Viis päeva Tšetšeenias - rahu, ainult rahu ning tööd (lisasin veel fotosid)

Olin mai algul viis päeva Tšetšeenias (fotol on Putini pilt majal, mis asub Groznõi kesklinnas Putini prospektil). Seal on nüüd terrorismivastane operatsioon (TVO) suuremas osas vabariigist läbi ning välisajakirjanikel pole vaja enam eriluba sinna minekuks. Vene riigiduuma spiiker Boriss Grõzlov seletas TVO lõpetamise puhul midagi sellest, et nüüd lööb turism seal õitsele jne. Käisin, vaatasin, turismi ei paista veel kuskil, aga reisida seal juba võib, kui tuttavad ees. Samas, seal on muidugi jama küllaga. Nädal pärast mind toimus Groznõis enesetapurünnak, milles peale pommimehe enda sai surma veel kolm inimest. Tšetšeeniasse minnes ja inimestega suheldes on tark teada, et nad kõik (need, kes vähegi midagi teevad) sõltuvad seal kogu oma ihu ja karvadega Ramzan Kadõrovi tahtest ja tujust. Keegi ei saa seal äri ajada või normaalselt elada, kes on avalikult tema vastu, teda kritiseerib. Seda tuleb arvestada, kui lugeda, mida inimesed räägivad-mõtlevad. (Ja hoiatuseks ortograafia ja grammatikahuvilistele, alljärgnev tekst on kirjutatud kiiresti ning konspektiivselt ning seda ei ole lugenud keeletoimetaja!)
Ja nüüd on fotosid ka rohkem kui hommikul!

Kolmapäev, 6. mai
Moskvast (Vnukovost) lendab Groznõisse ainult üks kompanii Groznõi Avia. Vähemalt üks lend iga päev, mõnel päeval ka kaks.

Lendab sinna tagantlaetav (selles mõttes, et pealeminekutrapp on tagant) Jak-42 (fotol ongi see lennuk, pilt tehtud juba Groznõis). Paras trammisõit oli sellega õhkutõus, kes pole harjunud, siis saab kenakese elamuse.... Veerand lennukist oli business-class. Tavapilet oli u 7000 rutsi (2500 krooni), business kaks korda rohkem. Lend kestab ligi kolm tundi.
Mind huvitas, kas stjuardessid kannavad rätikud? Üks (vanem) kandis, teine (noorem) mitte. Umbes sama suhe oli hiljem ka Groznõi tänavatel, aga sellest pärast eraldi veel. Ka enamus naisreisijatest olid ilma rätikuta, mõned küll Groznõisse jõudes enne lennukist väljumist sidusid pähe.
Veidi üllatav, aga nii rahulikult ja soliidselt käituvat seltskonda nägin ma esimest korda Põhja-Kaukaasiasse lennates (see oli mul seitsmes kord). On vist juba rohme harjunud taas lennukiga lendama ning maandudes ei torma kõik püsti. Stjuardesse küll kõik sinatasid omamehelikult, aga nii on siin kombeks. Vainahid (tšetšeenid ja ingušid) ütlevad üksteisele alati sina, isegi kui räägivad oma presidendiga. Teietamine on sealkandis venelastelt üle võetud komme.
Mind võtsid vastu Heda ja Rustam, nad teevad Groznõis sõltumatut ajakirjanduskeskust, taotlevad raha Lääne-Euroopa fondidest, aga neil läheb see visalt. Kohalikud võimud nende tegevust ei takista, väidavad nad. Nad aitavad mul kohtumisi kokku leppida ja teevad taksot.

Groznõisse sõites hakkab silma (ja hiljem see mulje kinnistub), et võrreldes 2008 algusega on Kadõrovite plakateid vähem, eriti noorema, Ramzani omi. Heda ütleb, et pooleli ehitusi, millel nad varem põhiliselt rippusid, on lihtsalt vähem. Võib olla on see põhjuseks, aga igal juhul on see väike tervendav tendents.
Kohe tuleb jutuks Tšetšeenia suurim probleem praegu, kui sõda läbi. See on töötus, eriti noortel pole millegagi tegeleda. Pole reaalselt lihtsalt töökohti. Ja noortel pole paljudel isegi keskharidust, sõja ajal kooliskäimisele just rõhku ei pandud, hea kui ellu jäid.
Väike tšetšeeni keele tund ka, mis ma Rustami käest sain! (Vabandage ortograafiapärast juba ette!)
Tere päevast! – De dik doila!
Head aega! – Ö dika ioilä!
Aitäh – barkal
1 – tsa
2 – ši
3 – khoa (selle hääldamine on tegelikult päris raske, päris nii ei kõla, kuidas ma kirjutasin, aga teistmoodi ma ka ei oska kirja panna...)

Õhtu on juba käes, kui Groznõisse jõuan. Heda ütleb, et ta peab külla minema ühele perele, kus ema kasvatab viit last, kes kõik on tantsijad ja muusikud. Kutsub mind kaasa. Lastest kõige kuulsam on 16-aastane Mansur Mussaev (fotol oma kodutänaval). Nagu pärast välja tuleb, siis tunneb teda kogu Tšetšeenia. Ta esitab rahvuslikke tantse ning käib pidevalt välismaal esinemas. Tema ja ta noorema venna mänedžer on Lätist. Lätlased tegid temast mõned aastad tagasi ka täispika dokfilmi. 34 riigis on esinenud. Ema väitis, et sel aastal on neil esimest korda plaanis esinemised ka Eestis. „Mansur on meie rahva uhkus. Ta on esimene, kes näitas maailmas, et tšetšeenid pole ainult bandiidid,“ ütleb Heda. Ja mitte just väikse irooniaga.
Mansur on väga jutukas. Räägib, et tantsib juba alates kolme-aastaselt. Tollal küll peamiselt keldrites, sest sõda käis Groznõis ümberringi. Ühes rünnakus sai tal silm vigastada, parem silm ongi tal kõõrdi mis kõõrdi. See lisab tema hullumeelsele temperamendile veel mõõdet juurde.
Kiidab Kadõroveid, eriti vanemat, kelle abil ta pääses maailma tantsima. „Kadõrovite ajal on Tšetšeenia tõepoolest kerkinud varemetest. Nüüd võime kogu maailmale öelda – welcome!“ (Taustaks mängib makilt Scorpionsi muutuste tuule lugu.)
Küsin Mansurilt, et kas ta pole tahtnud välismaale jääda. (Eelmisel aastal Soomes palus varjupaika terve rahvatantsurühm Groznõist, üks vist ainult sõitis kodumaale tagasi.) Mansur raputab pead: „Ma ei jääks mingi raha eest!“ Ema räägib juurde, et välismaal olles küsivad ajakirjanikud neilt kogu aeg totraid küsimusi stiilis, et mis Mansur arvab Bassajevist ja Umarovist, et onju nad on kangelased jne.
Paar folkloorikallakuga videot ka. Esimesel näitab Mansur koos vennaga, kuidas nad trumme oskavad mängida. Alumisel seesama noorem vend näitab ehtsat tšetšeeni tantsu.

Chechnya from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Untitled from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Kõnnime pärast hiljem õhtul Hedaga niisama Groznõi kesklinnas ringi. Aasta tagasi oli peatänaval prospekt Pobedal (nüüd on selle nimi prospekt Putina muidugi!) taastatud majades enamus korterite aknad elutud, nüüd on enamuses tuled põlemas. Inimesed ikkagi elavad seal, polnudki puhas propaganda, nagu toona arvasin.

Rätikukandmisest veel. Nagu ütlesin enne, siis paljud ei kanna (nagu see noor naine siin fotol). Aga riigiasutustes, koolides, ülikoolides on see kohustuslik. Heda sõnul pidi isegi nii olema, et kohalik vabariiklik televisioon pidi käima tänaval filmimas ilma rätikuta käivaid tüdrukuid ja naisi ning pärast näidatakse rahvale ning häbistatakse neid. Üldiselt aga tundus, et tšetšeeni naised on vähemalt Groznõis üsna julgelt selle vastu. Aasta tagasi tundus see rätikandimise mood palju tugevam.
Alkoholist müüakse vabalt ainult õlut Tšetšeenias. Seegi hea, sest naabruses Ingušeetias ei leia poest naljalt õlutki. Ramzan Kadõrov (RK) keelas hiljuti vabalt kange alkoholi müügi ära. Nüüd müüakse viina vaid üheksas poes Groznõis hommikul kell 8-10, kaks tundi vaid. Restoranidest ei leia üldse kanget alkot, hea kui õlut leiab. Ükski endast lugupidav resto või baar ei müü alkot ega luba suitsetada, räägivad tuttavad. Suitsetamist pole veel ära keelatud, aga näiteks poole kilomeetri raadiuses koolidest ei tohi suitsu müüa. RK eeskuju, kes ei joo ega suitseta ning teeb sporti. Noortele ideaalne eeskuju muidugi, kui neid kolme valdkonda ainult arvestada....

Üks keeld veel - ajaleheputkades ei tohi müüa ajalehti ja ajakirju, millel on näha paljast naiseihu. Selleks soditakse kaaned vajadusel lihtsalt ära, nagu siin fotol näha.
Ööbin ühe vana tuttava, Moskva tšetšeeni juures, kes korra vanemate koju käima tulnud. „Meile on ükskõik, saatke või tšuktš presidendiks, peaasi, et saaks rahus elada ja lapsi sünnitada,“ ütleb tolle isa mulle RK kohta.
Mu tuttav teeb ühele oma vanemale sugulase, kes külla tuli, nalja, et Doku Umarov (tšetšeenia metsavendade juht) lubas sügiseks Groznõi ära võtta, kui see silmnähtavalt kohkus ja hakkas ärritunult rääkima, et ärgu ta jumala eest ainult tema külasse tulgu sõjaga, et ta just sai oma maja ümber uue aia valmis jne. Mõte võimalikust sõjast on kohalikele täiesti vastuvõtmatu, nagu näitavad ka järgmised päevad.

Neljapäev, 7. mai

Hommikul lähen Kadõrovi administratsiooni, mul tuleb seal võtta kohalik akrediteering. Võib muidugi võtmata jätta, peaks piisama ka Vene MIDi omast, aga igaks juhuks lähen, et oleks vähem probleeme ja seletamist.
Administratsiooni pääsemiseks tuleb viies kohas oma dokumente näidata. Mind võtab vastu Kadõrovi pressipealik Alvi Karimov. Küsin, kuidas jääb RK-ga intervjuu tegemisega, mida ta mulle telefonis lubas. Vastab, et võimatu on ette näha RK tujusid ja liikumisi. „RK töötab vabariigi heaks 24 tundi. Näed, alles eile tulin tema juurest nõupidamiselt Gudermesis alles kell 1 öösel,“ räägib Alvi. Jutt jääb, et ta siiski ei luba midagi, aga kui tekib võimalus, siis helistab mulle. Sama juttu räägib ta next päev BBCi omadele. Nemad ka ootasid paar päeva, aga ei midagi. Ma ise kahtlustan, et RK pole päris vaba selles, et kellele ja kui palju ta intekaid annab.
Küsin siis viisakalt Alvi käest turismist. „Nagu sa ise näed, siis hotelle meil praegu veel pole ja shoppingule ka vaevalt et keegi siia tuleb.“ Raske on mitte nõustuda. „Aga selle eest on meie mäed kordumatud.“ Selles pole ma kindel, aga eks kõik kaukaasia rahvad ütlevad oma mägede kohta sama.
Räägime koolidest. Alvi ütleb, et nad tahaksid, et lisaks vene keelele õpetataks igas koolis ka yhte võõrkeelt, aga kahjuks pole piisavalt õpetajaid. Nii et kes tahab vabatahtlikuna minna Tšetšeeniasse inglise keelt õpetama, elamuse saate kordumatu, see on kindel.
Groznõi peal hakkab silma, et päris kõva rohelise istutamine käib. Räägitakse, et enne sõdu oli Groznõi kõige rohelisem linn Vene Kaukaasias. Ilmselt tahavad sama tiitlit nüüd tagasi.
Silmnähtavalt palju piraatkaupa müüakse, aga see on kõikjal Venemaal nii, et kui oled pealinnast kaugel, siis vaadatakse sellele läbi sõrmede.
Kohtun ühe Groznõi ajaloolase ja publitsistiga, Murad Našhoeviga. Jutukas vana, muuhulgas rääkis järgmist:
„TVO kaotamisest rääkida pole täpne, sest kõigis piirkonades see ei kaotatud. Medvedevil oli vaja reitingut tõsta, et siin on kõik normaalne (RK-l on reiting niigi kõrge). Venelased pole kunagi täitnud oma lubadusi. Sõnades TVO kaotati, aga tegelikult mitte. Nagu venelased ei täitnud ka 1996. aasta vaherahulepingut (Hasavjurti leping). Venemaa pole siiani palunud avalikult vabadust 1944 kyyditamise eest, meie territoriaalne terviklikkus pole taastatud (viitab Prigorodnõi ja Hasavjurti rajoonidele). Kompensatsiooni maksti küüditamise eest 10 000 rbl. Mis see on, võrreldes sellega, et meie pered rööviti paljaks, viidi kodudest minema? Kreml ei oska vabandada ning nyyd nad tahavad, et me usuksime neid TVO lõpetamise kohta. Meile tshetsheenidele on kõige tähtsam, et kui sa andsid oma sõna, siis täida oma lubadus, (aga KTO ei ole lõpetatud kogu tshets-s), kui ma ei täida, siis hakatakse mind pidama mittekellekski. Minu jaoks on Venemaa poliitikud mittekeegid, nad ei ole oma lubaduste peremehed. Kui oled vea teinud, siis tuleb vabandada. Ligi 5000 inimest on teadmata kadunud. Selles on syydi võim, need, kes juhtisid TVO-d. Ja mitte keegi ei vastutata selle eest! Kreml, kus on need inimesed? Miks ykski Vene sõjaväelane pole selle eest kohtu alla antud (Budanov ju anti, vaidlen vastu. „See on jama, sest ta lasti hiljem vanglast ennetahtaegselt vabaks,“ vastab ta, mitte kedagi pole karistatud kyyditamise eest. Kuidas ma saan Medvedevit usaldada? RK pole oma tegutsemistes vaba, olgem ausad. Ta võib olla tahaks olla, aga kõik direktiivid tulevad ju Moskvast. RK räägib õigust selle kohta, et meil on palju moraalitust. Tal on täielik õigus, kui räägib, et ametnikud ei oska ilusat tshetsheeni keelt (Murad lisab millegiparast, et vaba saab olla ainut siis, kui rahvas oskab oma keelt ja toob Eestit näiteks).“
Saan tuttavaks ennast politoloogiks nimetava Roman Magomedoviga. Heda soovitab, et ta võib mulle enam-vähem erapooletult rääkida. Tuleb välja, et seda ausat juttu ta räägib küll, aga palub seda mitte kirja panna. Intervjuu jaoks rääkis ta siiski ka üsna vabalt erinevalt enamusest kohalikest ametnikest (Roman töötas justiitsministeeriumis). Mõned tema mõtted:
„TVO äramuutmine tähendab, et ebaloojalsete rahvast hulgast on meid arvatud Venemaale lojaalsete rahvaste hulka. Me oleme nyyd samal tasemel nagu Tatarstan voi Tambovi oblast. Suhtumine meisse peab Venemaal olema nyyd teine, meid ei kahtlustata enam selles, et me vihkame ylejaanud Venemaad, et me võime elada Venemaal nagu kõik normaalsed inimesed, ilma sõjata. Minu jaoks on kasvõi see TVO lõppemise esimene pääsuke, et teie saite vabalt siia sõita.“
„Võib öelda kyll, et TVO lõpetamine oli lyhikeseks ajaks meie rahvuslik idee. Nyyd on selleks stabiilsuse saavutamine ning soov hakata elama nagu kõik ylejäänud rahvad Euroopas ja Venemaal. Me tahame näidata, et Tšetšeenia - see pole Iraak ega Afganistan. Aga teil tuleb aru saada, et meid ei saa veel hinnata samade mõõdupuudega nagu Euroopa tsivilisatsiooni, meie kultuurikiht teie mõistes on oluliselt õhem. See lihtsalt on kujunenud nii, sest Kaukaasia on alati olnud mitme tule vahel ning me oleme pidevalt erinevaid sõdu yle elanud. Võrrelge, millal avati ylikool teil ja millal meil.“
„Kes otsustab Tšetšeenia tuleviku? Midagi otsusatame muidugi meie, aga arvestades, et me oleme Venemaa provints, siis meil tuleb arvestada väga palju Venemaa yldiste arengutega kahtlemata. Usun, et Rosneft jääb kindlalt kontrollima nafta kaevandamist Tšetšeenias. See on luulu, et Moskva oleks nõus seda ära andma. Teiseks on see myyt, et Tšetšeenias on mingid suured varud, ei ole mõotet ennast petta. Rosneft pälvis eksklusiivse õiguse siin kaevandada 2001. aaastal ja 20 aastaks. Nafta yle kontrolli saavutamine ei ole mingi sakraalne faktor Tšetšeenia juhtkonna jaoks.“
„Kes on need, kes sõdivad endiselt metsades-mägedes? Praegu on rahva konsensuslik arvamus, et tuleb valida rahu-arengustsenaarium. See on hullumeelsus võidelda praegu edasi iseseisvuse eest. Meile on rahvuse säilimiseks väga vaja praegu rahu, pikka hingetõmbeaega. Minu isikliku arvamuse järgi on nad sygavalt eksiteel inimesed, võib olla religioosselt eksiteel. Ykskord nad saavad aru, et nad peavad metsadest valja tulema. Aga kahjuks võtab see ilmselt päris kaua aega, kuni kõik nad välja tulevad metsast. See ei võta mitte üks ega kolm aastat. (Vordleb sellega, kui kaua Baltimaades metsavennad tegutsesid.)“
„RK räägib ja teeb asju, mida tema asemel enamus liidreid võib olla ei teeks, aga nagu ta ise ytleb, siis ta on selle oma higi ja verega välja teeninud. Ei saa öelda, et siin oleks väga suur seadusetus. Seda muidugi on, aga ytleme nii, et tuleb arvestada meie rahvuslikku eripära. Meie rahvas on jah natuke tuline, aga me alles harjume rahuliku eluga. Ma tunnistan ausalt, et see on väga raske – see harjumine, et ei tohi tappa, ei tohi varastada, ei tohi minna vales kohas yle tee.“

Kohtun veel inimestega. Nad räägivad, et näiteks igalt bensiiniliitrilt läheb kaks rubla sellesse müstilisse Ahmad Kadõrovi nimelisse fondi, mille eest on ehitatud Groznõisse Euroopa suurim mošee, elumaju, teid jne. Sinna fondi suunab RK oma käsuga raha Venemaa nö abirahadest, käsib kohalikke ärimehi ja mujal venemaal elavaid tšetšeeni ärimehi „annetada“ (kui keeldud, tekib kohe probleeme). Selle mahtu pole kunagi avalikult öeldud. Paljud kahtlustavad, et selle raha eest ehitatakse ka RK uhket residentsi Groznõi kesklinna äärde (fotol).
Kui keeldud annetamast, tehakse su äri maatasa, rääkisid mu kohalikud sõbrad, kes ise on ka parajad sebijad, käivad RK sõpradega läbi. „Meil, Jaanus, pole siin duumat ega prokuratuuri, meil on siin ainult Ramzan Kadõrov,“ õpetas üks neist mind isalikult. „Ärimehed on siin nagu feodaali alluvad.“
Üks haiglatöötaja rääkis, kuidas neil remonti tehti. Omavahenditest. See käis lihtsalt. Palk on seal haiglas keskmiselt 4500 rubla kanti, sellest 500 rubla pidid kõik „vabatahtlikult“ mitu kuud andma nö remondifondi. Lihtne. Nii pidavat remonte tehtama Groznõis enamuses riigiasutustes.

Ärimeestega oli raske, keegi ei olnud nõus näoga ja nimega rääkima. Lõpuks leidsin ühe haruldase eksemplari Groznõis – äridaami. 39-aastane Zargai Tsvetijeva (fotol paremal) peab kolme poodi – kahte toidupoodi ja ühte majapidamistarvete poodi. Mõned killud tema jutust.
„Poode pean viiendat aastat. Ei pea midagi maksma Kadõrovi fondi. Meilt ei nõua keegi midagi, keegi ei sega meid. Loodan, et elu läheb kiirelt paremaks nyyd peale TVO äramuutmist, eelkõige tahan stabiilsust. Kuigi juba praegu oleks patt nuriseda. 2-3 aastat tagasi oli meie hoov pooltyhi lastest, nyyd on lapsi palju, rohkem peresid on Groznõisse tagasi tulnud. Inimesed ostavad poes rohkem asju.
„Turvalisus on oluliselt suurem. Meie poodides pole turvamehi, 2 aastat tagasi pidi kindlasti olema igal poel omad turvajad. Varem oli palju vargusi, nyyd teatakse, et võim karistab. Ma võin rahulikult õhtul poe kinni panna ja rahuliku sydamega koju minna, ma tean et minu poega ei juhtu midagi.“ (Mu tuttavad räägivad ka pärast, et nt autode ärandamisi Groznõis praktiliselt üldse enam ei ole, samuti röövimisi.)
„Kanget alkoholi enam ei myyda poes (muide ka Dudajevi ajal oli see keelatud, siis kes myymise või joomisega vahele jäi, sai 40 kepihoopi. Nagu ka Talibani võim tegi, aga sellest tavaliselt ei kirjutata. Väga idealistlik on meie silmis see Dudajevi-aeg. Pärast oli lihtsalt keelatud kuni 2006. aastani, siis jalle lubati myya kõigil, kellel oli alkolitsents, kella 11-19). Õlut tohib, seda ikka ostetakse, eriti noored. Mulle tundub, et õllest ei teki sellist probleemi nagu kangest alkoholist. Noored ei osta õlut palju, pudel-paar, sellest ei juhtu midagi. Õige, et kange alkoholi müük keelati. Kellel on vaja, saab hommikul osta, kui inimene vähegi oskab planeerida. Järjekordi eriti ei ole nende spetspoodide taga. Jumal sellega, et me teenime vähem (et ei saa viina myya), parem olgu kord linnas. Selgelt on naha, et purjus inimesi on linnas oluliselt vahem.“
„Mul on viis last. Ma suudan neid kindlustada ja see on mulle kõige tähtsam. Vanem laps, tytar on 16. Ta astus instituuti juuraosakond, tahab saada advokaadiks. Tasuta õpib. On ka kommertsalustel, kus tuleb aastas maksta suurusjärgus 20-25 000 rubla. Nyyd on väga kerge kõrgharidust saada. Peaasi, et on tahtmine.“
„Kolmes poes töötab mul kokku 8 myyjat kahes vahetuses. Poed avatud kella 7-23. hommikune vahetus kuni kella 16, siis tuleb õhtune. Eelmisel aastal maksin 300 rubla päevas, nyyd maksan 400. Kui maksta vähem, siis selle rahaga poleks võimalik lihtsalt ära elada. Töötavad nad mul iga päev kuus! Sest kui müüja töötab kella neljani pärastlõunal, siis ta jõuab pärast seda veel turule minna ja kõik vajalikud kodutööd ära teha. Kui niimoodi laheneda asjale, siis talle praktiliselt vaba päeva polegi ju vaja. Aga kes töötab õhtuses vahetuses, siis tal on hoopis hea, sest päeva esimene pool on tal oma asjade ajamiseks ju kõik vaba!“
„Ja inimesed on nõus niimoodi 30 päeva kuus töötama?“ küsin.
„Muidugi. Tööd on väga raske leida,“ vastab Zargai.
Õhtul ajan niisama juttu ühe tuttava keskealise naisega, mitme lapse emaga. Ma tean, et ta ei ole miski RK fänn, vastupidi pilkab pidevalt tema isikukultust jne. Tsiteerin tema mõtteid peast.
„RK-d võib vihata, aga peab tunnistama, et ma ei pea kartma enam oma poja pärast, kui ta tuleb kooli õhtusest vahetusest koju.“ „RK tegi presidendina esimese saja päevaga lihtsate inimeste jaoks rohkem kui eelmised presidendid kokku. RK asemel oleks mõni teine olnud võib olla veel hullem, kui ta oleks saanud Tšetšeenia sellises olukorras, nagu sai RK.“ „Ma olen Ühendatud Venemaa liige, kuigi mulle ei meeldi see partei kohe üldse. Aga kuidagi tuleb ellu jääda, pealegi pole mõnda kohta üldse võimalik läbi murda, kui sa pole partei liige.“

„Me ei ole Venemaale lojaalsed, me oleme lojaalsed praegusele Tšetšeenia võimule. Kõige selle eest, mida Putin on teinud Tšetšeenia rahva vastu – ta oli, on ja jääb paljudele Tšetšeenia vaenlaseks. Paljud polnud nõus sellega, et Pobeda prospekt nimetati ümber Putini prospektiks. RK pidi seda poliitilistel põhjustel tegema. RK – kuigi ma isiklikult olen tema vastu - on hinges tšetšeeni rahva patrioot. Putin ei tule teda matma, kui RK sureb.“
„Tšetšeeni rahvas ei unusta kunagi seda, mida Vene väed siin tegid. Selleks, et praegu tõusta põlvist, on meil lihtsalt vaja Venemaa abi. Me ei lähe ju Inglismaale abi küsima! Me teeme paljud seda nägu, et me „armastame“ Venemaad.“
Tema jutust tuleb välja huvitav seik, et Tšetšeenias pole praegu soositud lapsele Šamili nime panemine. Bassajev oli ju Šamil...
Ööseks jään hotelli nimega Groznõi. Kolme voodiga tuba maksab 1500 rubla. Võtan terve toa, et võõraid sisse ei pandaks. BBC tüübid on ka samas hotellis. Õhtul istume hotelli restos, oleme neljakesi. Tellime õlut. Tuuakse kolm pudelit. „Rohkem ei ole,“ vabandab ettekandja. Öösel tulistamist ei kuule. Ma ei kuule üldse viie päeva jooksul ühtegi pauku. (Kui juba tagasi Moskvas olen, läheb taas Tšetšeenias ja piiril Ingušeetiaga mõnel korral täitsa aktiivseks tulevahetuseks.)

Reede, 8. mai

Hommikul satun Groznõi peal Tšetšeenia Našide peale. Tegelikult pole nad Našid, vaid noorte patriootilise klubi Ramzan liikmed. Kõigil on valged joped RK näöpildiga.
Räägin veidi nende juhi Sado Meserbijeviga (ta ütleb, et töötab valitsuse juures asuvas noorsooasjade komitees). Klubis on u 300 liiget, korraldavad peamiselt erinevaid aktsioone – lapsinvaliididele, konkursse jne. „Noortel tekkis idee väljendada oma patriootlikkust ja teha midagi kasulikku,“ rääkis ta. Väitis, et RK-ga on nad kohtunud vaid korra. Aga miks klubi nimi ikkagi Ramzan? „Ta on noorte jaoks tõeline liider. Ta assotsieerub meie jaoks sõnaga liider,“ oli vastus.
Lähme Rustamiga edasi Memoriaali (Venemaa üks suurimaid inimõigusteorganisastioone. RK armastamises pole põhjust neid kahtlustada...) Tšetšeenia osakonda. Teel räägib ta, et kuus kuud tagasi tegutses Tšetšeenias umbes 400 NGO-d, neist umbes 25 tegeles inimsõigustekaitsega.
Kohtun Memoriaali kohaliku juhi Natalja Estemirovaga. Rahvuselt küll venelanna, aga 30 aastat elanud Groznõis ja saab tšetšeeni keelest aru. Panen tema jutu siia konspektiivselt kirja, kuna see oli täitsa huvitav.
„I sõja ajal võideldi iseseisvuse eest. II sõja ajal selle eest, kes jääb peremeheks. Praegu lähevad metsa poisikesed (enamus neist on 17-25a), kes võitlevad oma isikliku sõltumatuse eest, et mitte olla sõltuvad. Hiljuti jooksis uudistest läbi, et yhest kylast Šali rajoonis, enne mägesid, läks mägedesse 60 noort. Teisest kylast räägiti et tahtis 100 noort minna, aga nad räägiti ära.
See et lähevad noored, see on protest praeguste võimude tegevuse vastu. Need noored ei ole metsas relvaga mitte niivõrd iseseisva riigi eest, kuivõrd oma isikliku iseseisvuse eest. Kui me analyysime nende noorte tausta, kes on juba surma saanud, siis tihti me tuvastame, et nad on 12-13 aastasena saanud sõja ajal või pärast seda tugeva psyyhilise trauma, kui nad nägid, kuidas nende isa või vennad viidi ära ning jäid kadunuks. Nad nägid kuritegusid, aga olid veel selles eas, et nad ei saanud ise midagi ette võtta. Aga nagu nad on saanud täiskasvanumaks, nad hakkavad midagi ette võtma, näiteks lähevad bojevikuks (metsavennaks).
Praegune elu sunnib noore inimese (Tšetšeenias) väga madalale tasemele majanduslikult ja moraalselt. ta saab aru, et tal pole perspektiivi. Tšetšeeni noorele mehele on väga tähtis, et tal on perspektiiv saada korraliku töö, et ta võib ehitada maja, et ta võib osta auto, kindlustada oma pere. Tšetšeenid on teadagi väga ettevõtlik rahvas, kes väga pyyab edu poole. (Minult kysiti pidevalt, et kas mul on juba mingi oma äri kodumaal.) Seetõttu on nende enesehinnang väga madal. Bojevikuks minek on yks voimalus seda tõsta. Nagu oli varem teise sõja ajal, kui mindi vahhabiitide juurde. Nad ei muutunud rikkamaks, aga toimub väärtuste ymberorienteerumine – neile räägiti, et jah sul pole raha ega maja, aga sa tead tõde, mida ei tea sinu vanemad ega ka kylas mitte keegi, ning sa võid selle nimel surra. See tõstab enesehinnangut. Teiseks antakse relv, mis on juba väga tõsine selles mõttes, et see tõstab tema noore mehe staatust tema enda silmis. See pole päris tõsi, et nad lähevad bojevikuks raha pärast. Tagasi selle rahaga nii kergesti ei tule, aga mida ta saab metsas selle raha eest? Mida ta seal ostab? Absoluutselt mitte midagi. Kui nad lähevad metsa, siis nad teavad juba, et suure tõenäosusega ei tule nad sealt elusana enam välja ehk nad teavad, et nad ei saa kasutada seda raha.
Noored tunnevad ennast bojevikuna kellelgi vajalikuna, tunnevad ennast yhtsena ja tugevana. Et neil on mingigi jõud, millega nad saavad kasvõi kellelegi kätte maksta. Mitte isegi konkreetselt sellele, kes juhtis puhastust nende külas, vaid ykskõik kellele, kes kannab sama vormi. Metsa minnes saavad nad staatuse olla mingi vennaskonna liikmed. Nad sõdivad enda ja selle bratstvo eest, suuri eesmärke neil reeglina pole.
Kylas elades on nende sotsiaalne staatus väga madal, lisaks peavad nad kartma, et öösel võidakse sisse tungida ning lihtsalt kaasa viia. Inimeste röövimise ja läbi peksmise praktika jätkub endiselt. Reeglina, kui kohe pöörduda prokuratuuri, siis tuuakse läbi pekstud noor vähemalt tagasi, aga kästakse avaldus tagasi võtta.
Need noored on kogu oma elu elanud vihkamises, nad on kogu oma elu kas elanud hirmus või siis vihkamises. 1996. aasta augustis nägin ma stseeni, kus yle lasteaia lendas väga madalalt helikopter. Lapsed tormasid nagu tibupojad ymber kasvataja, aga nagu kopter oli mööda lennanud, jooksid nad kohe kasvatajast eemale ning panevad käed kopteri poole nagu pyssid ning hakkavad mängult tulistama seda kopterit ta-ta-ta! Momentaalne yleminek hirmust agressiivsusele. Needsamad tollased väiksed lapsed on nyyd täiskasvanud, just need, kes nyyd lähevad metsa.
Metsa minekuga lõhutakse tšetšeenide jaoks väga olulisi norme. Nad teavad täpselt, et nad panevad oma pere suurde ohtu, aga ikka lahevad. Nad valivad iseennast pere asemel ja see on tšetšeenide jaoks midagi väga uut. Tšetšeen tundis ennast alati väga vastutavana oma pere eest.
Paljud pered, kellega me oleme rääkinud ütlesid, et nad väga palusid oma poega mitte minna metsa. Need pered loomulikult, kes teadsid. Yhes peres vanem poeg rääkis, et ta andis peksa oma nooremale vennale, kui sai teada, et tahab minna. Noorem vend on tänaseks juba surma saanud, keskmine vend istub kuriteo pärast, mida ta pole sooritanud, ning sedasama vanemat venda on mitu korda kinni võetud ja läbi pekstud ning nyyd läks ka tema metsa. Nad sundisid ta metsa minema, tema, kes oli nii väga selle vastu. Yhes peres, kus pandi metsa läinud poja pärast maja põlema, ytles isa, et ma nii palusin teda, et ta ei läheks, aga nyyd ma läheks isegi, kui mul oleks jõudu... Miks võim põletab karistuseks maju? Yle 20 maja on juba võimu poolt maha põletatud neil, kust keegi on metsa läinud. Ka bojevikud kasutavad seda taktikat, nemad põletavad miilitsate ja kohaliku võimu juhtide majasid. Esimesena alustasid majade põletamist bojevikud. Nemad teevad seda julmemalt, sest nad ka tapavad seejuures inimesi. Kusjuures kui bojevikud tulevad kellegi maja põletama, siis pole reeglina föderaale läheduseski. Reeglina neid bojevikke ei jälitata, nad teevad põletamist väga rahulikult, ilma kiirustamata. Selle asemel, et jälitada boljevikke, hakkavad sõdurid reeglina kyla puhastama ning omakorda põletama nende maju, kust läks keegi metsa või kes võivad olla seotud bojevikkudega. Föderaalidel on siis kellega võidelda ning saada suuremaid rahasid. Juba 2003-2004 oli meil situatsioon, et rajoonides, kus räägiti, et võiks TVO ära muuta, siis kohe algasid seal bojevikkude tegutsemised, rynnakud, lahingud.
Samamoodi on värbajatega. Kylades teatakse, kes nad on ja inimesed kysivad meilt, et miks nad on vabaduses. Nad elavad kylades, mitte ei varja metsas. Neid on kinni ka võetud, on selliseid juhtumeid, aga ma ei tea kedagi, kes oleks selle eest syydi mõistetud lõpuks.
Metsades loomulikult keegi ootab neid noori. Selle aasta nad raudselt talvitusid ka metsades, kus selleks olid tingimused. Toit ja relvad on seal juba olemas. Keegi varustab neid päris hästi. Juhid on kõik professionaalsed bojevikud, palgasodurid.
Mida teha, et noored ei läheks metsavendadeks? On vaja reaalset hoolt kanda noortest. Kui vaadata kasvõi seda noorte pere programmi, siis toetust on saanud ainult need, kellel on sugulased administratsioonis. Tõeliselt vaesemad pered pole mitte midagi saanud. Kui see voimu pokazuha ja korruptsioon lõppeb, siis noored ei hakka enam metsa minema, selles olen ma kindel.
Inimesi kaob ja endiselt. Yks põhjus, et meil on palju erinevaid militaarseid ja paramilitaarseid asutusi, kellelt kõigilt nõutakse resultaate. Kõige lihtsam on kedagi kinni võtta, peksta ning inimene tunnistab, mida vaja. Paljud kardavad sellest rääkida, et nad on niimoodi kinni võetud. Isegi kui prokuratuur, nad suhteliselt sõltumatud kohalikust võimust, nad välja kutsub, siis enamus eitavad ja räägivad, et föderaalid on head jne.“
Vahepeal sõidan niisama Groznõi peal ringi, vaatan linna. Taksojuht Hassan räägib, et on pärit külast ja tuli Groznõisse tööd otsima. Auto (Lada 07) eest maksab ta auto omanikule 600 rubla (220 krooni) päevas, teenistuseks pidi tihti jääma paarsada rutsi. Kuus pidi kokku tulema 5000 rutsi (1900 krooni). Hassan ütles, et loodab Groznõis leida tutvusi ning siis parema töökoha leida.
No aga mine miilitsasse tööle, saad kohe head raha, pakun. Ei, sinna Hassan ei taha. Ei taha relva enam kanda, põhjendab... Mõtleb veidi ja ütleb, et liiklusmiilitsasse siiski läheks, aga sinna saamiseks tuleks maksta 100 000 rutsi (37 000 krooni) altkäe. (Hiljem kuulen veel, kuidas räägiti, et kuskil kohaliku administratsiooni juhiks saamine maksab 50 miljonit rutsi ehk 1,9 milj krooni. Üks lennujaamas kõrgel kohal töötanud mees väitis mulle, et maksis töökoha saamise eest 130 000 rutsi ehk 48 000 krooni.)
Kohtun veel ühe ärimehega. Ütleme, et ta nimi on Ahmed. Tegeleb ehitusmaterjaliäriga. Üsna kinnine mees. Räägime algul hoopis naftast, mille ammutamist RK looda hakata kontrollima. NSVL ajal sai vabariik kaks prossa tuludest, täna ei maksa Rosneft muhvigi. RK ei meeldi see, aga ta hammas ei hakka kuidagi Rosnefti (Igor Setšin!) peale.
Ahmed ütleb nagu paljud: „RK pole mingi ingel, aga tema ajal on asjad hakanud ülesmäge minema.“ Lisab, et nüüd on ärimeestel suured lootused, kui Groznõi lennujaamas avatakse toll, mis tähendab et kaupa hakkab rohkem liikuma, rohkem raha hakkab sisse tulema.
„Tšetšeenias töötab praegu maksimaalselt 30 protsenti inimestest. Kui tööd ei teki, kui vabariigis ei teki rohkem tulusid, siis see võib halvasti lõppeda. Kui pole tööd, siis tekivad inimestel lollid mõtted, see on ju kõigile selge,“ seletab Ahmed.
Naftast rääkisin hiljem veel Groznõi naftainstituudi politoloogiadotsendi Sultan Ulubajeviga. Kõigepealt veidi tausta. Kui täpne olla, siis Tšetšeenias ei kaevanda mitte Rosneft, vaid tema tütar Grozneftegaz. Ametlikel andmetel kaevandavad nad aastas kuskil kaks milonit tonni naftat, 2007. aastal näiteks 2,14 miljonit (hästi jämedalt võttes 14 miljonit barrelit) + 0,5 miljardit kuupmeetrit gaasi. Oma kodukal väidab Rosneft, et tõestatud naftavarud on Tšetšeenias 141 miljonit tonni (ligi miljard barrelit). Fakt on see, et Nõukogude ajal, eriti 1970-ndate alguses pumpati Tšetšeenias maasta välja aastas rohkem kui 10 miljonit tonni naftat (rekord oli 1971 – 17,9 miljonit tonni) ning gaasi üle 4,5 miljardi kuupmeetri.
See Sultan ütles, et väidetavalt pumbatakase naftat aastas rohkem kui see ametlik kaks miljonit. Aga tõestada ta seda millegagi ei osanud muidugi. Tema oli väga skeptiline selles osas, et Rosneft nõustuks loovutama oma naftaeksklusiivi Kadõrovile. Sultanil oli terve teooria selle kohta, et Ahmad Kadõrovile saigi saatuslikuks see, et ta liiga kõvasti nõudis naftatootmist enda kätte. Et see oli tema tapmise põhjus. „Ma ei usu, et Ramzan hakkab väga kõvasti nõudma naftatootmist, sest ta nägi, mis isaga juhtus,“ ütles Sultan.
Veel mõned Sultani mõtted elu kohta vabariigis. Venemaa siseministeeriumi, armee ja eriteenistuste kohta – „Nad pole veel täis joonud oma isu tšetšeenide verest.“ „Niikaua kuni RK ja Putini vahel sellised suhted nagu seni, ylesehitus ei peatu.“ „RK viib läbi poliitikat, et juhtkonnas väga palju noori (Tšetšeenias kõlab loosung Plats Puhtaks muidugi üsna kurjakuulutavalt...), mis ärritab vanemaid inimesi mõnevõrra.“ Vanemad inimesed on aga Kaukaasias aga väga autoriteetsed.
„RK ei kontrolli praegu siin föderaale, piirivalvet ja prokuratuuri, mis samuti allub otse Moskvale. Kuid yldiselt on RK vabariigi peremees. Seda korralagedust, mida nad varem tegid, seda föderaalid enam teha ei saa. RK teine teene on, et 95 protsenti neist, kes olid metsas, suutis ta välja meelitada ning paljud neist pandi kõrgetele kohtadele. Endised Itškeeria vabariigi rahvusliku julgeoleku boss ja kaitseminister on näiteks nüüd parlamendi liikmed. Kõiki bojevikke tal lihtsalt pole lastud neutraliseerida. Ilmselt selleks, et kellelgi on vaja neid oma agentuuri kaudu aktiviseerida vajalikul hetkel ja vajalikus kohas, et näidata oma kohalolekuvajadust.“
„1990-ndate algul olid enamus tšetšeene innustunud iseseisvuse ideest tänu Nõukogude poliitikale - totaalne venestamine juhtkonna tasemel, pluss küüditamine, mida kõik mäletasid.“
Kella üheks lähme Groznõi mošeesse. No see on imeehitus küll, kahjuks polnud aega süüvida sellesse, et mis kulda ja karda seal kõik on. Maksumust nagunii pole öeldud, aga kirjutati, et Putinil oli kulm üsna kipra läinud, kui RK temaga selle ees eputas. Venemaa tambib miljardeid abirahasid Tšetšeeniasse ja siis selline edev mošee. Väike näide - seal on üle 30 suure lühtri ja need on kõik tehtud Swarowski kristallidest. Paar päeva hiljem avastan, et isegi kell 11 hilisõhtul koristavad kojamehed ümber mošee.
Paar vaadet mošeele - öösel ja päeval.





Paar videot ka mošeest. Esimene on tehtud reedese palvuse ajal ning teine pärast. Alumisel on mošee ilu ehk pareminigi näha

Untitled from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Chechnia from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Pealelõunat sõidan takosjuht Hassaniga mägedesse, Šatoi rajooni Urd-Juhoi külla, kus mind võetakse vastu. Šatoisse viis jube hea asfalt tee piki Arguni jõge. Seda kohta nimetatakse Arguni oruks, sõja ajal käis kõva andmine, et kes kontrollib seda teed. Šatoi rajooni osades piirkondades on senini TVO käimas. Piki teed on pidevalt näha, kuidas võsas või kuskil kõrgemal seisavad sõjaväelaste valvepostid. Šatoisse sisse- ja väljasõitu kontrollivad rasketehnikaga Vene sõdurid. Küsivad ka minu dokumente, üsna kurjalt, aga probleeme polnud.
Siin videol on veidi näha seda teed piki orgu. Kohati on tee kive täis veerenud, aga see tuleb sellest, et tee-ehitajad lõhkavad kaljusid.

Chechnya from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Laupäev, 9. mai
Paarist päevast Urd-Juhoi külas (olin seal reede pärastlõunast kuni pühapäeva hommikuni, 1300 meetri kõrgusel merepinnast) kirjutasin ma juba Päevalehes pikemalt, artikkel on siin (http://www.epl.ee/artikkel/468680). Ma ei hakka kõike seda enam kordama. Lisan, mida lehte ei mahtunud (teatavasti on need asjad palju huvitavamad :).... Aga hakatuseks paar stiilinäidet Tšetšeenia külaliiga võrkpallimatšist. Pole üldse hull ju.

Chechnya from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Chechnia from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Ma kahjuks ei saa täpsemalt kirjeldada, kelle juures ma elasin. See oli tavaline pere, keskmisest ehk jõukam (neil oli isegi internet kodus olema, üle mobla). Minu eest hoolitseti hästi. Iga päev sõime sõin liha ja galõše (siin fotol teevad neid ühe mu tuttava naine ja tema ema), mis on tšetšeenide rahvustoit. Need on reeglina maisijahust tehtud sellised tainaplönnid, mida kastetakse küüslaugukastme sisse ning süüakse liha kõrvale.

Mu võõrustajad pidevalt nöökisid, et mis ma nii vähe liha söön, et ma jään niimoodi kängu. See on masendav, millistest kogustes suudavad kaukaaslased liha pintslisse pista! Peremehel oli 8-kuune titt, tüdruk. Ta istus oma toolis söögilaua kõrval ja hakkas nutma. Isa andis talle lambakondi, mille söömise ta just lõpetas ning titt hakkas seda isukalt lutsima (nagu fotol näha). Unustage ära lutt!
Sattusin külas ka ühe väikese kohalike omavaheli nagina tunnistajaks. Seesama võrkpallimäng, millest ma seal loos räägin, lõppes suht ootamatult. Nimelt sõitsid platsi juurde kaks autot ja sellest hüppasid välja kolm ärritunud meest ning jooksid lihtsalt platsile ühele noorele kutile kallale. Ega nad eriti üksteist peksta ei jõudnud (ühel jõuti siiski särk puruks tõmmata), sest teised mehed jooksid vahele ning lahutasid nad ära. Siis järgnes tšetšeenikeelne suuline arveteklaarimine ja seletamine. Kahju, et keelt ei oska, aga see oli ka väliselt päris värvikas – kisa oli üle küla kosta ning käed muudkui vehkisid. Oma 25 meest võttis sellest laadast osa. See toimus kõik minu nina all, aga ma ausalt öeldes pelgasin fotosid teha, sest tüli alustanud meestest kaks olid relvastatud, Stetškinid olid neil lihtsalt vöö vahel. Lisaks olid nad vindised (mitte kõik ei ela seal karskelt) ning ma kartsin, et kui fotokaga vehkima hakata, siis äkki tal närv viskab üle. Ei tahtnud mu võõrustajale muret ja pahandust tekitada.
Pärast üks vanem kohalik mees seletas tüli põhjuse ära. Nimelt oli samal hommikul kohalik miilits külast kaasa viinud ühe noore kuti, keda nad kahtlustasid bojevikkude aitamises. Tema sõber (seesama kes võrku mängis ning keda peksma tuldi) oli kuskil avalikult süüdistanud konkreetselt kahte venda (need, kes autodega platsile sõitsid ja kallale läksid), et nemad olid justkui selle miilitsa tegevuse taga. Vennakesed said vihaseks sellepeale ning tulidki nende tagarääkijale kättemaksma. Aga klaariti see asi kohalike kommete järgi. Helistati mõlema osapoole isadele, räägiti lugu ära ning need isad siis omavahelklaarivad, kes on süüdi. Noored ei tohi nüüd omavahel kakelda ega üksteist rünnata, sest see alavääristaks kohe nende isade autoriteeti. Öeldagu mida tahes, aga mägilaste iidsetes tavades on väga palju elutervet lähenemist. „Kahjuks meil paljud enam tavadega ei arvesta,“ ütles see sama kohalik mulle.

Külaelanikega rääkides oli põhiline mure see, et pole tööd ja sissetulekuid. Siis ei sa ka korraliku maja (illustratsiooniks - vot sellised vahvad Moskva olümpiarõngad kaunistasid päris paljude vanemate majade väravaid. olen sedasorti kunsti täheldanud ka mujal Kaukaasias) seehitada endal ja oma perele – see aga on ühele tšetšeeni mehele elus kõige tähtsam ülesanne. Ja tõepoolest nagu see Memoriaali Natalja rääkis – see silmnähtavaklt rõhub kohalikke, et nad ei saa oma maju taastada või ehitada uusi oma poegadele, kes on abiellumiseas (vanem võib jääda isa majja elama, aga nooremad seda teha ei saa, nemad peavad oma perega mujale kolima). Kõigil oli sama jutt, praktiliselt ei mingit tööd. Paremini elavad need pered, kust keegi töötab või teeb äri mujal Venemaal. Nemad sõidavad isegi seal olematute teedega külades ringi VW Passatite viimaste mudelitega või Land Cruiser dziipidega.
Kogu ümbruskond ootab gaasitoru ehitamist, gaas lubati neile kodudesse vedada aasta lõpuks. Siis hakkame juba täitsa inimese moodi elama, rõõmustas üks mu võõrustaja naaber. Veevärk jõudis külasse alles eelmisel aastal. Aga seda ei ehitanud neile riik, vaid naaberkülast pärit rikas, Moskvas tegutsev ärimees lasi selle oma raha eest vedada.
Arvake ära, mis puudega kohalikud seal ahju ja pliiti kütavad? Õige vastus on: pöögipuuga!! Mujal kallis puit mööbli tegemiseks, neile kõige tavalisem puu, mida on täis kõik ümberkaudsed mäed.
Selline huvitav fakt veel, et ka Tšetšeeniasse jäid pärast küüditamist Nõukogude ajal metsavennad, kes tasapisi võitlesid punavõimu vastu. Kohalikud väitsid, et nende kandis lasti viimane metsavend maha alles 1975. aastal pärast seda, kui ta oli maha lasknud kohaliku miilitsaülema.
Väike klipp sellest, kuidas külamees taltsutab noort hobust.

Chechnya from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Panen siia veel mõned fotod külaelust.

Noored tšetšeeni poisid oma kodu köögis. Nende taga paistab ahi.

Selline nägi külake siis välja, eemal paistavad need mäed, kus võivad ennast varjata metsavennad.

Sellise sildi - tulistamise eest trahv 5000 rubla - panid kohalikud välja väikese järve äärde, kus sõjaväelased tavatsevad pidu panemas käia. Purjus peaga hakatakse aga teadagi automaadist täristama. Külaelanikele see ei meeldi muidugi.

See rotveileriga mängiv mees pole tavaline külaelanik, vaid küla mošee imaam Salambek. Lahe mees, kes lisaks õpetab koolis lastele araabia keelt ning kehalist kasvatust.

Naised köögis jutustamas. Vasakul istuva tädi nimi on Koka ning paremal istuva nimi Tamusa. Olid väga lahkelt pildistamisega nõus.

Panen ka paar fotot sellest ajalolisest võrkpalliturniirist. esimesel fotol on näha, kui kitsas oli saal ning et radiaatorid rippusid eluohtlikult lähedal. Nii mõnigi mees lendas seljaga radikatesse. Teisel fotol on sõbralikult koos kaks parimat võistkonda, tšetšeenidest võrkpallurid-külamehed!





Need fotod on aga tehtud rajoonikeskuses Šatois. Seal oli parasjagu väike miiting 9. mai puhul. Sellest need pärjad, mis ilmselt ootasid kuhugi monumendile viimist. Noored, aga kogunevad seal alati kambakesi omi asju arutama. Fotol olev Audi on hoopiski Põhja-Osseetia numbritega.





Pühapäev, 10. mai
Eks ma olen Kaukaasias kolades juba harjunud sealsete meeste-naiste suhetega peredes, aga siin suudeti mind jälle pahviks teha. Hommikul pidin külast Groznõisse sõitma. Sõin hommikust (üle 20 aasta vist sõin piimasuppi nuudlitega!), läksin välja ning ei leidnud oma tossusid kuskilt. Otsisin ja siis nägin.... kuidas mu võõrustaja ehk siis majaperemehe noor naine pesi kausis hoolega mu tosse, et need ikka säraksid linna minnes!
Jään täna Groznõisse, jään veel üheks päevaks, et veidi linna veel vaadata ja tuttavatega kohtuda. Eesmärk on minna vaatama Vene meistriliigas mängiva kohaliku Tereki mängu Permi Amkariga. Jutt käib siis jalgpallist.
Avastan Groznõi peal jalutades isegi paar sushi kohta! Kuna see tundub ikka päris absurdne, astun ühte sisse. Palun sushit. Vastatakse: „Kahjuks meile täna ei tulnud Moskvast sushit!“ Tuleb välja, et nad lennukiga toovad Moskvast külmutet sushit! Sushi kohad on Venemaa linnades nagu staatuse märk, et me teame mis on moodne ja käime ajaga kaasas. Aga kuidas seda sushit teha, see pole enam oluline.

Satume tuttavaga Hummer-limusiinide peale, mis seisavad kesklinnas. Tuttav teab, et need limusiinid ostis RK isiklikult oma vanemale tütrele Aišatile. Selles mõttes, et kogu tulu laenutamisest pidi minema tema arvele. Aga juhib seda limukaäri RK õde. Tunnike selle kõige suurema limusiiniga sõitmist maksab 10 000 rubla (3700 krooni).
Peatänaval, Putini prospektil on päris mitu internetikohvikut. 3G võrk täitsa toimib. Väljast paistavad majad muidugi ilusad, need olid esimesed, mis RK lasi taastada. Seest on aga pilt (käisin ühe tuttava juures külas) üsna kesine. Veevärk näiteks ei töödanud, elanikud vinnavad ämbrite ja tünnidega viiendale korrusele vett. Vähemalt gaas oli.

Vutt algab kell kaks päeval, aga juba hommikust alates on kogu staadioni ümbrus kesklinnas igasuguseks autoliikluseks suletud. Igal nurgal passivad automaaturid. Kardavad siiski. Ja õigesti teevad, sest viis päeva hiljem lasebki üks enesetapubojevik ennast ja veel kolm inimest Groznõi kesklinnas õhku. (Sellel on see oluline tagajärg, et RK teatas, et vabatahtlikult metsast väljatulevatele bojevikkudele ta enam amnestiat ei anna. Kes tulid, need tulid, ülejäänud valmistugu hävitamiseks.)
Vutt ise polnudki nii värvikas, kui ma lootsin. Publik oli küll temperamentne, aga mõistlikkuse piires. Isegi täismaja polnud, mida mulle muidu kõik kohalikud lubasid. Ilmselt polnud Permi sats nii atraktiivne. Terek ise sai hädaga pooleks viigi kätte.
Videol on näha publiku käitumist. Paremal üleval paistab RK loož. See on sama loož, kus täpselt viis aastat tagasi lasti ta isa õhku.

Untitled from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Õhtul viivad tuttavad mu ühte restorani, kus nende teada saab õlut. Peavad sõna – kuigi selles Rubljovka-nimelises kõrtsis oli ainult ühte sorti purgiõlut ja kõik. Tuborgi. Nalja saab meie ettekandjaga. Küsime, kuidas teda kutsutakse. Ütleb, et Galja, aga hüüdnimi on - Estonka!! Sellepärast, et ta nii blond on.

Esmaspäev, 11. mai
Lendan tagasi Moskvasse. Groznõis oli küll turvakontroll üsna suvaline. Keegi ei tundnud huvi, kus ma elasin, ööbisin. Enamasti Kaukaasias ikka nõutakse registratsioonipaberit või hotellikviitungit näha välismaalase käest, aga siin ei olnud ühtegi küsimust.
See-eest oli põhjalik dokumendi ja pagasikontroll Vnukovos. Nagu tuleks välismaalt! Niimoodi võetakse Moskvas ette kõik Põhja-Kaukaasiast saabuvad lennud. Midagi nad ikkagi siis kardavad. Või on lihtsalt ettevaatlikud. Umbusklikud aga kindlasti. Kahjuks pean nentima, et Groznõis kohatud politoloogil Romanil polnud õigus – tšetšeene, nagu ka teisi Põhja-Kaukaasia rahvaid pole veel arvatud Moskvale lojaalsete rahvaste hulka. Vähemalt Venemaa transpordiministeeriumi arvates.

Lõpetuseks veel fotosid Groznõi pealt.




Reedene, nädala tähtsaim palvus Groznõi uhkes mošees.




Mulle pakkus suurt huvi see, et noorte tšetšeenide seas oli Groznõis moed kaabu kandmine. Päris stiilsed nägid nad nendes välja. Stiilinäited on pildistatud Groznõi mošee hoovis pärast reedest palvust.


Tänavatel seisid Groznõis poksimasinad. Mõte oli lihtne - pead andma rippuvale väiksele poksikotile nii tugeva obaduse kui suudad ning masin mõõdab su löögi tugevust. Üks löök maksis eesti rahas 3,5 krooni.


Kaljamüüjaid oli Groznõis palju. Poole liitrin tops maksis eesti rahas samuti 3,5 krooni.


Kingsepa improviseeritud töökoda.


Sigarettidemüüja-tädi vaatab filosoofiliselt tulevikku.


Siin saate tutvuda Groznõi keskkaubamaja juuksurisalongi hinnakirjaga.