitte teha lahtist tuld ega suitsetada. Isegi mõttes pole seda gaasijaamas teha!
1984. aastal hakkas just siit jaamast minema gaas esimest korda mööda torusid Ukraina kaudu Euroopasse, räägib direktor Dub. Pikemalt ta Euroopasse gaasi müümise teemal peatuda ei taha. Toonitab vaid ühte asja – kui Euroopas äkitselt külmaks läheb ning oleks vaja kiiresti gaasi juurde kütmiseks, siis koheselt nad reageerida ei saa. Mööda poolteisemeetrise diameetriga gaasitoru, mis peab välja kannatama rõhku kuni 90 baari, „sõidab“ gaasimolekule Urengoist Saksamaale nädal aega.
„Meil läheb vähemalt 48 tundi aega, et hakata gaasitootmist suurendama ja olla valmis koguseid suurendama,“ ütleb Dub. „Niikaua peab Gazprom suurenenud nõudlust rahuldama maa-aluste gaasihoidlate arvelt.“
Direktor Dub kannab peas kiivrit kirjaga „Kuus triljonit kuupmeetrit“. Kiiver viitab sellele, et GDU on aegade jooksul üldse maailmas kõige rohkem gaasi maa seest välja pumbanud ettevõte, eelmisel aasta seisuga üle 6,2 triljonit kuupmeetri. Võrdluseks – Euroopa tarbijatele müüb Gazprom aastas gaasi suurusjärgus 140 miljardit kuupmeetri, üldse kaevandab Venemaa aastas suurusjärgus 650 miljardit kuupi aastas.
Gaasiväli ise on tohutu, nagu peaaegu kolmandik Eestit – 220 kilomeetrit pikk ja 40 kilomeetrit lai. Kokku asub väljal 22 puurauku, millest sügavamad on kuni neli kilomeetrit.
Dubi sõnul jätkub maailma suurimas, Urengoiskoe-nimelises maardlas gaasi praeguste andemete järgi vähemalt 2025.-2030. aastani.

KA NORD STREAM ALGAB JAMALIST
Jamali ringkonna gaasivarud on aluseks kõigi Venemaa rahvusvaheliste gaasitorude projektidele, kaasa arvatud mööda Läänemere põhja jooksma hakkavale Nord Streamile.
Nord Streami hakkab varustama Jamali lääneosas asuv mitte eriti suur Južno-Russkoje maardla, kuid selle tarbeks jätkub, sest esialgu ehitab Nord Stream Euroopasse vaid ühte toru, mis suudab transportida 27,5 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas.
Nord Streami rajava firma teatel on reaalne, et gaas hakkab mööda toru Venemaalt Saksamaale liikuma juba järgmise aasta lõpus. 1220 kilomeetrisest torujuhtme veealusest osast oli oktoobri lõpu seisuga paigaldatud juba üle 500 kilomeetri.
Jamali gaasiväljade varudele arvestab ka esialgu vaid paberil eksisteeriv Venemaa teine uus Euroopa-suunaline gaasitoru South Stream, mis peaks tulema Nord Streamist veidi võimsam, ning Hiina suunas rajatav ligi 3000 kilomeetrine gaasitrass Altai.
Kokku arvatakse Jamali leiukohtades gaasi olevat 125 triljoni kuupmeetri jagu, millest seni on kaevandatud ligi 14 triljonit kuupmeetrit.
2000-ndetal aastatel ei investeerinud Gazprom piisavalt uute leiukohtade arendamisesse, mistõttu tekkis oht, et käigus olevad maardlad ammenduvad rutem, kui uued suured leiukohad kasutusele võetakse. Erinevad eksperdid ennustasid üsna musta tulevikku Gazpromile. Gazprom väidab, et Euroopal pole muretsemiseks põhjust, sest nad kavatsevad lähikümnendil võtta kasutusele Jamali poolsaarel ja Kara meres asuvad leiukohad.
Sõltumatu ekspert Mihhail Kortšemkin kinnitas Päevalehele, et Jamali poolsaarel asuva kolme suurema maardla (Bovanenko, Harasavei ja Kruzenstern) varudest jätkub gaasi rohkem kui 40 aastaks.
Suure Bovenenko maardla kaevandamist kavatseb Gazprom Jamali poolsaarel alustada juba 2012. aastal, praeguste suurimate maardlatega võrreldavat mahtu peaks see tootma hakkama 2020. aastaks. 2016-2018 loodab Gazpromi kõrval teine suurim gaasitootja Venemaal Novatek avada Jamali poolsaarel vedelgaasitehase ning sadama selle laadimiseks laevadele.
Plaanid on vägevad. Jamali ringkonna asekuberneri Vladimir Vladimirovi andmetel on viimastel aastatel investeeritud ringkonna keskmiselt 2,5 miljardit dollarit aastas. „Lähema viie aasta jooksul arvestame, et siia investeeritakse 100 miljardit dollarit viide suurde projekti,“ ütleb Vladimirov.
Venemaa rahvuslik liider, peaminister Vladimir Putin on käskinud kiirendada uute leiukohtade kasutuselevõtmist. Vene valitsus soovib juba 2015. aastaks suurendada gaasieksporti Euroopasse kolmandiku võrra ning 2020. aastaks kogu gaasitoodangut ligi kaks korda. Enamus eksperdid peavad neid plaane ebarealistlikeks.

TAUSTAKS:
Jamali-Neenetsi autonoomse ringkonna pindala on sama suur kui Prantsusmaa, Belgia. Hollandi, Taani ja Austria kokku. See on Venemaa Arktika kõige linnastunum piirkond, kus elab 550 000 elanikku. Jamali ringkonnas leidub 70 protsenti Venemaa gaasi- ja ligi 20 protsenti naftavarudest. Suurim linn on Novõi Urengoi, aga pealinn on Salehard.